Vaike Parkel: muudatused haridusseadustes tekitavad õpetajates segadust

Foto: SCANPIX

Eesti Haridustöötajate Liidu õigusnõunik Vaike Parkel kirjutab värskes Õpetajate Lehes, et muudatused haridusseadustes tekitavad õpetajates segadust.

Käesoleva aasta 1. septembril jõustus muudetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS). Muudatused puudutavad muuhulgas ka mitmeid töökorralduse põhimõtteid koolis. Nii sätestab PGSi § 71 selgemalt direktorite õigused ja kohustused (ja seega ka vastutuse) kooli töökorralduse ja töötajate töötasustamise aluste kehtestamisel. Muudetud on ka PGSi § 74 («Koolitöötajad») ja 75 («Õpetajad»), kus on sõnastatud õpetaja töö ja töötasustamise põhimõtted. Muudatuste läbiv põhimõte on, et õpetaja tööd ei saa hinnata ainult õppetundide arvu järgi, vaid arvestuse aluseks peab olema KOGU õpetaja poolt koolis tehtav töö. On asutud seisukohale, et pole mõistlik riiklikult reguleerida õpetaja ametikoha sees tehtava õppe-kasvatustöö mahtu, vaid jätta see töölepingu (poolte kokkuleppe) küsimuseks.

Vabariigi valitsuse 28.08.2013. a määrus nr 25 «Haridustöötajate tööaeg», mis hakkas kehtima 1. septembril, muudabki õpetaja tööaja varem kehtinud regulatsiooni selliselt, et üldtööaega (7 tundi päevas ehk 35 tundi nädalas, mis oli ka varem õpetaja tööaja arvestuse aluseks) ei muudetud, kuid ära on jäetud riiklikult kinnitatud õppekasvatustöö tundide arv täistööaja puhul. Eeldatakse, et riigi regulatsiooni ei ole vaja, vaid õpetaja ja direktor lepivad kokku, kui mitu õppetundi õpetaja jõuab oma tööaja sees (35 tundi nädalas) anda, arvestades kõiki õpetaja täiendavaid ülesandeid ja vältides tema ületöötamist.

Milline on tegelik olukord?

Nagu näitavad õpetajatelt hulgaliselt saabuvad küsimused ja rahulolematud arvamused, on olukord muutunud loodetule pigem vastupidiseks. Kuigi PGSi muudatused puudutavad vaid mõningaid töösuhete korraldamise põhimõtteid ning töölepingu seadust (TLS) ega teisi töösuhete regulatsioone ei ole muudetud, tundub olukord paljudes koolides ja koolieelsetes lasteasutuses lausa revolutsiooniline. Laialdaselt on hakatud sõlmima uusi töölepinguid ( sh ametijuhendeid) juba töötavate õpetajatega, kuigi seaduslik alus või tegelikkusest tulenev vajadus selleks puudub; koolides kehtestab direktor palgakorralduse põhimõtete ( sätestab PGS § 71 lg 2 p 4) asemel jäigalt fikseeritud palgaastmetega palgajuhendid, mis ei jäta ruumi töölepingu sõlmimise põhimõtetele ja kus töötajatega kokkulepeteks võimalus peaaegu puudub, tööaja arvestuses välistatakse ületunnitöö jne.

Alljärgnevalt vastused küsimustele, mida on korduvalt esitatud.

Kas on kohustuslik sõlmida käesolevast õppeaastast uued töö­lepingud?

Uute töölepingute sõlmimist ei nõua ükski seadus. Juba sõlmitud töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel (TLS § 12), vajadusel saab muudatuse vormistada ka töölepingu lisana. Kui pooled lepivad kokku, et mingil põhjusel on vaja viia töölepingusse sisse palju muudatusi ja nende vormistamine töölepingu lisana ei ole otstarbekas, võib kokku leppida, et kirjutatakse alla töölepingu kirjaliku dokumendi uus redaktsioon (tööleping ise jääb kehtima ajast, mil see sõlmiti).

Meie koolis on koostatud kõikidele õpetajatele täpselt sama tekstiga uued ametijuhendid, kusjuures need on väga pikad ja üldised ning paljudes punktides arusaamatud. Juhend ei kajasta üldse minu kui konkreetse aineõpetaja tööülesandeid. Direktor väidab, et selline uus ametijuhend on nüüd kõikidele kohustuslik.

