Jüri Saar: Vikerkaare ühetooniline majandusteadus

Fragment ajakirja Vikerkaar majandusteemalise erinumbri (7–8/2013) esikaanest. Foto: Repro

Jüri Saar kirjutab värskes Sirbis ajakirja Vikerkaar majandusteemalisest erinumbrist (7–8/2013) rääkides, et mida reguleeritum keskkond, seda lihtsam on mõjukatel välistada konkurentsi ja suunata piiratud vahendeid enda huvides.

Vikerkaare 7.-8. number (2013) on hea näide majandusteemade kajastamise problemaatilisusest Eesti kultuuriajakirjades: heatahtlikust soovist inimeste silmaringi laiendada saab hoopis ühekülgne toimetaja sümpaatiate peegeldus. Huvitatud ei olda mitte erinevate tõlgenduste esitamisest ja diskussioonist, vaid toimetajale meeldiva narratiivi võimendamisest. Tõenäoliselt ei ole tulemus taotluslik, vaid mitmete tegurite tulemus. Kahjuks võtab ühekülgsus aga neilt, kes majandusküsimuste vastu väljaspool kultuuriajakirju huvi ei tunne, võimaluse osa saada märksa mitmekülgsemast ja sügavamast debatist.

Hoomamatuks jäävad osapoolte varjatud eeldused, mis enamasti ulatuvad põhimõtete ja väärtushinnanguteni, millest oma «tõde» kuulutades eelistatakse vaikida. Riukalikud semantilised ja taksonoomilised manöövrid, mille käigus serveeritakse enesestmõistetavat uuendusliku või kardinaalselt teistsugusena, eeldavad aga sügavamaid teadmisi valdkonnast. Küsimus ei ole selles, kas ettepanekud tulevad «vasakult» või «paremalt», vaid soovimatuses isegi vaimselt võimekate ja muidu uudishimulike inimeste puhul huvituda debattidest, mis nende arusaama maailmast killustavad ning meelde tuletavad, et «õiged» lahendused on muinasjuttude ja matemaatikaülesannete, mitte sotsiaalteaduste pärusmaa.

See, et inimesed on erinevad, nende eelistused ja unistused sageli vastandlikud, võimalused ja vahendid lähevad aga kardinaalselt lahku, ei tohiks kultuuriajakirja lugejat üllatada, ent sellele vaatamata taanduvad arutlused majandusküsimuste üle kahetsusväärselt ühekülgseks. Ükski inimmõistus ei suuda praegu haarata kõiki suuremate majanduspoliitiliste valikute olulisemaid tagajärgi ja see peaks sisendama valikute eestkostjatesse palju rohkem tagasihoidlikkust ja alandlikkust, kui nende sõnavõttudest võib leida. Lõpuks on majandusteaduse üks olulisemaid ülesandeid aidata inimestel mõista, kui vähe teavad nad asjadest ja protsessidest, mida nad soovivad kavandada ja juhtida.

Tähelepanuta eeldused

Vikerkaare suvises topeltnumbris ilmunud artiklid liigituvad vähemal või rohkemal määral vabamat laadi turumajanduse kriitika hulka. Neist võib leida juba tüütult tuttavat kõige negatiivse omistamist «neoliberalismile». Lahenduseks on loomulikult absoluutsemad keskvalitsuse tehtud piirangud või antud suunised, mille vajalikkust mõistavad vaid üksikud valgustatud. See ei tähenda, et ühelgi autoril ei oleks midagi huvitavat ja kohati vägagi tabavat öelda, kuid kirjutatu vaatenurga ühetaolisus loob kõlakambri efekti, kus pooltõdedest saavad ainutõed, mille rakendamine eeldab teistsuguste väärtushinnangute ja eelistuste mahasurumist vägivalla ähvardusega.

David Graeber on koostanud muljetavaldava ülevaate võlgade ja võlasuhete ajaloost, millest on vorminud kokkuvõtliku ja kohati üpris huvitava artikli. Kahjuks ei suvatse Graeber pikemalt peatuda krediidi eest saadud hüvedel, mis sageli võimaldasid rohkem kui piirasid, ega võlausaldajate võetud riskidel, mille kandmise hinnaks on enamasti intress. Kahtlemata on kogukondlik usaldus meile kõigile sümpaatne, kuid umbisikulise kaubavahetussüsteemi, kuhu on kaasatud miljardid kitsalt spetsialiseerunud inimesed, eeliseks on suurem sissetulek koos võimalusega rahuldada järjest suurema hulga inimeste järjest erinevamaid vajadusi ning soove.

