Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abdul Turay: vaikne torm

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Abdul Turay | FOTO: Peeter Langovits

Välismaalased peaksid tuleviku huvides osalema kohalikus poliitikas, kirjutab valimistel sotsiaaldemokraatide nimekirjas Tallinna volikokku kandideerinud kolumnist Abdul Turay.

Lugejad arvatavasti teavad, et ma kandideerisin kohalikel valimistel. Räägime seekord aga millestki, mida te ei tea. Räägime teistest kandideerinud välismaalastest. Loodetavasti aitab see teil mõtestada mõningaid valimistel üles kerkinud probleeme.

Milline ka ei oleks valimiste tulemus, on juba ette ilmne, et ma ei ole kindlasti kõige edukam ega kõige andekam välismaalasest kandidaat. See au langeb Ole Michael Rasmussenile, 45-aastasele Taanist pärit müügijuhile. Rasmussen on nii edukas just sellepärast, et ta on nii tähelepandamatu. Kohalik ajakirjandus ei ole tema vastu huvi tundnud. Ometi on ta sisuliselt Saue sotsiaaldemokraatide juht.

Nelja aasta eest valiti Rasmussen Saue valla volinikuks. Ta on Eestis elanud 15 aastat. Nagu paljud välismaalased, lahkus ta Taanist, sest ei tundnud seal end enam hästi. Ta elas mõnda aega Saksamaal ja siis Suurbritannias. Ta on külastanud Balti riike alates 1990. aastate algusest ja elanud nende edule innukalt kaasa. Ta tuli Eestisse müügijuhi ameti pärast ja jäi siia püsima naise pärast.

Rasmussenile tähendas Eestisse kolimine vaat et maailma pea peale keeramist.

«Ma asusin ratta seljast autorooli ja sain mobiiltelefoni juba teisel Eestis veedetud päeval. Mu palk oli kodumaal sama suur, aga toona oli see siin palju suurem, sest kulud olid väiksemad,» sõnab ta.

Lapsest saati poliitikas tegev olnud Rasmussen on liberaal. Taanis kuulus ta Eesti Reformierakonna sõsarpartei, paremtsentristliku Venstre ridadesse. Suurbritannias liitus ta samuti Reformierakonna sõsarpartei liberaaldemokraatidega. Lisaks müügijuhi ametile on tal ka endal firma. Tal on noor pere. Üks tema tuttav on Reformierakonnas kõrgel kohal.

Miks liitus ta siis sotsidega? «Liberalismil on eri varjundeid ja spekter on väga lai … Ma nimetaksin Reformierakonda kõige äärmuslikumaks, kõige liberaalsemaks kogu Euroopa liberaalide peres,» ütleb ta.

«Mulle oli ühinemine sotsiaaldemokraatidega paras vapustus, sest see nimi ja sümboolika on see, mille vastu olen ma võidelnud Taanis, Suur­britannias ja Saksamaal. Kuid ma mõistsin, et paremat valikut pole.»

«Paljudele välismaalastele, eriti neile, kes tulevad Skandinaaviast, on kõik parempoolsem, kui oleme harjunud. Seda, mida meie peame vastutustundlikuks poliitikaks, Eesti parteid just ei esinda … Paljud muutuvad nii-öelda punaseks.»

«Mul on Reformierakonnas häid sõpru, aga isiklikest sidemetest hoolimata ei suutnud ma end veenda Reformierakonnaga liituma. See on minu jaoks uus elukogemus: varem ma ikka arvasin, et kõikjal tuleks liituda mõne sõsarparteiga.»

Rasmusseni hämmastas kontrast üüratult rikaste inimeste, kes ostlevad Stockmannis, ja selle vahel, kuidas hoolitsetakse tema abikaasa vanaema eest vanadekodus. «Vapustav oli näha, kui vähe hoolitakse Eestis vanematest inimestest,» sõnab ta. Rasmussen kõneleb soravalt eesti keelt. Tõsi, selle õppimine oli talle vaevarikas.

