Jevgeni Ossinovski: kuidas neutraliseerida vene kaart?

Foto: Corbis/Scanpix

Rahvusepõhine hääletamine Tallinnas kinnitas sotsiaalse ebavõrdsuse püsimist eestlaste ja eestivenelaste vahel ning riikliku lõimumispoliitika läbikukkumist, leiab riigikogu liige Jevgeni Ossinovski (SDE).

Tallinna valimistulemused näitasid taas, et Eesti venekeelse elanikkonna ja eestlaste poliitilised valikud on kardinaalselt erinevad. On muidugi kahetsusväärne, kuidas Keskerakond kahe parempoolse erakonnaga jälle vene kaarti mängides hea partii tegi. Võitsid nii ühed kui teised, aga ühiskond kaotas. Kahjuks mitte esimest korda.

Kurbnaljakas oli kuulata seisukohti, et – oh üllatust! – ka venekeelsete valijatega tuleb rääkida. Üks arvaja soovitas trükkida juurde venekeelseid voldikuid. Teised olid jällegi selles suhtes skeptilised, kuna eestivenelastel olevat Savisaare vastu religioossed tunded, mida ei saa ratsionaalse argumentatsiooniga murda. Tuleb lihtsalt oodata jumala surma. Mõlemad seisukohad näitavad, et arusaamine lõimumisprotsesside toimimisest on piinlikult pealiskaudne.

Negatiivne valik

Need valimised ei olnud toetusavalduseks ei Savisaarele venekeelsete valijate poolt ega Krossile eestlaste poolt. Enamik valijatest, sõltumata rahvusest ja emakeelest, ei valinud neil valimistel üldse mitte kellegi poolt. Nad valisid kellegi vastu. Kasutades sügavalt ebademokraatlikku ja vastutustundetut rahvusepõhist hirmutamist, sunniti üks grupp inimesi valima parempoolsete (natsionalistlik «pronksöö koalitsioon», mille külge suudeti keevitada ka SDE) vastu. Keskerakond kuulutas PBKs, et parempoolsete võimuletulekul «täitub sinu kõige hullem õudusunenägu», nii et tule valima, et seda mitte lubada.

Teine poliitiline tiib kasutas sama vastutustundetut retoorikat, kutsudes valijaid üles hääletama Savisaare vastu. Kui algul oli põhirõhk rahvuseülesel korruptsioonivastasusel, siis valimiste lähenedes mängiti jõudsalt Savisaare Moskva-sõbralikkuse argumentidega ning viimastes ponnistustes räägiti vajadusest mobiliseerida üks protsent eestlasi Tallinna venelaste vastu.

Seega, neil valimistel valiti Tallinnas ühte poliitikut selleks, et võimule ei saaks teine. Jõujooned pandi seejuures jooksma rahvuseid pidi. Sotsiaaldemokraatidena rääkisime nagu ikka sellest, et kogukondadevahelise vastasseisu tekitamine valimiste kontekstis on äärmiselt küüniline ja moraalselt tülgastav ning selle asemel tuleks püüda leida kokkupuutepunkte ja ühiseid lahendusi. Mõistagi, agressiivse rahvusliku kampaania kontekstis ei taha keegi sisulist dialoogi pidada.

Kuidas oleks võimalik tulevikus välistada rahvustepõhisele lõhestamisele suunatud valimiskampaaniate edu? Muidugi tuleb venekeelse valijaga rohkem rääkida. Ent rääkimine ei ole venekeelsete voldikute trükkimine enne valimisi. Vastupidi, viimane on hoopis valija lolliks pidamine, kus talle öeldakse: «Eile nimetasime sind okupandiks, aga täna võiksid sa hääletada voldikul oleva noorhärra poolt.»

IRL küll kutsus Tallinnas ka mitte-eestlasi enda poolt hääletama, aga nende siseminister oma hiljutises sõnavõtus ei pidanud Eesti kultuurilist mitmekesisust mitte arengupotentsiaaliks, vaid «Nõukogude kolonisatsiooni haavaks».

Sisulise lõimumispoliitika vajadus

Tundub iseenesestmõistetav, et toetuse saamiseks tuleks inimestesse alustuseks lugupidavalt suhtuda. Ent viisakusest valija suhtes ei piisa. Me peame aru saama, miks saab eestivenelased niimoodi ühe poliitilise tiiva vastu mobiliseerida.

Väidan, et põhjuseks on ühelt poolt venekeelse elanikkonna tunduvalt kehvem sotsiaalmajanduslik positsioon ning teisalt hirm enda kui kultuurilise rühma püsima jäämise pärast Eestis.

Üldnimetajana tunneb suur hulk eestivenelasi, et neid peetakse Eestis teisejärgulisteks kodanikeks. Ligi pooled küsitletuist ei tunne ennast ühiskonna täisväärtuslike liikmetena. Ja just see ongi tunne, mis võimaldab rahvuse alusel poliitiliselt mobiliseerida. See on see tunne, mis sunnib otsima kaitsjat.

Meie jäik kodakondsuspoliitika on kaasa toonud olukorra, kus ligi 200 000 inimesel ei ole Eesti kodakondsust. Teisisõnu, igal teisel eestivenelasel puudub võimalus osaleda täisväärtuslikult Eesti ühiskondlik-poliitilises elus. Kindlustunnet ei suurenda ka asjaolu, et nende elamisloa võib politseiametniku otsusega tühistada.