Majandusküsimustest sügavamalt huvitunutele pole poliitökonoomia kunagi olnud eraldatav majandusteadusest ning nende mõlema seotus moraalifilosoofiaga on möödapääsmatu tõsiasi (1). Charles Maier juhib tähelepanu akadeemilise majandusteaduse peavoolu väärtushinnangute steriilsusele, millega on poliitökonoomia tõrjutud majandusteaduse äärealadele. Kuid väites, et kui Hiina poleks otsustanud USA võla finantseerimist jätkata, oleksid tagajärjed Ameerika majandusele olnud märksa tõsisemad, ei arutle ta, kummal oleks rohkem kaotada USA riigivõla finantseerimise lõpetamisest, kas USA-l või hoopis Hiinal.

Maier ei pelga kasinuspoliitika hukkamõistmist, kuid, rõhutanud eelnevalt poliitiliste ja sotsiaalsete jõudude olulisust, tundub kentsakas teha üldistusi lähenemiste alusel, mis erinevad riigiti. Eesti, Kreeka ja Hispaania ühiskond on väga erinev ning kasinuspoliitika taga on olnud erinevad põhjused, täpselt samuti on olnud erinevad ka lahendused. Edenenud kapitalistlike riikide majanduse kriiside eksportimist Kolmandasse Maailma ei vaevu Maier aga isegi mitte selgitama, võimaldades lugejatel oma osutusest järeldusi teha igaühel oma rikutuse piires.

Paul Krugman näitab, kuidas kasinuse argument lagunes paljuski koost Carmen Reinharti ja Kenneth Rogoffi artikli (2) kriitikaga. Reinharti ja Rogoffi uurimuses esines tõesti mõningaid küsitavusi (3), millest rahvusvahelisse ajakirjandusse jõudis eelkõige väheoluline Exceli viga, kuid oma artiklis esitab Krugman mitmeid väiteid, mis lihtsalt ei vasta tõele. Kuna Krugmani artikkel ilmus maineka New York Review of Books lehekülgedel, siis sundis see Reinharti ja Rogoffi kirjutama avaliku kirja (4), kus teadlased juhtisid tähelepanu Krugmani lohakusele. Krugmani süüdistus, et kasutatud andmed ei olnud avalikud, ei vasta tõele, samuti Krugmani Reinhartile ja Rogoffile omistatud kriisiaegsed majanduspoliitilised vaated. Krugman esitab Reinharti ja Rogoffi uurimust kui peamist, kui mitte ainsat kasinuspoliitika nurgakivi, jättes tähelepanuta ulatusliku varasema kirjanduse, kus on riikide võlakoorma ja majanduskasvu problemaatilisusele tähelepanu juhitud.

Krugman on tuntud poleemilise stiili poolest (5). Ta ei lepi alternatiivsete tõlgenduste võimalusega isegi täiesti põhjendatult teistsugusel arvamusel teadlaste puhul, eelistades neid pidada hoopis pahatahtlikeks või rumalateks. Kui argumendid kasinuspoliitika vastu on sedavõrd head, nagu arvavad Krugman ja Vikerkaare toimetus, siis miks mitte anda kasinuspoliitika eestkõnelejatele võimalus oma seisukohti selgitada? Äkki tasub lugejatele anda võimalus kasinuspoliitikat pooldavaid seisukohti lugeda ilma kriitikute moonutava filtrita?

Sotsiaaldemokraatia vastukaaluks

John Maynard Keynesi 1931. aastal ilmunud essee on ajalooliselt huvitav mõtisklus 15-tunnise töönädala võimalustest, kuid ühtlasi hea meeldetuletus, et majanduskasvu aluseks on tehnoloogiline progress ja kapitali akumuleerimise soodustamine. Mahukamateks tehnoloogilisteks investeeringuteks on aga peaaegu alati vaja laene, mida Keynes ei näe sugugi nii negatiivses valguses kui Graeber ning ilmselt ei nõustuks Keynes ka mitmete teiste Graeberi tänapäeva rahandussüsteemi tõlgendustega.

John Quiggini artikkel on ajendatud mainitud Keynesi esseest, kuid kannab selgelt sotsiaaldemokraatlikku sõnumit. Quiggin libiseb üle 1960. aastate keinsiaanliku makromajandusliku juhtimise puudustest ja nende tagajärgedest 1970. aastatel, mille lahendamiseks tuli keskvalitsuse rolli järgmistel kümnenditel märgatavalt vähendada. Sotsiaaldemokraatlikus agendas näeb Quiggin aga oma nägemuse realiseerumise alust. See tähendaks paljude inimeste tegevusele piiranguid, mis tunduvad kohati lausa mõistusevastased. Kui inimene tahab töötada üle 15 tunni nädalas, siis miks teda takistada? Mis õigus on keskvalitsusel otsustada, kui palju inimene võib töötada? Paljud inimesed võiksid ka praegu töötada palju vähem, kuid nad ei ole sellist valikut teinud.

