Jüri Saar: Venemaa fatvaa Krossi kohta?

Jüri Saar Foto: Toomas Huik

Interpoli kaudu tagaotsitavaks kuulutamine eeldab väga täpsete materjalide ettevalmistamist ja protseduure. Kuidas Venemaal õnnestus Krossi kohtuasja puhul selle ilmselgeid poliitilisi ja muid hämaraid taustu varjata, on suur mõistatus, kirjutab kriminoloogia professor Jüri Saar värskes Sirbis.

Üks päev enne valimisi sai teatavaks, et Tallinna linnapea kandidaat Eerik-Niiles Kross on pandud üles Interpoli kodu­lehele kui isik, keda seoses toimepandud kuriteoga otsivad taga Venemaa õiguskaitseorganid. Katsed tuua valimistel sisse vene teemat näitasid selliste aktsioonide põhimõttelagedust, sest need lubasid mõjutada valimiste resultaati naaberriigi õiguskaitse- ja eriteenistustel.

Juhtum algas ju tegelikult palju varem, kui Venemaa üritas Arhangelski uurimiskomitee osakonna kaudu kuulutada Eesti riigi kodanikku Krossi rahvusvaheliselt tagaotsitavaks. Netikommentaatorid olid ja on leilis, eriti need, kes ida suunas kummardusi teevad, ja räägivad nagu ikka valedest asjadest. «Kui on õige mees, mingu aga kohale. Ei õige hõlma hakka keegi» on antud juhtumi puhul absoluutselt ebaadekvaatne reageerimise viis.

Udusemast udusem ja anekdootlik Arctic Sea’ kaaperdamise lugu 2009. aastal meenutab faabulalt janti. Ametlikult puidulastiga laeva hõivasid mingid kaagid, kes tegelikult midagi ei teinud, kuid Vene sõjalaev võttis nad kusagil avamerel kinni. Nende väidetav pealik tunnistas, et tema palkamisega tegeles endine kõrge riigiametnik Kross, ja sai selle ülestunnistuse eest lühema vanglakaristuse. Tema käest küsis Venemaa prokurör, kas ta on käinud Krossil külas, milline on seal mööbel, mis autoga Kross sõidab. Justkui kõigel sellel oleks mingit pistmist Vene laeva kaaperdamisega. Eesti kompetentsete ametkondade pakkumisele tulla Eestisse uurimiseks lisamaterjali otsima Venemaa organid ei ole reageerinud. Kogu lugu lehkab KGB ja selle järglas­organisatsioonide meetodite järele.

Varju on jäänud see, et juhtunu iseloomustab hästi Venemaa õiguskultuuri, mis on viimasel aastakümnel muutunud läänemaailmale üha arusaamatumaks ja müstilisemaks. Väidetavalt viljeldakse seal erilist «juhitud demokraatiat» ja sellise riigikorra puhul kehtivad omapärased õigustraditsioonid ning meetodid. Surmanuhtlusele kehtestati küll moratoorium ja ehkki militsija’st tehti politsija, pole Venemaa kriminaal-justiitssüsteemist kadunud selle «opritšninalik» alge. See tähendab, et kogu õigussüsteem on allutatud poliitilisele võimuvertikaalile, kõrgema juhi tahtele, ega kujuta endast iseseisvat täitevvõimu haru. Riiklikud õiguskaitseorganid tegutsevad riigivõimu truude teenritena, täites selle käske loogika järgi, et kõik mida kästakse teha ülaltpoolt, on õige ja seaduslik. Jälle on kasvamas salastatus, sh õigusorganite tööd korraldavate mitteavalike reeglite hulk. Nii on teadaolevalt FSB andnud välja salajased korraldused, mis puudutavad «ülejooksikuid», keda võib vajadusel ka likvideerida. Viimastel aastatel on lubatud FSB salaoperatsioonid nii riigi sees kui ka välismaal.

Sellega resoneerub Litvinenko ja Lugovoi juhtum. Litvinenko töötas Vene luureorganite heaks, kuid otsustas ühel hetkel sellest loobuda. Lugovoi käis Inglismaal esimest plutooniumiga mürgitamas. See on dokumentaalselt tõestatud fakt, et Vene kodanik pani Inglismaa territooriumil toime mõrva viisil, millega seadis ohtu veel lugematul hulgal kõrvalisi inimesi. Inglismaa on valmis juhtumit vastavalt seadustele lõpuni menetlema. Paraku ei anna Venemaa välja oma kodanikke, mis on lausa selle riigi konstitutsioonis sätestatud. Igaks juhuks lasti kuriteolt tabatud isik Lugovoi Vene duumasse valida, et oleks välistatud igasugunegi kahtlus «katuse» olemasolus. Kui Venemaa tahab, siis mürgitab oma kodaniku ükskõik kus ja kui tahab, siis kaitseb lõpuni, sõltumata sellest, millise kuriteo asjaosaline on toime pannud.

