Kes keda kasvatab?*

VAHUR KALMRE

,

Postimees

Austatud president, daamid ja härrad!

Üks asi, mida selles kõnes kuidagi ei taha teha, on teid kasvatama hakata. Kui õige arutaks - see meeldib loodetavasti ka teile - hoopis enesekasvatuse vajadusi ja võimalusi. Enesekasvatus on küll üks natuke vanamoeline sõna, mis praegu eriti laialt käibel pole; aga võiks olla.

Enesekasvatamine eeldab kõigepealt enesevalitsemist. Praegu elame ajas, kus me kõik uuesti ja suure vaevaga taas õpime enesevalitsemise kunsti. Õpiaega on antud vähe, istuma siin ei jäeta, kui hakkama ei saa, kukume välja. õhus ongi ebarahuldava edasijõudmise märke...

Ajakirjanikuna näen neid ohumärke üsna selgelt. Just seepärast laenasin - palun vabandust - oma kõne sissejuhatuse teie kõnest rahvusliku kasvatuse kongressil 12. aprillil 1996, mida kõigil meil on võimalus lugeda raamatust «Presidendikõned».

Aga meil kõigil oli võimalus hiljuti lugeda ka ajalehte «Sirp», kus samuti teie - kes siis muu? - ütlesite, et Eestis on hiiliv tsensuur. Põhjus, miks te nii arvate, on selles, et ajakirjandus ei avalda teie kõnesid.

Ma tsiteerin: «...ja kuna ma ei kuulu ühtegi poliitilisse erakonda, siis hiiliva tsensuuri ühe tagajärjena on mu kõnesid välismaal kindlasti kümme korda rohkem trükitud kui kodumaal,» ütlete teie.

Miks siis ajakirjandus teie kõnesid ei avalda?

Sellepärast, et maakera on ümmargune. Oli juba Joosep Tootsi maakera Paunveres, seda enam on meie tänane virtuaalne maakera, kus eesti poiss suhtub Eesti ajakirjandusse täpselt samal tasemel kui soome poiss Soome või rootsi poiss Rootsi ajakirjandusse.

Tegin eksperimendi. Äkki tõesti oleme siin Eestis ajakirjanduslikus provintsis - banaanivabariigis, kui kasutada teie sõnu -, teadmata, et välismaal trükitakse poliitikute kõnesid - teiegi omi - tõesti kümme korda enam. Nii meid ju Euroopasse ei võeta.

Uskuge, me oleme Euroopas. Me oleme seal olnud juba 7000 aastat, siis, kui ajakirjanduse kauget kuma võis aimata hõimunõia julguses.

Kõigist läbihelistatud üheksast suurest Soome, Rootsi, Norra, Hollandi ja Inglismaa ajalehest vastati, et oma riigijuhtide kõnesid avaldavad nad ehk ainult üks kord aastas. Selgi juhul ainult siis, kui see on tõesti väga põhimõtteline kõne.

Üks Soome ajakirjandusproff ütles selle küsimise peale mõtte, mis oma tabavuses ei jää alla teie omadele: Soome presidendi kõne ilmuks tervikuna ajakirjanduses vaid siis, kui president Rootsile, Venemaale või Eestile sõja kuulutaks.

Teil on vedanud, teie kõnesid on avaldatud palju vähem rabavamate sündmuste puhul.

Lugupeetud president,

ajakirjandus ei ole endale niisugust ülesannet - teha valik teie kõnest, avaldada need üks-kaks mõtet ja arvustada - ise oma ülbuses võtnud. See ei ole neljanda võimu ninakas käitumine või ajakirjanduse kuritahtlik kokkumäng poliitiliste erakondadega teie eemaletõrjumiseks rahvast. See ei ole tsensuur. Ei hiiliv ega vastu laupa lajatav.

See on hoopiski kutse dialoogile. Ajakirjanduses üks ühele ilmuvad presidendi kõned oleks monoloog. Monoloog, mida siis austuse, harduse või imetlusega - võibolla ka ükskõiksusega - loetakse, kuid millele vastata ei saa.

Aga ma loodan siiralt, et monoloogide aeg on läbi.

Ajakirjandus, mis on teie ja rahva vahel, mitte ei lahuta teid üksteisest, vaid sunnib teid dialoogile. Kui te ainult üksi räägite, siis te räägite seda, mida tahate ja õigeks peate. Kui ajakirjandus nopib teie kõnedest olulisi mõtteid, siis töötab see kui veekurn, mis selgindab.

Millal andsite viimase intervjuu mõnele Eesti päevalehele või tele- ja raadiokanalile? Kas mitte teie kantselei pole peaaegu et ummistunud soovidest esitada teile küsimusi. Olla teiega dialoogis.

Teiega koos läheme kohe varsti uude sajandisse, monoloogid jäägu meist maha. Marshall McLuhani nägemus maailmast kui väiksest külast koputab energilisemalt kui kunagi varem meie uksele parajasti siis, kui tahetakse rahvale ette öelda, kas jõulupraeks tellida kalkun või seakints.

Soovin teile tarkust ja väga suurt visadust.

* Improviseeritud kõne vastuseks president Meri intervjuule ajalehes «Sirp», kus president väidab, et Eestis on hiiliv tsensuur. Avaldatakse «Postimehes» erandkorras.