Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ANDRES HERKEL,
Isamaaliidu nõunik
Venemaa poliitilised taotlused endise Nõukogude Liidu ala taashõlvamiseks on kokkuvõtlikult esitatud nn Karaganovi doktriinina, mis pärineb juba 1992. aastast. Selle järgi on eesmärgiks võtta «lähivälismaa» kõigepealt Venemaa kontrolli alla ja seejärel taotleda Vene riigi või Vene dominandiga konföderatsiooni moodustamist.
Karaganovi doktriin pidas eriliselt meeles Eestit ja Lätit, kes ei tunnustanud kodakondsuse nullvarianti. Tema soovituste hulka kuulus «võimsa vene aktiivi» jätmine Eestisse ja Lätisse ning nende kaitsmine inimõiguste eest võitlemise sildi all. Karaganovi esimeseks suureks võiduks oli demobiliseeritud vene ohvitseride suurearvuline ja Venemaa poolt avalikult soositud kohalejäämine Eestisse.
Van der Stoeli nõudmised
Kui Eesti soostub OSCE ülemkomissari Max van der Stoeli soovitustega kodakondsusseaduse muutmiseks, siis on sellega astutud teine tõhus samm Karaganovi doktriini elluviimiseks. Sellega taandub Eesti oma senistest kodakondsuspoliitika põhimõtetest.
Van der Stoeli taotluseks on anda alaliselt Eestis asuvate kodakondsuseta isikute lastele, kes on sündinud pärast taasiseseisvumist, võimalus Eesti kodakondsuse lihtsustatud korras saamiseks. Sealjuures peaks ülemkomissari loogikat järgides pidama kodakondsuseta isikuteks kõiki endise Nõukogude Liidu kodanikke, kes pole saanud Eesti kodakondsust ning kes ei kinnita, et neil on mõne teise riigi (näiteks Venemaa) kodakondsus.
Samas keeldub Venemaa järjekindlalt Eestit informeerimast siin asuvate Vene kodakondsuses isikute kohta. Tõsiasi on ka see, et nn kodakondsuseta isikutel, kes on olnud endise Nõukogude Liidu kodanikud, ei teki mitte mingeid probleeme Venemaa kodakondsuse saamisel, kui nad seda tahavad. Van der Stoel unustab, et Nõukogude Liidu õigusjärglane pole mitte Eesti, vaid Venemaa.
Nagu selgub van der Stoeli seisukohast, ei aktsepteeri ta Eesti Riigikogu liikmete muudatusettepanekut, mille järgi kodakondsuseta isikud peaksid tõendama, et neil ei ole Venemaa kodakondsust. Eestil puudub igasugune võimalus kontrollida, kas end kodakondsusetuna esitlev isik on võtnud endale Venemaa kodakondsuse või mitte.
Vähe sellest, van der Stoel ei soovi tunnustada ka Eesti seadusandja viidet vaadeldavate isikute kasutamata võimalusele saada Venemaa kodakondsus. Sellega välistatakse võimalus defineerida kodakondsuseta isikut sellena, kes «ei ole omandanud muu riigi kodakondsust ja tal ei ole püsivalt Eestis viibides õigust mõne muu riigi kodakondsusele».
Van der Stoeli soovitused lähtuvad Karaganovi doktriinist ning sillutavad teed selle elluviimiseks. Taotluseks on põlistada venekeelsete kohalolek ning seada vastutus nende pärast tingimusteta Eesti õlgadele. Samal ajal on Venemaa Riigiduumas läbinud kaks lugemist «kaasmaalaste seadus», mis lisaks «venekeelsete» õiguste kaitsele teistes riikides kinnitab, et endise Nõukogude Liidu kodanikud ja nende järglased tunnistatakse Venemaa kodanikeks, kui nad pole oma vaba tahte avaldusega andnud teada oma soovist kuuluda teiste riikide kodakondsusesse.
Kahtlemata, Eesti kodakondsusseaduse paranduse küsimuse võib väga emotsionaalselt taandada laste õigustele saada kodakondsust. Paraku on ka see õigus Venemaa kui Nõukogude Liidu järglase poolt tagatud ning pole mingit põhjendust, miks Eesti peaks seda veel omalt poolt tagama.
Ei saa taganeda
1995. aasta Riigikogu valimistel välistas enamik poliitilisi jõude, sealhulgas praegu võimul olev KMÜ, kodakondsuspoliitika põhimõttelise muutmise. Seega pole Riigikogul mandaati kavandatavate muudatuste tegemiseks, sest sisuliselt tähendaksid need muudatused nullvariandi ideoloogia omaksvõtmist.
Omaette küsimus on Eesti tegelik suveräänsus ning selle austamine. Arvestades van der Stoeli ning talle sekundeerivate Euroopa «külvivolinike» agressiivset survet, ei peeta Eestit mitte partneriks, vaid käsualuseks, kelle suhtes võib kehtestada topeltstandardid.
Eriti küüniline on Eesti kodakondsusseaduse muutmise sidumine eduka eurointegratsiooniga, mis kahtlemata on üks meie välispoliitilisi peaeesmärke. Paraku valitseb oht, et integreerudes enda arust Euroopaga, integreerime end tegelikult Karaganovi doktriiniga.
Siinkohal on õpetlik osutada Läti näitele. Läti referendumil kiideti analoogilised seadusemuudatused väga napilt ja suuresti «venekeelsete» häältega heaks. Seejärel lootis Läti pääseda euroliidu laienemisläbirääkimiste esimesse ringi, kuid kõigi heade eelduste kiuste näidati talle ust.
Ilmselt meil peaaegu pole poliitikuid, kes tõsimeelselt usuvad van der Stoeli kinnitust, et kõnealune kodakondsusseaduse muutmine jääb viimaseks nõudmiseks. Senised kogemused ei luba sellesse uskuda. Liiati on Karaganovi doktriini lõppeesmärgiks Nõukogude Liidu taasühendamine.
Eesti edu pole seisnenud «tarkades» järeleandmistes ida- või läänepoolsetele nõuandjatele või nõudjatele. Edu on seisnenud julgetes otsustes, millele on kindlaks jäädud.