Kahetsusväärselt üldiseks jääb ka heietus ühiskonnast, mis teeb investeeringuid vastavalt sotsiaalsete vajaduste hinnangule, mitte vastavalt turusignaalidele. Ehk väärib siinkohal meeldetuletamist, et ühiskond koosneb väga erinevatest inimestest, kelle eelistused ja prioriteedid ei kattu. Ilmselt oleks lugejal huvitav mõtiskleda ka sotsiaaldemokraatliku agenda teostatavuse üle lähimate aastakümnete suurte demograafiliste muutuste valguses, mille tulemusena kirgastub varasemast üksjagu selgemalt pensioni- ja ravikindlustussüsteemi sarnasus püramiidskeemiga.

Erik Reinert hoiab elus saksa ajaloolise majandusteaduse koolkonna vaimu, eelistades oma analüütilise raamistiku üles ehitada pigem XIX sajandi esimesel poolel tegutsenud Heinrich von Thüneni ja Friedrich Listi lähenemisele. Reinert kutsub üles tagasi pöörduma Mandri-Euroopa majandustraditsiooni juurde, et uurida majandust spetsiifiliselt, mitte mingite tuumoletuste ja -tehnikate omaksvõtu kaudu. Ent tema soositud normatiivne lähenemine eeldab samuti tuumoletuste ja tehnikate omaksvõttu, lihtsalt Reinertile sümpaatsemate tuumoletuste ja tehnikate omaksvõttu. Ning Reinert ei soovi ainult uurida, vaid ka ette kirjutada ja kujundada, suunata ja otsustada teiste eest keskvalitsuse aktiivse majandustegevusse sekkumise kaudu. Kahetsusväärselt ei pea ta üleliigseks deklareerida, et globaliseerumine pigem suurendab kui vähendab vaesust, ega selgitada, millel see «muuseas» väide rajaneb, kuigi vastupidist demonstreerivatest uurimustest pole puudust (6) (7).

Tänapäeva majandusteadusse kuulub ka avaliku valiku teooriast tulenevate huvigruppide ja otsustajate tegevusega arvestamine koos sellega, milliseid ajendeid loob ametnikele ja poliitikutele süsteem, mis annab neile voli otsustada piiratud teadmiste kontekstis kõigi eest, vastutamata ise millegi eest (8). Piirid arenenud ja areneva majanduse või erinevate meetmete vahel võivad küll Reinertile olla selged, kuid väljaspool kitsaid akadeemilisi ringkondi kipuvad isegi parimad algatused moonduma osalt teadmatusest ja teiselt poolt erinevate eelistuste, tõlgenduste ja väärtushinnangute tõttu millekski märksa ebameeldivamaks, korruptiivsemaks ja arengut pärssivamaks.

Reinertit ja tema võitluskaaslast Rainer Kattelit lugedes jääb mulje, nagu poleks majandusteaduses viimaste aastakümnete jooksul eriti midagi juhtunud, sest kuidas muidu seletada visa järjekindlusega lugejale esitletavat praeguse majandusteaduse karikatuuri? Võiks arvata nagu poleks Oliver Williamsoni, Elinor Ostromit, Edmund Phelpsi, Thomas Schellingit, Vernon Smithi, Daniel Kahnemani, Douglass Northi, Robert Fogelit, Ronald Coase’i, James Buchanani, Robert Lucast ja George Stiglerit Nobeli mälestuspreemiaga majandusteaduses tunnustatud ja nende looming on jäänud ilma igasuguse tähelepanuta, ehkki tegelikult on tegu teadlastega, kelle uurimustele on laialt ja ulatuslikult viidatud9.

Kafkalik õigusriik

Iga päev Eesti avaliku sektoriga kokku puutuva ettevõtjana on mul viimase kümne aasta jooksul olnud võimalus kõrvalt jälgida, mida tähendab järjest laiema otsustusõiguse andmine ametnikele. Ükskõiksus ja teadmatus on pigem reegel ning tuleneb paljuski seaduste ja regulatsioonide vohavast rägastikust, milles ka ametnikud ise enam orienteeruda ei suuda. Arvestatav osa haldusõigusest täidab Eestis eelkõige illusoorse silmapette rolli, mida on tõsiselt võimalik võtta ainult niikaua, kui kõik asjaosalised on valmis teesklema, et kõik on korras ja probleemi pole.

