Sass Henno: kohtumine kurjusega

Sass Henno Foto: Madis Palm

Eile õhtul, veel enne, kui Eesti loetavaim leht trükki läheks ja 25. november alata jõudis, kuulis üks väike poiss kõrvaltoast oma vanemate hääli. Täna on isa päev. Isa on lõpuks ometi külla tulnud. Poiss ootas seda pühapäeva nii väga. Ainult kahju, et isa ei taha temaga mängida. Tundub, et isa tahab hoopis emaga mängida. Ju siis täna on ema päev. 

Ühel hetkel saab väike poiss aru, et isa hääl on hoopis kuri. Ta kuuleb, kuidas hääled valjenevad ja ühel hetkel kuuleb ta, kuidas ema karjub appi. Uks läheb lahti, poiss näeb ema, ema räsitud juukseid, meigimusti silmi, verist naeratust.

«Tule vaata, issu tantsib,»jõuab ema öelda, enne kui isa ta juukseidpidi taas esikusse tõmbab. Poiss saab aru, et see ümbert kinni hoidmine pole tants. Aga poiss ei saa aru, mis mäng see on. Väike poiss kardab. Ta paneb käed silmade ette ja ei taha vaadata.

«Empsu on paha, empsu saab laksu,» ütleb isa.

Ja poiss näeb läbi kaetud silmade pilti, mida ta mäletab ka 30 aastat hiljem. Isa karjub ema peale. Sõimab teda koledate ja roppude sõnadega. Ähvardab ema tappa, sest ema on olnud halb. Väike poiss näeb, kuidas ema on põrandal ja verine. Ema nutab ja karjub nagu loom. Ema oigab, palub lõpetada. Väike poiss jookseb oma tuppa. Ta surub käed kõrvadele ja hakkab laulma laulu kappavast hobusest, mida lasteaias õpetati. Nüüd ei kuule poiss enam midagi. Poiss arvab, et ema on tapetud.

Aeg seisatab. Kõik on vaikne. Väike poiss piilub ukse vahelt välja. Ema on pikali, ta silmad on lahti, ta hingab vaikselt. Isa on ema peal ja ema kleit on katki. Isa nohiseb ja liigutab. Ema oigab. Kõikjal on veri, lõhutud asjad, riided. Väike poiss ei saa aru. Aga ta tunneb oma kehas midagi imelikku. Ta seisab ja vaatab. Ema näeb, et poiss vaatab ja paneb silmad kinni. Ta ei jõua vastu hakata.

Poisi jaoks, kes nägi sel pühapäeva õhtul pealt, kuidas isa peksab ja vägistab ema, on juhtunud trauma, mille jäljed saadavad tema käitumismustreid kogu ülejäänud elu. See väike poiss ei oska veel mõelda, aga ta tunneb hirmutavalt segaseid tundeid. Ta süüdistab ennast, sest ta ei püüdnud oma ema kaitsta. Poiss tahab võtta olukorra eest vastutust, kuid aja möödudes hakkab ta tundma ema suhtes viha, kuna ema ei suutnud end kaitsta ja ajas isa närvi oma karjumisega. Poiss tunneb end ka süüdi, sest ta ootas isa nii väga. Ja kuigi juhtus midagi, mida ta veel ei mõista, siis kõigest hoolimata armastab ta oma vägivaldselt käituvat isa.

Oleks, et nad ainult ei tülitseks, mõtleb poiss, kes ei tea veel, et järgmine kord lööb isa juba teda. Ja läheb veel palju pikki aastaid, palju verejookse ja marrastusi, palju hirmu sunnil isa kaitseks antud valetunnistusi politseile, ema töökaaslastele ja kooliarstile kukkumiste ja trennivigastuste kohta, sest mitte keegi – mitte keegi ei tohi teada saada sellest koduseinte vahel toimuvast alandusest. Ja need on lõputuna tunduvad aastad, kus isa auto hääl või sammud trepil panevad ema ja poisi hirmust värisema. Läheb aastaid, kui ema ja poiss koos oma õekese ja vennakesega sõltuvad sellest, kuidas isa emale raha annab, sest töölkäimise või emale halvasti mõjuvate sõbrannadega kohtumise keelas isa juba ammu emal ära.

Teiste eest varjatud tegelikkus

See pühapäevane lugu ei ole kahjuks ilukirjanduslik väljamõeldis, vaid tavaline naistevastase vägivalla stsenaarium tavalises töötavate kõrgharitud vanematega kodus. Rääkisin enne selle loo kirjutamist kriisitelefoni töötajate, nõustajate ja politseinikega. Neljal juhtumil viiest on laps olnud politsei poolt kaardistatud perevägivalla juhtumite puhul vägivalla pealtnägijateks. Iga kümnes kõigist vägivaldsetes peredes kasvavatest lastest on näinud pealt oma ema vägistamist. Peaaegu iga kolmas vägivallatseja, kelle peres on lapsed, pöörab oma agressiooni ka laste vastu ja mida väiksemad on lapsed, seda vähem häbenevad nad laste juuresolekul tarvitada füüsilist või seksuaalset vägivalda.

