Kliimateadlane: tormid avavad inimeste silmad

Jens Hesselbjerg Christensen Foto: Toomas Huik

ÜRO kliimamuutuste raport tagab selle, et otsustamisel kasutatakse tuhandete teadlaste töö tulemust, mitte hetkel meelepärast kodust nõuandjat, räägib intervjuus Postimehele üks aruande autoreist, Taani meteoroloogiainstituudi juures tegutseva Taani Kliimakeskuse teadusjuht Jens Hesselbjerg Christensen.

Kuu aja eest esitleti  Stockholmis ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste töörühma (IPCC) viienda ülevaateraporti esimest osa, mille ühe peatüki kirjutamist koordineerisite, samuti otsustajatele mõeldud resümeed. Kokkuvõte valmis valitsuste esindajate ja teadlaste ühistööna. Milline oli kohtumise atmosfäär?

IPCC raportite eesmärk on olla aluseks poliitikategemisele, ent mitte ettekirjutusi tegev. Et olla aluseks poliitikategemisele, peab see olema kirja pandud poliitikategemise keeles. Raporti teaduslik pool peab olema range, tooma esile kõik konksud, kuid see tuleb formuleerida arusaadavalt. Teadlased ei ole sellisel sõnastamisel alati osavaimad.

Teaduses läbivad tulemused alati retsenseerimise. Raportiga on samamoodi, ent otsustajatele mõeldud kokkuvõtte puhul on retsenseerijateks valitsused. Üldiselt oli kohtumisel väga hea koostöövaim, ent tegu on 18-leheküljelise dokumendiga, mis käiakse läbi rida-realt. Sõnastuse lõppversioonini peab jõudma pleenumi jooksul. Neljast päevast said viimaks neli päeva ja ööd, et valmis saada. See on väga tüütu, kuid isiklikult leian, et suur osa dokumendi tekstist on seetõttu täpsem, parem. Paar punkti ei ole, sest kirja läks kompromisstekst.

Õhkkond oli konstruktiivne, pea kõik valitsused toetasid raportit. Olid tavapärased kahtlusalused, kes püüavad protsessi testida, nagu Saudi Araabia, üks riikidest, kelle huvides ei ole kliimamuutuste hoidmine päevakorral. Siis oli paar riiki, kes valmistuvad [novembris Varssavis tulevateks ÜRO] kliimakõnelusteks. Nemad surusid mõnd väidet politiseerituse suunas.

Samas Hiina ja USA olid väga konstruktiivsed ja näitasid, kuidas sõnastust saaks täpsustada ning muuta poliitikategemise jaoks asjakohasemaks.

Pärast raporti ilmumist oli kuulda arvamust, et ehk on IPCC oma rolli täitnud: näidanud, et kliima soojeneb ja inimesel on selles oluline roll. Kas ja milleks on töörühm veel vajalik?

IPCC ei tooda uut teadmist. Ma ei pea seda tarbetuks aga seetõttu, et IPCC raportid on ainus tõestatud viis, kuidas kinnistada teaduslikke teadmist poliitikakujundamise aruteludesse. Kui need on ühendatud, ei saa poliitiline arutelu hakata elama omaenda elu, irduda tegelikkusest, nagu ta rahvuslikul tasandil tihti teeb.

Usun, et töörühma kõige tähtsam aspekt ei ole mitte teadus, vaid valitsuste külge kinnistatud struktuur. Kui näiteks Eesti valitsus arvaks, et aruanne on jama, peaksid nad selle välja ütlema ja paluma retsenseerijateks skeptikud, kes toovad välja, mis on teaduses ekslik. Kui siis tõesti selgub, et see on vigane, peavad IPCC autorid teksti parandama. Sellist vaidlustamist ei toimu, seega kiidab ka Eesti valitsus raporti heaks. Võib-olla mõnele ministrile see ei meeldi, kuid valitsus on selle heaks kiitnud ja ise tellinud, muidu poleks nad IPCCga liitunud. See on aruande tugevus: kogu maailma valitsused on kinnitanud, et see on absoluutsele teadmisele kliimasüsteemide kohta nii lähedal kui suudame.

