Targo Tennisberg: täna on valimiskampaania esimene päev

Targo Tennisberg Foto: Erakogu

Kandidaat valimistel on nagu iga töösoovija, kelle enesetutvustus peaks olema nagu hea CV, kirjutab Targo Tennisberg Postimehe arvamusportaalis.

Tolm on nüüd maha langenud, plakatid ära koristatud ning tulemustega on, nagu on - mõni nutab, mõni naerab. Võitjatel on meri muidugi põlvini, aga kaotajad püüavad ehk vigadest midagi õppida, kuni valu värskelt meeles, seda enam, et kaotuse põhjused on minu meelest väga ilmsed.

Selgitan: minu kodu on Tartu, väike puust linn, kus kõik tunnevad kõiki või siis on neil vähemalt ühised tuttavad.

Kui kandidaatide nimekirjad üles pandi, vaatasin neid huviga, lootes näha palju tuttavaid nimesid. Paraku pettusin, valdav enamik kandidaate olid mulle täielikud küsimärgid. Kes nad on? Mida nad ära on teinud? Miks nad arvavad, et ma neid valima peaksin? Sama pilt avanes ka teiste enda jaoks tuttavate linnade nimekirju sirvides.

Kandidaate ja nende reklaame oli laias laastus kolme liiki:

Esiteks «ideedega» kandidaadid, kes lubasid luua või parandada mõne ristmiku, pargi, tänavalaterna vm objekti. Mõni kandidaat kutsus veel valijaid arutlustele, mida veel võiks teha. No kuulge. Selliseid kordategemist vajavaid objekte võib iga inimene kümneminutise jalutuskäiguga koguda. Ja sõpradega kõrtsis genereeriks sel tasemel ideid juba nagu ratsarügement pabulaid. Piiramatute ressursside korral võiks igaüks teha mida iganes, aga tegelikkus on teine. Reaalsuses on igal eelarvekoostajal 90 protsenti sundkäike, mis sõltuvad majandusseadustest ning demograafiast. Kui ei tooda välja, kust mingi objekti jaoks lisaraha peaks tulema, saab seda teha ainult mõne teise objekti arvelt.

Teiseks olid «nemad on pahad ja meie pole nemad»-tüüpi kandidaadid. Siin paistis, et kodutöö oli üsna nõrgalt tehtud. Emotsionaalseid plakateid oli küll, aga sõnum võinuks olla märksa tuumakam. Ma ei näinud ühtki reklaami, kus oleks konkreetsed arvud, kui palju kulub nt Tallinna TV peale võrreldes lasteaedade või teeaukudega.

Kolmandaks olid tulnukad teiselt planeedilt, kelle puhul ma ei saanud üldse aru, mis mul neist kasu peaks olema. Näiteks SDE reklaam «Täna Nõmme, homme Toompea». Kui ma oleksin Nõmme elanik, siis mind huvitaks, kuidas on lood minu tänavalt lume koristamisega, mitte see, et keegi wannabe tahab Toompeale saada. Vastav reklaam oli lausa solvav, edastades sõnumit, et teie kohalikud asjad pole tegelikult üldse tähtsad. Või Paikusel kandideerinud inimene, kelle platvormiks oli «Luban olla hea Eesti kodanik!» - ahah, rõõm teada saada.

Olen oma ametis tegelenud üsna palju töösoovijate intervjueerimise ning selekteerimisega. Kui mõne spetsialistiks kandideerija CV koosneks ainult lubadustest, mida kõike see inimene teha võiks, oleks see järgmisel sekundil prügikastis. Kandidaat valimistel on samasugune töösoovija ning kohalikel valimistel kandideerija peaks olema pigem spetsialisti tüüpi, kes suudab konkreetsete kohalike probleemidega tegeleda, mitte lihtsalt juturääkija.

Sellisest CVst otsin ma ennekõike infot selle kohta, kuidas on inimene end varem tõestanud, mida ta on siiani ära teinud, midagi, mis annaks mulle kindlust, et ta erinevate probleemide lahendamisega korralikult hakkama saab. Kui kandidaadi valimismaterjalides oleks kirjas midagi tema seniste tegude kohta, mis demonstreeriks tema juhtimisoskusi, haldussuutlikkust ning organiseerimisvõimet, hääletaks tema poolt suure rõõmuga.

Olgu seal kirjas näiteks «olen loonud laheda firma», «viinud ellu suure europrojekti», «korraldanud vägeva kodanikualgatuse» või siis kasvõi «kasvatanud üles mitu tublit last» - need kõik oleks palju kaalukamad kui paljad lubadused.

Või on asi selles, et neil tundmatutel kandidaatidel lihtsalt ei ole mingeid märkimisväärseid saavutusi? Sellisel juhul hakake tegutsema, nelja aastaga jõuab päris kõvasti asju ära teha ning järgmine kord tegusid ette näidates on ka võit käes. Täna on teie valimiskampaania esimene päev.