Just selliseks vägivallatsejaks võib kasvada ka seesama väike poiss selles loos, sest ta võib jõuda värdjaliku järelduseni, milleni jõuavad paljud vägivalda õigustavad mehed ka seda tüüpi artiklite lehekommentaarides. Teate küll. Te olete seda mõtet kuskil näinud. «See on ema süü, miks ta alati peab vaidlema isaga ja teda närvi ajama? Kas on siis raske teha nii, et isal oleks hea olla, vaata kui raske isal ju on...»

Võib juhtuda ka, et meie poiss ehitab endale kaitsekilbi, eemaldudes emotsionaalselt vägivaldsest olukorrast, hakates endale sisendama, et nähtud vägivald ei puuduta teda ja see on vanematevaheline asi. Just seesama tunne toidab mehi, kes ei astu ka täiskasvanuna kordagi nõrgema kaitseks välja ega lähe vahele, kui kuskil tänavanurgal keegi naist peksab.

Mida tulevane argpükslik naisepeksja sellistest lapsepõlvemälestustest õppida võib, on see, et need, kes armastavad, ka peksavad. Ja kui muud üle ei jää, siis teiste pereliikmete löömine on moraalselt aktsepteeritav – ei midagi muud, kui pahanduse eest karistamise vorm ja vägivald on lubatud, kui muud lahendused ei toimi ja kui tõsi on taga. Täiskasvanuna kirjutab see poiss võibolla just sellele loole kommentaariks midagi sellist, et laste füüsiline karistamine on ju alati olnud. Meie vanematel ja nende vanematel. Ja ehk just sellistest pühapäevaõhtutest pannakse ühes meesolevuses idanema värdjalikud läheduskäsitlused, kus vägivald on küll piinlik, kuid andestatav käitumisvorm ning tema alateadvusesse kirjutatakse pidevalt ebakindlust ja ründevalmidust soodustav muster: lähisuhetes tuleb olla pidevalt valvel ja vägivalla vallandumine on alati vaid aja küsimus. Olgu päästikuks kas palgapäeva pinged, peolkäimise petmiskahtlused või enda ebakindlusest sündiv omanikutunne.

Paljud haigetest kodudest välja kasvanud mehed ehitavad oma enesekindla fassaadi taga lapsepõlve alaväärsusekogemusele rajatud võimu ja kontrolli kuningriiki, kus võimu ja kontrolli omamiseks tuleb kasutada erinevaid valitsemistaktikaid. Vaimne, füüsiline ja seksuaalne vägivald pole ainus võimalus. Nendes suhetes esineb sageli materiaalsete ressursside piiramist, sotsiaalset isoleerimist, lastega manipuleerimist. Sellise paarisuhte terrori toimepanija on valdavalt autoritaarne isik, kes arvab, et talle kuulub peres otsustamisõigus ja privileegid paljudes eluvaldkondades.

Appikarje Eesti riigile

Palun kujutage korraks ette tunnet, kus tajute surmahirmu, karjute täiest kõrist appi ja keegi ei vasta. Ma kohati tunnen, et armastan Eestit, nagu peksasaanud naine armastab oma meest. Ka mina loodan, et ühel hetkel hakkab ta hoolima. Ja ükskõik, kui palju ta oma perele ka haiget ei teeks, hommikuti, kaine peaga, soovib ta meile kõigile ju ikkagi head.

Alustuseks on mul palve, et räägiksime naistevastasest vägivallast kui oluliselt erinevast isikuvastasest kuriteoliigist, kuna see erineb avalikus kohas toimepandavast vägivallast oluliselt: ohver sõltub vägivallatsejast emotsionaalselt, materiaalselt ja moraalselt. Ja ohver ning kurjategija jäävad ka pärast kuriteo toimepanemist samasse ruumi. Omavahel. Kaitsetuna.

Mul on unistus, et kogu naistevastase vägivalla probleemikäsitlus looks tugiteenused mehest sõltuvale lastega naisele, et ta saaks mehest lahku minna ja alustada iseseisvat inimväärse palgaga elu. Sest lepitamine ja paariteraapia määramine selles olukorras on samaväärne, kui määrata vägistajale ja vägistamisohvrile ühine teraapiasessioon, pärast mida nad ühes autos koju sõidavad, kuniks kõik algab otsast peale: «Sa, lits, kohe pidid arstile valetama, kui halb sul minuga oli?»

Mul on unistus, et te loete neid ridu. Ja annate koos minuga lubaduse teha Eestist riik, kus ükskõik kui palju me omavahel ka ei kempleks, Eesti mehed naisi ei löö.

Miks täna? Sest 25. november on ülemaailmne valge lindi päev, mis on meeste poolt ellu kutsutud naistevastase vägivalla tõkestamiseks. See on päev, kus mehed, kes on otsustanud igas olukorras välja astuda nõrgemate kaitseks, kannavad oma põhimõtete kinnituseks rinnas valget lindimärki.