Tõnis Tõnisson: mis saab vabast ajakirjandusest?

Tõnis Tõnisson Foto: Nädaline

Kas võimu teenivad muni­t­sipaal­lehed on need, kes suudaks vaba ajakirjanduse kohustused üle võtta, küsib Raplamaa Sõnumite peatoimetaja Tõnis Tõnisson.

Eesti Ajalehtede Liidu ettepanek alustada parlamentaarset debatti Eesti demokraatliku infovälja tuleviku üle on igati aja- ja asjakohane. Viitab ju ka Sirbi toimetamise kriis, mis raputas suuremat osa ühiskonnast, et rahva alateadvuses väreleb ohutunne, mida ei osata küll üheselt seletada, kuid mille pitsitus on väga selgelt tunnetatav.

See on asja üks pool. Teine ja mitte vähem tähtis on, et ajakirjandus on  jõudnud teelahkmele ega tea täpselt, millist rada edasiminekuks valida. Meil on mitu vastastikku selgeks rääkimata teemat. Praegu diskussiooni keskmesse tõstetud munitsipaalväljaannete ja maakonnalehtede vastandamine ei olegi ehk peamine, kui rääkida tulevikust, kuid kindlasti mitte ka teisejärguline.

Jah, iga järjekordne hinnatõus, mis mõjutab lehtede eelarvet, teeb väljaandjaid järjest murelikumaks. Meile tundub, et riik ei suhtu meisse näiteks Eesti Posti teenuste hindasid kujundades eriti ausalt.

Ei saa ju olla, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM)  haldusalas, kuhu kuulub riigiettevõte Eesti Post, pole teada, millises seisus on Tallinnast kaugemale jäävad maakonnad.

Kindlasti on MKMis analüüsitud ja prognoositud, millise jälje on perifeeriale jätnud sama hästi kui olematu regionaalpoliitika, korraldamatusest kiratsev ettevõtlus ja sellest omakorda tingitud tööjõulise elanikkonna kulgemine riigi põhjapiiril asuva sadama ning lennuvälja poole. Võiks ju loota, et MKMi analüütikud on sama murelikud nagu meie – riigiasutuste tsentraliseerimine, haiglate koondamine, koolide sulgemine, raha koondumine pealinna jne on viinud maakondadest ja väikelinnadest esimeses järjekorras haritlaskonna ning seejärel ka ülejäänud tegusad  inimesed.

Nende eluolu, kes veel jäänud, iseloomustavad kõige paremini keskmise netopalga näitajad, mida pole võimalik kõrvutada Tallinna ja Harjumaa töötasudega.

Paratamatult on see sunnitud kulgemine mõjutanud kõigi Harju piiri taha jäävate omavalitsuste ja ettevõtjate hakkamasaamist. Selgelt vaatab see vastu ka maakonnalehtede majandusnäitajatest: viimase kümne aastaga on aina kiiremini kriitilise piiri poole liigutud. Lehetellijate ja -ostjate hulk väheneb, nii kuidas kasvab surijate ja väljarändajate hulk, reklaamikäibe näitajad on enam-vähem sünkroonis kohaliku rahva maksevõimega. Meile on otse öeldud, et teil seal maal ei ole mõtet midagi reklaamida, sest külas (väikelinnas) ei ole ostujõulist kontingenti.

Eesti on Tallinna poole kreenis ja see kalle teeb riigi vaeseks. Ei vasta tõele, et paberlehtede raskused on esile kutsunud ainult arenev internet. Lehtede puhul on arvnäitajate kiire kukkumise taga ikkagi elanikkonna vähenemine, postipunktide sulgemine, mis on viinud teenusepakkujad kümnete kilomeetrite kaugusele, ja see, et Harju piirist kaugemal ei suuda alles jäänud ettevõtjad palkasid nii kiiresti tõsta, nagu hinnad ees liiguvad.

Napi sissetulekuga inimene peab eurot näpu vahel veeretades tõsiselt kaaluma, mida ta saab endale lubada ja millest loobumine (raamatud, teater, reisimine, ajalehed) halvendab küll elukvaliteeti, kuid ei too endaga kaasa eksistentsiaalseid probleeme.