Raportis ei ole õigupoolest midagi uut, oleme kõike varem kuulnud: temperatuur kerkib, merevee tase tõuseb, liustikud sulavad, ilmad lähevad tormisemaks. Miks avaldada raport, kui pole midagi uut ja põrutavat teada anda?

Need raportid on just nagu pika vahemaa tagant maha seatud teepostid. Hoolimata sellest, et see ei paku uut, toob ta tähelepanu taas teemale ja teeb kindlaks, kas midagi on muutunud. Ja kui on muutunud, siis mis suunas. See on otsustamise protsessi jaoks väga kasulik. Kui kahe raporti vahel on ligi seitse aastat, siis selle aja jooksul on vahetunud suur osa valitsusi. Isegi kui avaliku sektori valdkonnaametnikud on jäänud samaks, ei ole nad eksperdid, isegi kui tunnevad mängu. Nemad soovivad, et teemadega tegeledes oleks nende käsutuses ajakohased faktid. Tuleb olla hoolikas ja edastada väiteid, mille kohta on teada, et neil on alust.

Rahvusvahelisel tasandil on raportid ka nurgakiviks teemadele, millega peame tegelema. Kui kõik riigid on veendunud, et tuleb langetada otsus, saab see põhineda raportil. Muidu saab aluseks kodune lemmikekspert ning tema ei pruugi olla usaldusväärne.

Suur osa kliimavaldkonnas tegutsevatest teadlastest jagab aruandes esitatud hinnanguid. Õigupoolest on väga raske leida vastanduvat kliimateadlast. Eriarvamusega inimesed pärinevad enamasti muudest valdkondadest: füüsika, geoloogia, isegi meteoroloogia. Inimesed, kes pole vaevunud välja selgitama, milles on küsimus, võtavad omaenda hariduse ja projitseerivad selle teemale, kus neil teadmisi napib. Selle põhjal esitatud väiteid on mitteeksperdil, teinekord isegi asjatundjal, väga raske kontrollida.

Võib aru saada segaduses tavainimesest, sest diskussiooni mõlemad pooled toetuvad justkui teaduse autoriteedile. Arvestades, et teema on ääretult mitmetahuline, mille alusel peaks tavainimene või tavapoliitik oma hinnanguid langetama?

See on surve meie võimele kommunikeerida rangust, millele teadus tugineb. Liigagi tihti kogeme, et teise valdkonna esindaja ütleb, et globaalset soojenemist ei saa olla, sest kliima on alati muutunud. Jah, on, aga miks? Selliseid küsimusi esitades ilmneb, et neil inimestel pole aimugi, millest nad räägivad. Sel moel lähenedes selgub, et inimestelt, kes süüdistavad IPCC teadust ebakorrektsuses, saab sama hästi küsida, millele tugineb nende kindlus selle väitmiseks.

Tihti suudavad nad seejärel välja tulla ainult küsimustega, millele on head vastused juba olemas, kuid mis vajavad selleks oma ala asjatundjat. Sina küsitled mind praegu kui ­IPCC raporti üht autorit, aga mina vastutan vaid ühe peatüki eest. Selles peatükis käsitleme näiteks troopiliste tsüklonite sageduse kasvu, ent mina ei oskaks rääkida, kuidas troopiline tsüklon toimib. Selle jaoks on eksperdid, kellest mõned olid meie meeskonna liikmed. Mõni teine teema, näiteks atmosfääri kiirgusbilanss, on väga keerukas teema. Mina pean tuginema uskumusele, et teemaga tegelenud kolleegid on teadustegevustega tõestanud enda usaldusväärsust.

Mida on inimestel kliimamuutuste teema puhul kõige keerulisem mõista või omaks võtta?