Vähem edukas kandidaat oli John Slade, kelle kampaania sai läbi juba enne algust. Slade sattus räige vastukampaania ohvriks, mis tavapärase räpase poliitika kõrval ulatus ka küberjõhkrutsemisse. Tüüpilised kommentaarid olid: «Vau, uus madal tase Eesti poliitikas», «Ta on limukas, kes üritab kõigest, mis ette satub, kinni haarata».

65-aastane John Slade on eruohvitser, treener ja motivatsioonikoolitaja. Ta tuli 1980. aastate lõpul Eestisse sõjaväeatašeena, abiellus siin ja jäigi siia elama. Ta võinuks olla hea kandidaat. Slade on aastaid tegelnud heategeva tööga, tuues muu hulgas Kopli ja Lasnamäe viletsuses elavaid lapsi spordi juurde.

«Ma tahan noortega töötada. Ma usun, et noortel pole lihtne üles kasvada ja et sport on arenemiseks hea ning meeskonnasport seob inimesi. Koplis on sadu lapsi, kel pole raha, aga nad armastavad sporti ja mina treenin neid. Pange mind linnavalitsusse ja kui seal on raha spordile, siis ma selle ka leian.»

Need on üllad eesmärgid, aga ometi põrkus ta ägedale vaenule. Esiteks kandideeris ta Keskerakonna nimekirjas. Tema poole pöördus isiklikult Keskerakonna juht ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar.

Levinud müüdi järgi ei oskavat Savisaar inglise keelt. See ei ole õige. Seesama Savisaar, kes näitab end kui itta, Venemaale, Eesti minevikku suunatud meest, tegutseb sama edukalt lääne suunal, inglise keeles, internetis. Savisaare avalik isiksus on fassaad, mis on mõeldud venekeelse elanikkonna enda poole võitmiseks. «Ta saab aru kõigest, mida ma ütlen. Ta räägib hästi ka saksa keelt,» sõnab Slade, kes ise eesti keelt ei räägi.

Slade saab aru, et Keskerakond on populistlik. Ta kõneles kunagi parteikonverentsil. Ehkki vanemad venekeelsed inimesed ei mõistnud tema jutust sõnagi, olevat nad kakskümmend minutit hiljem talle kõvasti plaksutanud. Slade on samuti liberaal, aga pooldab siiski jätkuvalt Keskerakonda. «Mitte nemad [Keskerakond] ei ole mind endale värvanud – ma ise tunnen nendega suuremat ühtsust kui IRLi või kellegi teisega.»

Teiseks langes Slade täielikult rivist välja suhtumisega Venemaasse ja venekeelsesse elanikkonda. Eestlased ei pruugi seda alati aduda, aga suurem osa välismaalastest, kes on Eestis mõnda aega elanud, muutub – kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi – küüniliseks venekeelsete elanike ja avalikult vaenulikuks Venemaa suhtes. Slade on selles mõttes erand. «Ma tunnen suurt sümpaatiat vene kultuuri, vene aususe vastu. Võib-olla küll seepärast, et inimesed, kellega ma kohtun, on enamasti vanemast põlvkonnast. Mulle meeldib see perekondlikkuse tunne, mis venelasi iseloomustab.» Pärast mitu nädalat kestnud rünnakuid loobus Slade suurema kärata kampaaniast.

No ja siis muidugi minu kandideerimine. Ameerika Ühendriikide rajajad uskusid, et riigiamet on koht, kuhu tuleb inimesi kutsuda, mitte sinna ise pürgida. Nii juhtus ka minuga. Juba aastate eest ütlesid sellised inimesed nagu Edward Lucas ja Marju Lauristin, et ma peaksin kandideerima.

Ühel päeval pöördus täiesti ootamatult minu poole Eerik-Niiles Kross, kes üritas mind veenda oma leeri astuma. See oli ahvatlev pakkumine ja võiks öelda, et parem pakkumine kui see, mis mul juba oli, aga ma pidin talle «ei» ütlema.

