Järgmise aasta riigieelarve peamine prioriteet on inimeste sissetulekute kasv. Euroopa üldist majandusolukorda vaadates on see kõva sõna, et suudame mitmendat aastat järjest tõsta nii riigitöötajate palkasid kui ka pensione. Selle kõrvalt jagub aga raha ka vajalikkudeks investeeringuteks ja ühtlasi väheneb maksukoormus. See näitab, et liigume õiges suunas.
Riigieelarvest palga saajate palgafondid tõusevad 5,1 protsenti, mis tähendab 49 miljonit täiendavaid vahendeid palkade maksmiseks. Sellest jagub nii politseinike, päästjate kui kultuuritöötajate sissetulekute kasvuks.
Loomulikult ei ole ega saagi olla tänane palgakasv võrreldav buumiaegse kasvuga, küll aga kasv viitab pigem kriisi järel saavutatud stabiilsusele. Säärane kasvutempo on vastavuses meie tänase majandusolukorraga, sest ennatlik oleks oodata mõneprotsendilise majanduskasvu pinnaselt ülikiiret palgakasvu.
Ometi leidub alati neid, kes sooviksid tõsta kulutusi rohkem, kui reaalsed võimalused seda lubavad. Näiteks tehes seda laenu võttes. See on libe tee, mida mööda käisid aastaid mitmed täna tõsistes võlgades siplevad Lõuna-Euroopa riigid, kus küsimus pole kelle palku tõsta, vaid hoopis peetakse tuliseid vaidlusi selle üle, kust edasi kärpida. Tahaksin siinkohal meenutada, et kõigest 20 aastat tagasi oli Eestis keskmine kuupalk veidi üle seitsme euro. Täna on see võrreldav Eesti keskmise tunnitasuga, mis selle aasta teises kvartalis oli 5,71 eurot.
Lisaks libedale teele minekule ning ülelaenamise ohule ei tohi teha ka tulevikus jooksvaid kulutusi ühekordsete tulude arvelt. Sotsiaaldemokraat Eiki Nestor kirjutas hiljuti riigieelarvet kommenteerides, et näiteks õpetajate miinimumpalga kasv 715 eurolt 800 euroni on selgelt ebapiisav. Olen nõus, et nii õpetajad, päästjad, politseinikud kui ka paljud teised riigi jaoks olulistes valdkondades töötavad inimesed väärivad kõrgemat palka, kuid iga kasv peab arvestama riigi reaalseid rahalisi võimalusi. Nii et ühekordne riigi maade müük või ühekordne valitsuse reservi kasutamine ei ole lahendus.