Endiselt on keeruline edasi anda seost, et maailm soojeneb, kuna kasvuhoonegaase on rohkem. Vähesed saavad aru, mis on kasvuhooneefekt. See, et on olemas kiirgustasakaalu ebaühtlus atmosfääris ja see restruktureerib end, on väga keeruline füüsikaline probleem, mis hõlmab mikrotasandi, isegi aatomite tasandi füüsikat. Seepärast on seda ka põnev uurida.

Meil on lihtsustav sõnavara, nimetame seda kasvuhoone­efektiks. Ent nähtus ei ole nagu kasvuhoone, mis toimib täiesti teistmoodi. Kasvuhoone on hea võrdlus näitamaks, et efekt hoiab soojust sees. 95 protsendil inimestest ei ole teaduslikke teadmisi, mille abil seda seose olemust omaks võtta. See tähendab, et määravaks saab see, kas mina kõlan veenvalt või kannan ülikonda, ehk kõik muu peale faktide. Siin tuleb mängu usk.

Et viia sõnum tavalise inimeseni, on abiks näitamine, kuidas see neid lähedalt mõjutab. Kliimamuutuste puhul räägime valdavalt globaalses mõõtmes, ent kui hästi suudate välja tuua piirkondlikud arengud, näiteks Läänemere kohta?

Tuleviku osas on see keerukas, sest selgelt näidata saab enamasti halvimat võimalikku kulgu. Kui võtta mõned usaldusväärsemad stsenaariumid, saame olemasoleva teaduse põhjal tuletada, et selle sajandi jooksul pikeneb suvi mõlemast otsast vähemalt kuu võrra ja talv väheneb samavõrra. Väga nähtav on asjaolu, et meri ei lähe jäässe.

Loomulikult suureneb väga tugevate vihmade ja üleujutuste oht. Kopenhaagenis avas silmad 2011. aasta tohutu paduvihm, mis tekitas umbes kahe miljardi euro eest kahjusid. See oli tolle aasta Euroopa kalleim looduskatastroof. See juba on midagi, sest meil Taanis tavaliselt looduskatastroofe ei ole.

Aitab selliste piltide esitamine, mitte rääkimine, et viiekümne aasta keskmine sademetehulk suureneb.

Meil poleks ju pikema suve vastu midagi.

Balti- ja Põhjamaade vahel on suur kultuuriline erinevus. Põhjamaad on pikka aega olnud eestkõnelejad näiteks arengumaade abistamise küsimuses. Need teemad on kaua olnud päevakorras kõrgel kohal. Baltimaade ajalugu on teistsugune. Olete alles esilekerkivad riigid ja selles mõttes on teie jaoks esiplaanil palju muid teemasid.

Kliimamuutuste juures ei ole tõeliselt ohtlik see, mis juhtub Taanis või Eestis, vaid see, mis juhtub mujal. Me ei saa vaadata end maailmast isolatsioonis. Kuigi siin võib minna paremaks, kannatab Lõuna-Euroopa tohutult, kuid see pole omakorda võrreldav juba praeguste Bangladeshi või Sahara piirkonna kannatustega. Sellest saab meie probleem, sest saadame sinna juba praegu palju raha inimeste elus hoidmiseks ja katastroofiabina. Tulevikus see ainult kasvab ja mõjutab meid kõiki. Inimesed rändavad ja selles osas on tegelikkus ilmselt palju hullem kui ükski pilt, mille suudan maalida.

Ka 100 ja 200 aastat tagasi oli võimsaid torme, üleujutusi ja põudasid. Kas ja kui suureks saame hinnata inimese süüd neis looduskatastroofides?

