Kalle Kroon: Vaba Maa, Sirp ja vaikiv ajastu

Kalle Kroon. Foto: Erakogu

Eestlaste vaba mõtte väljendusvõimalusi, demokraatliku diskussiooni, ja mis veelgi enam – kriitilise tõe väljaütlemisvõimalusi on see rahvas saanud tunda kahetsusväärselt palju ja kahetusväärselt kaua. Seda on see rahvas saanud tunda juba nii palju, et tekib kahtlus eestlaste kui rahva iseseisva ja vaba mõtlemisvõime võimalikkuses üldse.

Lollpäid ja lambaid on ju lihtne valitseda. Pole midagi ohtlikumat, kui oma peaga mõtlev riigikodanik! Sellise mõtteviisi poolt on läbi aegade olnud võimu juurde sattunud kitsas, vaid omakasu taotlev klikk, teisisõnu- plutokraatia. Seda on näidanud ka tänased tendentsid Eesti vaba ajakirjanduse väljasuretamisel ajaleht Sirp näitel. Huvitav on sealjuures see, et antud loos pole midagi päris uut. Vaba mõtte suretamisel ja ühiskondliku kriitika jalge alla tampimisel- mis ju ometi on demokraatliku ühiskonna esmaseks tunnuseks- ei ole tingimata vajalik välisvaenlane, vaid selleks võib osutuda ka märksa ohtlikum sisevaenlane.

Elavaks näiteks on juhtum esimese Eesti Vabariigi ühe parima ajalehega Vaba Maa. See ajaleht asutati Tallinnas 5. detsembril 1918 Eesti iseseisvuse ühe alustoe, Päästekomitee liikme Konstantin Koniku, ajalehe kui hilisema kontserni omaniku Aleksander Veileri ja dr. Juhan Luiga poolt. Peatoimetajateks on olnud sellised ajaloos ja poliitikas tuntud mehed nagu Juhan Piip ja Eduard Laaman. Ajeht Vabal Maal oli mitu lisa, regulaarselt ilmuvas nädalalehes oli 7-8 lehekülge, kus rikkalike reklaamide kõrval oli ruumi ja erapooletule uudisvoole, kus sõnumeid edastati demokraatliku mõttelaadi jälgides ja neutraalselt, kuid kus omakorda visati nii mõnigi pipratera Gori karikatuuride näol tolleaegsete diktaatorite Stalini, Hitleri ja Mussolini kapsaaeda.

See saigi ajalehele saatuslikuks. Gori karikatuurid Hitlerist ei meeldinud saksa saadikule Tallinnas, kes avaldas protesti, mis jõudsid omakorda kuni tollase siseministri ja peaministri asetäitja Kaarel Eenpaluni, kes lasi ajalehe sulgeda soovist oma poliitilisele partnerile meeldida ja viimane number ilmus 4. märtsil 1938. Et kontsern kuidagi omadega välja tuleks, hakkas Vaba Maa asemel ilmuma teotu, näotu ja ilmetu Rahvaleht,millel mõistagi polnud enam ei sisu ega lugejaskonda. Suur osa eesti vabast ajakirjandusest oli kohitsetud «vaikiva ajastu» võimust hullunud ja diktaatorlike marodööride poolt «võimueliidis».

Sel kombel jäi tollane Eesti Vabariik ilma oma parimast ajalehest. Eesti jäi ilma oma vabariigist ja Kaarel Eenpalu jäi ilma oma elust Siberi vangilaagris jaanuaris 1942. Muud lisada ehk ei olekski peale põhilise küsimuse, miks ma sule, ehk moodsat keeli – arvutiklaviaturi haarasin – ja see küsimus on - miks meil on tänases Eestis kultuuriministriks endine komsomolijuht?