Ametijuhend on töölepingu osa ehk tööülesannete kirjeldus. Kui see koostatakse, peab see kajastama konkreetse töötaja tööülesandeid, kvalifikatsiooni jm tööalaseid nõudmisi ja õigusi, mitte olema üldine formaalne paber, kus on kirjeldatud kogu õpetajaskonna kvalifikatsiooninõudeid ja kõikide õpetajate võimalikke tööülesandeid koolis. Konkreetse töötaja töösse mittepuutuv ei saa olla tema töölepingu osa. Ametijuhend peab olema mõlemale poolele arusaadav ja mõistetav, et seda oleks võimalik allkirjastada ja täita.

Kuidas arvestatakse õpetajate tööaega? Meile selgitati, et õppetundide arvu ei pea enam töö­lepingusse kirjutama, kuna kogu töö mahub nüüd 35 tunni sisse nädalas. Möödunud õppeaastal andsin 27 tundi nädalas ja sain nelja tunni eest ületunnitöö tasu, kuid nüüd ületunnitöö eest enam ei maksta, kuna see mahub 35 tunni sisse. Kas õpetajatel ei ole enam ületunnitööd?

Kui õpetaja töötas eelmisel õppeaastal täistööajaga 35 tundi nädalas ehk n-ö 1,0 ametikoha koormusega, siis on mõistetamatu, kuidas käesoleval õppeaastal mahub tema töölepingusse sama täistööaja hulka tunduvalt rohkem vahetu õppetöö tunde ja sellega kaasnevat, mida varem tasustati ületunnitööna. Mis annab aluse töölepingu sellisteks muudatusteks ja selle tulemusena üldjuhul ka töötasu vähenemiseks? Ei ole ühtegi seadust (seadusemuudatust), millel selline toimimine põhineks, ainsaks tingimuseks on poolte kokkulepe.

On mõistlik leppida kokku töötasustamise alustes, sh õppetundide arvus ja kajastada seda konkreetselt iga töölepingu kirjalikus dokumendis. Ka PGSi § 75 lg 3 rõhutab, et õpetaja tööaeg jaguneb vahetuks õppekasvatustööks ja teisteks, töölepingust, ametijuhendist ja töökorralduse reeglitest tulenevateks tööülesanneteks, rõhutades ja tuues eraldi välja õppekasvatustöö kui õpetaja põhilise tööülesande.

Tööandjate hulgas levib seisukoht, et kuna riiklikult ei ole õppetundide arv nädalas reguleeritud ning see on jäetud tööandja ja töötaja kokku leppida, ei peagi seda enam töölepingus kajastama. Vastupidi − just seetõttu, et õppetundide arv on kokkuleppe küsimus, peab see kokkulepe olema töölepingu kirjalikus dokumendis kajastatud.

Kui varem said töötaja ja tööandja vaidluse korral töökoormuse üle (kas tegemist on täistööaja või osalise tööajaga) lähtuda seadusest, siis nüüd, mil seaduse regulatsioon puudub, tuleb tehtava töö mahus (ja kuna õpetajate puhul on tegemist ajatööga, siis toimub tööaja arvestus tundides) leppida kokku kirjalikult ja kokkulepe peab kajastuma töölepingu kirjalikus dokumendis. Vastasel juhul ei ole võimalik tööaja korrektne arvestus, sh ületunnitöö ja täis- või osalise tööaja arvestus. Samuti ei oleks võimalik selgus, kas riigilt kohalikele omavalitsustele makstavaid toetusi õpetajate töö tasustamiseks on kasutatud sihipäraselt.

Kuidas hüvitatakse õpetaja üle­tunnitöö?

Ületunnitöö on TLSi § 44 kohaselt töötamine üle kokkulepitud tööaja. Seetõttu on ka õpetajatel eriti tähtis leppida kokku kõik täistööaja hulka kuuluvad tööülesanded, sh õppetundide arv, sest kokkulepitud tööülesandeid ja tööaega ületav on ületunnitöö. Ületunnitööd tehakse vaid poolte kokkuleppel.

Ületunnitöö hüvitatakse poolte kokkuleppel kas vaba aja andmisega ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses või rahas. Rahas hüvitamisel maksab tööandja töötajale vähemalt 1,5-kordset töötasu.

