/nginx/o/2013/09/27/2410764t1ha49a.jpg)
Veronika Valk kirjutab värskes Sirbis kohalikest valimistest rääkides, et vastuseid küsimusele, miks on kuskil parim elada on lihtsam välja öelda ehk neil linnapeakandidaatidel, kes ka tegelikult elavad selles linnas, kus kandideerivad.
Veronika Valk: e-nägemiseni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui üks valimiste ülesandeid on ühiskonnas sihte seada ja seeläbi mõtteid korrastada, asju laiemalt vaadata, siis millegipärast mõjuvad seekordsed kampaaniad vastupidi. Kas saab seekordsete valimiste tõttu selgemaks, mille poolest on mõnes Eesti linnas parem elada kui mõnes teises? Või mis teeb üldse ühest Eesti linnast hea elupaiga? Ja seda mitte ainult teiste Eesti linnade kõrval, vaid regioonis ja maailmas.
Mis on siin teisiti, võrreldes nende linnadega, mis on elukvaliteedi poolest paljude arvates maailmas esirinnas? Miks on Narvas parem elada kui Düsseldorfis, mis on tuntud reklaami- ja meediafirmade poolest?
Miks on Paldiskis parem kui San Franciscos, kus tehnoloogiadollarite kiuste on elu sedavõrd kallis, et elanikkond muutub järjest homogeensemaks? See ei tule aga linlikule mitmekesisusele kasuks.
Mille poolest on Tartus parem elada kui Amsterdamis, mis ilmselt ei ületa Tartut ainult kanalite pikkuse, vaid ka liberaalse ja minnalaskva meeleolu ning jalgrattasõbralikkuse poolest?
Miks on Tallinnas parem kui Barcelonas, mis on vajumas inertsusesse ja kus tööpuudus aina kasvab? Või kui Hamburgis, mille sadam linna turgutab? Või kui Helsingis, mida mujal maailmas usutakse loovust väärtustavat, kus tänavavalgustuski inspireerib, rääkimata tipp-topp korras tervishoiust ja suurepärasest haridussüsteemist – aga kus pole siiski geiabielud lubatud?
Miks on Viljandis parem elada kui Fukuokas, mis on üks kaasaja kompaktse linna musternäiteid? Miks on Kärdlas parem elada kui Singapuris, kus ühistransport töötab ideaalselt ja tööpuudust pole üldse, aga kus olevat «lihtsalt igav»?
Miks on Kohtla-Järvel parem elada kui Münchenis, mis on muutumas üha tagurlikumaks? Miks on Valgas parem elada kui Zürichis, kus migratsioonil väga ranged piirangud ja kinnisvara hinnad üüratud? Miks on Jõhvis parem elada kui Viinis, kus on samuti mitu kontsertmaja?
Miks on Kuressaares parem elada kui Melbourne’is, kus samuti investeeritakse jalgrattateedesse? Miks on Paides parem elada kui Kyotos? Ka seal on au sees traditsioonid ning pööratakse erilist tähelepanu kohalike omaalgatusele, toetatakse tärkavat ettevõtlust.
Miks on Põlvas parem elada kui Pariisis, kus gastronoomilisele kultuurimõõtmele vaatamata on siiski jätkuvalt astronoomilisi probleeme nii bürokraatia kui infrastruktuuri toimimisega? Miks on Haapsalus parem elada kui Stockholmis, mis on üks Euroopa (väheseid) jõudsalt kasvava elanikkonnaga linnu? Miks on Pärnus parem elada kui Kopenhaagenis, mis on väga mitme tabeli tipus oma elukeskkonna näitajate poolest?
See tuleks välja öelda. Sest tundub, et (nt Eestist lahkujatele) polegi vastused «sõnadetagi selged». Vastuseid leida ja välja öelda on lihtsam ehk neil linnapeakandidaatidel, kes ka tegelikult elavad selles linnas, kus kandideerivad. Ja mitte ainult sissekirjutuse järgi, vaid ka tegelikult elavad seal – need, keda juhtumisi näeb tihti nii poes kui teatris või kohvikus, kes tuleb tänaval vastu (jala), kes elab oma elu ses linnas.
Vastasel juhul – kui see pole valijale oluline, kus linnapea elab (või kus talle meeldib suurem osa oma ajast veeta) – võiksid valimistel kandideerida ju ka kõik need, kes Eestist ära läinud ja alaliselt mujale elama asunud. Järgmistel valimistel e-näeme?