Jah, on raske, aga sellepärast ei lähe ükski leht veel pankrotti. Küsimus on pigem selles, mille arvelt me näiteks postiteenuste kallinemise katmiseks raha leiame, mida veel kärpida annab ja kuidas need kärped sisu mõjutavad. Enamik toimetusi on jõudnud piirini, kus lehe hinda tõsta enam ei saa – igasugune hinnatõus toob endaga kaasa tellijate vähenemise. Sama kehtib reklaamihindade kohta. On ju avalik saladus, et tegelikult müüme reklaamipinda masu algusest peale hinnakirjas pakutust odavamalt.

Praegu saame kasvavaid kulusid ja hädapäraseid investeeringuid katta ainult arengu ja töötajate arvel. Viletsalt tasustatud töötajatega, kehva materiaalse baasiga ja selge tulevikuvisioonita ei ole maakonnalehed aga võimelised pikka aega konkureerima omavalitsuste eelarvest rahastatud ja valdavalt tasuta kõigisse postkastidesse jõudvate munitsipaalväljaannetega.

Mulle tundub vahel, et me oleme liialt fetišeerinud meedia kui tööstusharu tähendust, eristamata selles selgelt kommertsi ja demokraatliku ühiskonna teenistuses olevat ajakirjandust. Nõnda oleme kahandanud ajakirjanikkonna kui erilise seisuse autoriteeti. Ajakirjanikuks olemine ei ole privileeg, sellesse seltskonda kuulumine annab küll teatud õigused, kuid lisab ka hulga kohustusi ning vastutust. Kuigi me ei suuna ühiskonnas toimuvat, ainult peegeldame seda, vastutame kokkuvõttes ikkagi ajaloo ees kõigi võimalike tagajärgede eest.

Paraku on igasuguse tööstusharu rõhk asetatud kasumi teenimisele. Ajakirjanduses saab kasumit suurendada teatavasti suurema hulga reklaamidega, aga samuti kolletumisega, mis kasvatab küll lugejaskonda, kuid vähendab samal ajal ka ajakirjanike usaldusväärsust. Kolletuv meedia, mille moraalikoodeksi esimene punkt ütleb, et müüa tuleb kõike, mida müüa annab, ei saa täita ajakirjanduse peamist rolli – olla demokraatia valvekoer.

Üks demokraatliku ühiskonna nurgakive on sõltumatu ajakirjandus. Julgen väita, et maakonnalehed on püüdnud ausalt oma seisuslikke õigusi kasutades seda kohustust ka täita. Loomulikult oleme sellistena kohalikele poliitikutele ning ärieliidile tülikad naabrid. Sellepärast arvan teadvat nii mõndagi inimest, kes tahaks uskuda, et peagi lööbki tund, kui kohalikud lehed hakkavad üksteise järel sulguma.

Ometi tuleb ka ootajatel vastata ikkagi peamisele küsimisele: mis saab edasi? Kas praegused võimu rahastatud ja selleläbi ka võimu teenivad munitsipaallehed on ikka need, kes suudaks vaba ajakirjanduse kohustused üle võtta? Andkem endale aru, et see oleks pikk samm tagasi tollesse eelmisse riigikorda, millest me napilt paarkümmend aastat tagasi välja rabelesime.

Kui me oleme rääkinud, et munitsipaallehed, millel puuduvad ajakirjanduse tunnused, peaksid loobuma kommertsreklaami vahendamast, siis ei eelda me nende sulgemist – ka neil on infosüsteemis oma koht ja olulised ülesanded. Selle ettepanekuga välja tulles viitame vaid, et niisugune lahendus oleks õiglane ja aitaks ka maakondades säilitada poliitiliselt ja majanduslikult sõltumatud ja sellistena kohalikku võimu tasakaalustavad maakonnalehed, mille hääbumine või jätkuv kiratsemine vaesustaks kogu ajakirjandust ning mõjuks halvasti riigi demokraatia tervisele.

Lugu ilmub ka Raplamaa Sõnumites.