Olukorda ei pehmenda ka praeguse valitsuse täielik soovimatus sisuliselt arutada kodakondsuse või venekeelse hariduse tuleviku teemat, leides kõrgilt, et vähemustel ongi vähem õigusi.

Ka sotsiaalmajanduslikult on eestivenelaste Eesti oluliselt vaesem ning piiratud võimalustega. Me kipume unustama, et tööpuudus mitte-eestlaste seas on ligi kaks korda (!) suurem kui eestlaste seas. Et mitte-eestlane teenib eestlasest ligi viiendiku võrra vähem. Et kõigis ministeeriumides on mitte-eestlastest töötajate osakaal alla viie protsendi. Et vene nimega kandidaadil on ligi 30 protsendi võrra väiksem tõenäosus saada töövestlusele kui eesti nimega kandidaadil. Pole ju siis ime, et uuringute järgi tunneb iga kolmas venekeelne tööotsija diskrimineerimist.

Fakt, et nende küsimustega tegelemist ei peeta oluliseks, näitab sisulise lõimumispoliitika puudumist. Muidugi, meil on kena lõimumiskava ning igasuguseid asutusi, kes oskavad Euroopa raha seedida, kuid valitsus ei ole viimase nelja aastaga teinud ühtegi integratsiooni edendavat otsust.

Vastupidi, kultuuriminister on sisuliselt lõpetanud venekeelse ETV2 eksisteerimise. Haridusminister tunnistab, et venekeelse kooli reformiga alustati valest otsast, kuid ei tee midagi olukorra muutmiseks. Siseminister väidab, et mitte-eestlaste ülekaal Ida-Virumaal on Eestile julgeolekuoht.

Omalt poolt olen pakkunud võimalusi teha sisulist lõimumispoliitikat, kus ka eesti keelt mitte oskavad inimesed saavad aru, kuidas meie riik toimib, ning saavad selles igapäevaeluga hakkama. Valimiste kontekstis «vene häältest» rääkivad valitsus­erakonnad lükkasid tagasi minu kirjutatud eelnõu, mis oleks alla 100 000 euro eest aastas taganud venekeelsed ravimite infolehed venekeelsetele pensionäridele, kes seavad ohtu oma tervise, teadmata, mida sisse söövad. Või veelgi odavama ettepaneku tõlkida olulisimad Eesti seadused lisaks inglise keelele ka vene keelde, et inimesed saaksid aru oma õigustest ning oskaksid enda eest seista. Vastuseks sildistas Mart Nutt (IRL) mind Venemaa kaasmaalaspoliitika edendajaks, populistiks ja eesti keele vaenlaseks.

Kui inimene ei tunne ennast ühiskonna võrdväärse liikmena, siis vähendab see ka motivatsiooni siduda selle ühiskonnaga oma tulevik. Just siit tasub otsida põhjust, miks enamik venekeelseid koolinoori tahab Eestist lahkuda ning saab inglise keele õppimisega paremini hakkama kui eesti keele õppimisega. Keeleline lõimumine toimub siis, kui inimesel on selleks motivatsiooni.

Lõimumine ei ole ainult «nende» mure

Peaksime ühiskonnana lõpetama kõikide valimiste järgse hala sellest, kuidas vene valijad toetavad Keskerakonda. Selle asemel peaksime tõsiselt järele mõtlema, mida oleme teinud selleks, et kaasata meie venekeelsed kaasmaalased täisväärtuslike vestluspartneritena ühiskonnaellu. Lõimumise edukusest sõltub kogu ühiskonna sidusus, mistõttu see ei ole ainult «nende» probleem.

Poliitilisel tasandil tähendab see vajadust põhimõtteliselt mõtestada integratsioon keelekesksest karistusaktsioonist ümber kaasavaks ja motiveerivaks lõimumisõhkkonna loojaks. Peame looma tõhusad diskrimineerimisvastased mehhanismid ning võimalused võrdseks toimetulekuks igapäevaelus. Selles olukorras tugevneb automaatselt ka soov õppida eesti keelt.

Samas peame aru saama, et tegelikult on lõimumine väljakutse kogu ühiskonnale. Võrdsus tööturul sõltub igast firmajuhist ja personalispetsialistist. Ühiskondlikud muutused integratsioonis algavad väikestest, pealtnäha tähtsusetutest igapäevatoimingutest.

Lõpuks, mis ehk kõige olulisem: kellele kuulub Eesti? Kui vihased noored eestlased nõuavad Ansipi tagasiastumist seoses ACTAga, siis on tegemist normaalse demokraatliku protsessiga. Kui õpetajate streiki toetavad venekeelsed Narva energeetikud nõuavad sama vene keeles, tajume seda riigivastase aktina, mitte soovina näha paremat valitsust.

Enne valimisi kutsus ühe riigiettevõtte juht eestlasi valimiskasti juurde, sest muidu otsustavat Tallinna tuleviku «see vend, kes nädalavahetusel su akna all võõras keeles lõugab, laste liivakasti kuseb ja vanu aegu tagasi igatseb». Kindlasti kirjeldavad just need kolm atribuuti eestivenelast kõige paremini, kas pole? Miks Postimehe arvamusportaal selle ksenofoobse arvamuse avaldab? Kui kaua me ühiskonnana seda veel aktsepteerime?