Olin juba pidanud kõnelusi sotsidega. Nagu Rasmussen, olen ka mina liberaal. Noorena olin konservatiivsete vaadetega, aga pettusin Briti konservatiivides nende euroskeptitsismi pärast. Nagu Rasmussenil, oli ka minul väga raske ja vaevaline omaks võtta, et Eestis on mu parim valik just sotsid. Olen kogu elu olnud sotsiaaldemokraatia vastu.

Ma kõhklesin enda kandidatuuri ülesseadmisel, sest ei ole väga kindel oma keeleoskuses. Olen teinud B1-taseme eksami, nii et kui ma kuuluksin venekeelsesse elanikkonda, võiksin taotleda Eesti kodakondsust. Ma arvasin, et sellest ei piisa. Kuid Kross väitis, et sellest on küll ja küll.

Kandideerimine oli ääretu risk.

See võib puudutada eraelu, mida ma vastse isana üritan kõigiti vältida. Ma pidin arvestama määratu hulga inetute ja rassiliste rünnakutega, ehkki need ei olnud nii rängad kui see, mis langes osaks Slade’ile.

See võib rikkuda mu ajakirjanikukarjääri. Mõned lugejad võivad seada kahtluse alla minu neutraalsuse. Kui vaadata mu kirjutatud kolumne, siis olen ma varem olnud sotside suhtes sageli kriitiline, samal ajal kui tahaksin näha lugejat, kes osutab mu loole, milles ma olen kritiseeritud IRLi või Reformierakonda. Isegi kui ma parteisse ei astu, arvavad mõned nagunii, et ma kirjutan edaspidi kõike SDE seisukohalt.

Ma valisin partei, millele küsitlused just palju head ei luba. Mul ei ole aimugi, kui hästi mul endal minna võib. Rahalises mõttes see võitu ei tõota. Voliniku töötasu on tasu vaid nime poolest ja oma kampaania eest tuleb maksta ise.

Ühesõnaga, see on suur risk, mis ei too kuigi suurt kasu. Miks siis seda üldse teha? Kas on võimalik, et inimesed saavad üle küünilisusest ja võtavad omaks, et ma kandideerin just sel põhjusel, nagu ma seda ütlen?

Ma soovin paremat tulevikku oma äsja sündinud pojale. Mina ei ole eestlane, aga tema on, ja kuna nii noored inimesed ei suuda veel ise enda eest seista, pean tema eest seisma mina.

Minu spetsiifiline mure on lasteaiakohad. Selle mure lahendamiseks tuleb lasteaiakasvataja amet muuta väärikaks, see tähendab korralikku töötasu. Kohtade arvu suurendamiseks tuleks teha koostööd erasektoriga. Ma soovin korralikke tänavaid, kus vesi saaks vabalt ära voolata, mitte aga suuri avalikke telke, mis on vaid ühekordne näitemäng. Ma soovin kohalikku omavalitsust, mis töötaks koos asumiseltsidega ja toetaks neid.

Ma soovin, et munitsipaalpolitseid reformitaks, mitte ei vähendataks. Ma soovin, et hooldus vanadekodus oleks võimalust mööda kvaliteetne. Eelkõige soovin aga osalusdemokraatiat. Kõik erakonnad peavad pakkuma elanikele võimalust osaleda otsustamises, kuidas kulutada avalikku raha – ja seda sugugi mitte ainult valimiskampaania ajal.

Ma unistan Tallinnast, mis oleks õitsev ja tarmukalt arenev linn, rahvusvaheline linn, mitte massilise sisserände linn, vaid, kui nii öelda, tänapäeva hansalinn. Üks osa sellest on siin elavate välismaalaste tõmbamine kohalikku poliitikasse. Just neil põhjustel, mis on samad, mis ajendasid teisigi välismaalastest kandidaate, pooldagu nad siis millist poliitilist suunda tahes, võtsin ma julguse kokku ja otsustasin kandideerida.

Valimised on olnud vaiksed. Vaikne torm. Aga kui inimesed vaatavad tänasesse päeva tagasi kümne või kahekümne aasta pärast, võivad nad öelda, et just siis see algaski. Just siis sai tasapisi alguse Tallinna muutumine tõeliselt kosmopoliitseks linnaks.

Tagasi üles