Varasemate aegadega võrreldes on tehtud uuendus, sest Venemaa tegeleb nüüd aktiivselt ka teiste riikide kodanikega, kes ei allu mingeid niite pidi Venemaa jurisdiktsioonile ning kellega tegelemiseks puudub sellel riigil täielikult õiguslik pädevus. Vene riigi regionaalne uurimiskomitee saadab välja kutse teise riigi kodanikule, et viimane tuleks omal vabal tahtel ülekuulamisele Venemaale. See on ju absurdne soov. Tuleb meelde kurioosne juhtum, kui üks šariaadikohus kusagil Indoneesias mõistis süüdi Ameerika presidendi islamimaailma vastu toime pandud kuritegudes. Või peab Venemaa Eestit endiselt oma territooriumiks ja kõiki siinseid inimesi Venemaa kodanikeks? Samuti tehti pärast Nõukogude okupatsiooni kehtestamist, kui mõisteti tagasiulatuvalt VNFSV kriminaalkoodeksi järgi süüdi inimesi selle eest, et need olid Eesti Vabariigi kodanikena olnud lojaalsed oma riigile.

Venemaal ei ole mitte mingit õiguslikku alust nõuda, et Kross peaks tema soovil midagi tegema või kuhugi minema. Euroopa vahistamismäärusega (European Arrest Warrant) pole Venemaal asja, sest see kehtib ainult ELi riikide omavahelise läbikäimise kohta. OSCE ehk Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni lepe kurjategijate vastastikuse väljaandmise kohta pole aga rahvusvaheline leping, mille järgi riigid peaksid tegelikult käituma. Pealegi on igasuguste rahvusvaheliste lepingute põhiline reegel pariteetsus, s.t tegemist peab olema vastastikku võetud tasakaalustatud kohustustega. Venemaa võimekus nõuda välja teistelt riikidelt Vene kodakondsuseta isikuid tingimustel, kus Vene kodakondsusega kurjategijaid välja ei anta, on sellelaadiliste rahvusvaheliste lepete raames olematu.

Interpoli ehk Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsiooni kaudu tagaotsitavaks kuulutamine eeldab aga vormiliselt hoopis teiselaadiliste materjalide ettevalmistamist ja protseduure. Interpoli tagaotsimise nimekirja panekuks peab olema kohaliku kohtu otsus asjaosalise kohta, lisaks peavad olema täidetud mitmed muud olulised tingimused. Näiteks ei tohi olla tegemist poliitiliselt, rassiliselt või ideoloogiliselt motiveeritud kohtuotsusega, vaid puhtakujulise kriminaalkuriteoga. Kuidas Venemaal õnnestus Krossi kohtuasja puhul selle ilmselgeid poliitilisi ja muid hämaraid taustu varjata, on suur mõistatus. Kas Venemaa kohus on juba Krossi ka tagaselja süüdi mõistnud?

See oleks järjekordne õiguskurioosum. Seoses advokaat Magnitski surmaga lõppenud juhtumiga kuulutas Venemaa Briti investeerimispankuri William Browderi samuti Interpoli kaudu alusetult rahvusvaheliselt tagaotsitavaks. Seega on põhjust kahtlustada, et Venemaa kasutab süstemaatiliselt rahvusvahelist politsei katusorganisatsiooni kahtlastel, igal juhul poliitiliselt ja ideoloogiliselt laetud eesmärkidel. Pole üllatav, et seetõttu palju ebamugavusi üle elanud Browder kutsub nüüd üles kõrvaldama Venemaad Interpoli tagaotsimise süsteemist.

Arvestades Venemaa õigussüsteemi eripära ja traditsioone, ei tuleks juhtunule läheneda läänemaailma standardite järgi. Venemaa uurimisorgani välja antud tagaotsimisteates saab näha pigem analoogi ajatolla Homeini välja antud fatvaaga kirjanik Salman Rushdie’ aadressil.

Tõepoolest, on vägagi veider, et Interpol lubab oma tagaotsimisportaali kasutada sedavõrd hämaratel eesmärkidel ega näe läbi seda, et Venemaa on üha enam muutumas religioosseks riigiks, mida tõestab muu hulgas Pussy Rioti juhtumile ülereageerimine. Sündmus, mis ühes tänapäeva sekulaarses riigis poleks ilmselt isegi mitte uudisekünnist ületanud, saavutas Venemaal mastaabid, mis on võrreldavad islamimaade reaktsiooniga koraani või prohvet Muhamedi suhtes lugupidamatule käitumisele. Juba on tulisemates ringkondades jõutud koguni niisuguse mõiste kasutamiseni nagu on «õigeusklik džihaad». Venemaa eripära on seejuures selles, et erinevalt avalikust ja ühemõtteliselt õiguskaitse, religiooni ja ideoloogia sidumisest on selles riigis need seosed varjatud, peidetud. Väliselt meenutab praegune Venemaa moderniseerumise teel riiki oma kriminaal-justiitssüsteemiga, mis töötab nagu selle läänemaised analoogid. Tegelikult toimivad riigis aga hoopis teised allhoovused.

Kokkuvõttes aga näeme, kui oluline on õiguskaitse valdkonnas tunnistada seda ja arvestada sellega, et väärtused on tähtsad, sest väärtused määravad lõppkokkuvõttes kõik.