Haridusseaduste muudatuste ja õpetaja ametikoha kui terviku ideed on tutvustatud kui võimalust vähendada õpetaja töökoormust ja ületunnitööd (kõik tööülesanded mahuvad tööaja hulka ja õpetajad ei ole enam ülekoormatud). Samas ei ole õpetaja tööülesanded koolis ju vähenenud, pigem vastupidi. Püüdest ideed ellu viia on hakanud levima seisukoht, et nüüd ei näe seadus enam ette õpetajatele ületunnitööd. Tulemuseks on, et kogu õpetaja ametikoha kui terviku idee on pööratud pea peale − kui varem tasustati õpetajale töölepingus sätestatust rohkem tehtut ületunnitööna ja see hüvitati seaduses ettenähtud korras, siis nüüd kirjutatakse kogu tehtav töö (sh näiteks 27 õppetundi nädalas) töölepingusse kui ametikohajärgne tööülesanne.

Tulemuseks ongi õpetaja ületunnitöö (ja ka hüvitamise) formaalne, mitte tegelik lõppemine. Ilmselt ei olnud see seaduseandja tahe ega eesmärk, aga tegelikkuses on sageli tulemuseks õpetajate töö veelgi suurem pingestamine ja töötasu vähenemine.

Võib muidugi öelda, et õpetaja ei pea ju nõustuma temale tööülesannete lisamisega ega töölepingu muutmisega. Samas on töötaja töölepingu sõlmimisel ja muutmisel tööandjast siiski nõrgemal positsioonil ning kui ei ole seadusest või kollektiivlepingust tulenevat toetust, on töötajal alati raskem läbi rääkida ja oma huvide eest seista. Seetõttu on eriti vajalik, et seaduse sättest ja mõttest peaksid kinni eelkõige tööandjad, kes korraldavad tööd ja tasustamist ning kellest suurel määral sõltub töökeskkond ja töötajate (õpetajate) rahulolu oma tööga. Vaja on ka pädevaid koolitusi/abimaterjale tööandjatele (direktoritele), sest toimunud ja toimuvad muudatused haridusseadustes panevad eelkõige neile, eriti pingelise eelarve tingimustes, hulgaliselt täiendavaid kohustusi ja täiendava vastutuse.

Millest lähtutakse õpetaja töö tasustamisel? Kuidas tasustatakse klassijuhataja tööd? Seni maksti mulle klassijuhatamise tasu, kas uuest aastast pean seda tegema tasuta?

Kuni 2013. aasta lõpuni kehtib vabariigi valitsuse 03.01.2013 määrus nr 1 «Põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajate töötasu alammäärad», kus on ette nähtud õpetajatele atesteerimisel omistatud ametijärkudele vastavad töötasu alammäärad ja klassijuhatamise tasu alammäärad. Seega ei ole praegu alust töölepingu muudatusteks ja klassijuhatamise tasu mittemaksmiseks.

2014. aastaks ei ole riigil kavas kehtestada üle riigi klassijuhataja tasu alammäärasid, vaid tasu suurus jääb omavalitsuste otsustada, kusjuures lisatakse ka vastav summa (protsent) riigieelarvest. Küll aga peab arvestama, et klassijuhataja töö on eraldi tööülesanne, mis üldjuhul on ikkagi täiendav töö ja kuulub tasustamisele.

Haridus- ja teadusministeeriumi selgituste kohaselt eraldab riik õpetajate tööjõukuludeks toetust, lähtudes arvestuslike ametikohtade arvust, mis on vajalik riikliku õppekava täitmiseks. Üks õpetaja arvestuslik ametikoht võrdub 35 astronoomilise tunniga nädalas, sh 21 õppetunniga. Riik annab iga arvestusliku õpetaja ametikoha tarvis ressursid õpetaja töötasu alammäärast 20 protsenti kõrgema toetusena.

Tähelepanuväärne on, et kuigi PGSi muudatused rõhutavad õpetaja ametikoha terviklikkust ning seda, et õppetundide arv ei ole õpetaja ametikoha puhul enam määrav, lähtub riik õpetaja ametikoha toetuste määramisel siiski ka õppetundide arvust.

Praegu arutusel olevad üldhariduskoolide rahastamise põhimõtted 2014. aastaks ei ole kahjuks õpetajatele ega tööandjatele täiesti mõistetavad.