Sündmustele ei saa külge riputada silti, [et selle põhjustas inimene,] kuid saame öelda, et kui kõik muud tingimused on samad, siis ilma antropogeenilise signaalita poleks kõige hullemaid sündmusi selles suunas surutud. Kõigis kogetavates äärmuslikes ilmastikuoludes on antropogeense muutuse element. Üldine argument tuleneb sellest, et näeme muutust mõne, ehkki mitte kõigi ilmastikunähtuste sageduses ja tugevuses. Saame need üsna selgelt seostada asjaoluga, et atmosfäär on soojenenud, selles olev niiskuse hulk on suurenenud ja teatud juhtudel on muutunud atmosfääri tasakaal. Need asjad kokku võetuna tekitavad ägedamad ilmasüsteemid.

Hiljuti on jutuks olnud, et viimasel kümmekonnal aastal on temperatuuri tõus pidurdunud, seda on nimetatud katkestuseks soojenemises ja see on senimaani jäänud kliimateaduse poolt põhjaliku seletuseta. Ometi ei pööratud raportis sellele eriti tähelepanu. Miks?

Ei pööratud kahel põhjusel. Peab meeles pidama, et raport hindab senist teaduskirjandust. Seda nähtust selgitavad artiklid on nii värsked, et ilmusid alles pärast hindamisprotsessi lõpetamist. Teiseks on ka varasemates raportites selgelt jäetud ruumi looduslikule muutlikkusele, mille olemust me ei mõista. Kliimasüsteemis on palju sisemisi tegureid, teadlastele on see väga huvitav ja soovime neist rohkem teada. Kui seda suudame, muugime lahti ka aastakümnete kaupa ennustamist võimaldava koodi.

Mudelitest, mis ei ole täiuslikud, kuid esitavad tegeliku maailma aspekte üsnagi hästi tegeliku maailma moodi, teame, et nemadki kipuvad globaalselt või lokaalselt minema sarnastesse, isegi aastakümneid kestvatesse paigalseisudesse. Isegi mudelis võib olla väga keeruline jälile saada, mis seda põhjustab. See tähendab, et neid seletab looduslik varieeruvus. Kui järgmise kümne aasta jooksul endiselt seda langust näeme, siis peame tunnistama, et ei saa asjadest hästi aru. Ent kõik seni välja pakutud muud lihtsad lahendused [kliima soojenemise seletamiseks], näiteks kosmilised kiired, ei suuda selgitada suurt pilti.

Kas jõuame kunagi sinnamaale, et saame inimese rolli kliima kujundamises ning kliima tulevikku lõpliku kindlusega iseloomustada või jääb alati teatud määramatus, millega peame õppima hakkama saama?

Sajandi lõpus teame mõõtmiste põhjal väga selgelt, kuidas energia liigub. Tihti unustatakse, et me mõõdame paljusid asju, mille kohta inimesed ütlevad, et me ei mõista neid. Teame näiteks, et inimtekkeline kasvuhoone­efekt on olemas. Me ei saa absoluutse kindlusega kindlaks teha, kui tugevaks see signaal osutub. Meil on üsna hea alumine piir: kui kahekordistame CO2 sisaldust atmosfääris, kergitab see temperatuuri vähemalt 1,5 kraadi võrra. Tõenäoliselt ei ole tõus rohkem kui 4,5 kraadi. Määramatus on suur. Selles peitub kogu debatt, kliimasüsteemi eri komponentide omavahelistes interaktsioonides.

Muutuste sisemine jagunemine jätab alati diskussioonideks ruumi. Kui mudel ei suuda näidata merejää kadumist, kas see tähendab, et see ei suuda meile midagi öelda? See paistab olema paljude inimeste loogika, kes seavad mudelite valiidsuse kahtluse alla. Ometi kasutame mudeleid meie maailmas nii paljude teiste asjade juures, mõelgem vaid majandusmudelitele, mille puhul teame, et need on valed. Mudelid on tööriistad, parimad, mida suudame. Kuid me ei saa välistada, et keegi seab kahtluse alla täpsemad protsessid. Nii ka peab juhtuma, muidu ei oleks ka teadust, see oleks surnud teadus.

Jens Hesselbjerg Christensen esines sel nädalal Tallinnas konverentsil «Kliima Põhja- ja Baltimaade vaatenurgast».