Tihti tõlgendavad ametnikud seadusi ja õigusakte viisil, mis üllataks isegi kõige andunumaid riigikapitalismi eestkõnelejaid. Täiesti võimalik on end leida olukorrast, kus õigusakt on alles eelnõu faasis, kuid juba esitavad ametnikud nõudmisi, mis on täitmiseks kohustuslikud. Kui juhtida ametnike tähelepanu vastuolule kehtivate seadustega, teatatakse ükskõikselt, et sellisel juhul tuleb õigusakt vaidlustada. Tõsiasi, et tegu on alles eelnõuga, ei võimalda aga kohtusse pöörduda, sest eelnõu on alles kooskõlastamisel ja pole jõustunud. Olukord on pehmelt öeldes kafkalik, kuid kahjuks õõnestab ka usaldust ja paisutab seeläbi tehingukulusid – teeb meid kõiki vaesemaks.

Sellises keskkonnas iga päev tegutsedes tunduvad mitmete akadeemikute ja poliitikute soovid keskvalitsuse käskude ning korralduste kaudu majandustegevust järjest rohkem reguleerida ja piirata hirmuäratavalt lühinägelikud. Rõhutamist väärib ka laiaulatuslikumat majandustegevusse sekkumist propageerivate inimeste enda puutumatus sekkumise tagajärgedest nagu ka igasuguse vastutuse puudumine võimalike negatiivsete tagajärgede eest, mida peavad kandma ettevõtjad ja inimesed, kellele nad on tööandjaks.

Mida reguleeritum on keskkond, seda lihtsam on üksikutel mõjukatel välistada konkurentsi kõrgemate nõudmistega ja suunata piiratud vahendeid enda huvides. Indiviididelt otsustusvabaduse võtmine ja järjest ulatuslikum kesk­valitsustele allutamine kujundab meie ettevõtluskultuuri korporatiivsemaks, riigikesksemaks ja möödapääsmatult ka innovatsioonivaenulikumaks, sest lihtsam on teha nii, nagu arvavad keskvalitsuse poliitikat ellu viivad, raha jaotavad ametnikud, mitte müüa reaalset toodet või teenust kliendile, kelle soovid ja eelistused pole kaugeltki nii etteaimatavad.

Viited:

1) Gene Callahan, Economic Analysis, Moral Philosophy, and Public Policy. – The Independent Review, v. XIII, n. 1, Summer 2008. http://www.independent.org/pdf/tir/tir_13_01_7_callahan.pdf

2) Carmen M. Reinhart, Kenneth S. Rogoff, Growth in a Time of Debt. – NBER Working Paper 2010, No. 15639. http://www.nber.org/papers/w15639

3) Thomas Herndon, Michale Ash, Robert Pollin, Does High Public Debt Consistently Stifle Economic Growth? A Critique of Reinhart and Rogoff. 2013. http://www.peri.umass.edu/236/hash/31e2ff374b6377b2ddec04deaa6388b1/publication/566/

4) Carmen M. Reinhart, Kenneth S. Rogoff, Letter to PK. 2013. http://www.carmenreinhart.com/letter-to-pk/

5) Daniel B. Klein, Harika A. Barlett, Left Out: A Critique of Paul Krugman Based on a Comprehensive Account of His New York Times Columns, 1997 through 2006. – Econ Journal Watch, Volume 5, Number 1, January 2008, lk 109—133. http://econjwatch.org/file_download/306/ejw_ci_jan08_kleinbarlett.pdf

6) David Dollar, Aart.Kraay, Trade, Growth, and Poverty. – The Economic Journal, 114, February 2004. F22–F49. http://citeseerx.ist.psu.edu/viewdoc/download?doi=10.1.1.195.1129&rep=rep1&type=pdf

7) Enrico Santarelli, Paolo Figini, Does Globalization Reduce Poverty? Some Empirical Evidence fot the Developing Countries. 2003. http://www2.dse.unibo.it/wp/459.pdf

8) James M. Buchanan, The Constitution of Economic Policy. Lecture to the memory of Alfred Nobel. December 8, 1986. http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/economic-sciences/laureates/1986/buchanan-lecture.html

9) Peter J. Boettke, Alexander Fink, Daniel J. Smith, The Impact of Nobel Prize Winners in Economics: Mainline vs. Mainstream. – American Journal of Economics and Sociology 2012, 71(5): 1219–1249. http://ssrn.com/abstract=1949838