Välisministri lonkav loogika Tartu rahust

TOOMAS VARRAK

Poliitikateaduste doktor Toomas Varrak on Eesti Riigikaitse Akadeemia professor ja Riigikogu aseesimehe Arnold Rüütli nõunik.

Toomas Hendrik Ilvese selgitused Riigikogu 20. jaanuari infotunnis on hea näide sellest, kuidas muidu targad mehed panevad kergemeelselt ohtu oma maine, andes oma tarkuse poliitika teenistusse, milles mõtlemise sõltumatus taganeb kõrgema poliitilise tarkuse ees.

Vastates küsimusele, kas Venemaaga kokkulepitud uus piir nõuab Eesti põhiseaduse (§ 122) muutmist, ütles välisminister Toomas Hendrik Ilves järgmist: «Eesti Vabariigi põhiseaduse § 122 ei ole vaja muuta, kuna sellekohaselt on Eesti maismaapiir määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Selline sõnastus osutab (välisministri arvates), et peale Tartu rahulepingu on Eesti maismaapiir määratud veel teiste, sealjuures määramatu arvu piirilepingutega. Ning mitte miski ei viita sellele, et Eesti piir Venemaaga on määratud ainult Tartu rahulepinguga.»

Välisministri argumendist (põhjendamaks piiri tõmbamist Narva jõele ja osa Setumaa loovutamist), et «peale Tartu rahulepingu on Eesti maismaapiir määratud veel teiste, sealjuures määramatu arvu piirilepingutega», järgneb otseselt, et välisministrile oleks Eesti praegune põhiseadus heas kooskõlas ja lubaks Eesti valitsusel sõlmida Venemaaga lepingu piiri kohta, mis kulgeks näiteks Kunda-Rakvere-Paide-Lihula joonel. Säärase põhjenduse kohaselt oleks Eesti põhiseadusega kooskõlas isegi kokkulepe, mille järgi Eesti-Vene piir kulgeks Toompea jalamil. Kõrgemale ei tohiks seda küll viia, sest siis poleks valitsusel enam kohta, kus võiks anda oma heakskiit niisugusele piirilepingule.

Maismaapiir on määratud

Iga vähegi eesti keelt oskav inimene peaks suuremate raskusteta saama aru sellest, mida ütleb põhiseadus. Kõigepealt, nimetatud paragrahv ütleb, et maismaapiir «on määratud». See peaks igale inimesele (kes teab, mida tähendab täismineviku kasutamine) ütlema, et piiri kulgemise üle ei ole midagi arutada, sest see on põhiseadusega ehk rahva tahtega määratud. Tema kulg ei kuulu enam arutamisele.

Täpselt samuti nagu põhiseaduse esimene paragrahv (mis ütleb, et Eesti on demokraatlik vabariik) tähendab seda, et valitsus või välisministeerium ei või alustada kehtiva põhiseaduse juures läbirääkimisi mõne kuningakojaga Eesti muutmiseks kuningriigiks, sõlmida sellekohast lepingut ja esitada seda lõpuks ratifitseerimiseks Riigikogule. Et seda tuleb mõista just nii, nähtub järgmisest lausest samas paragrahvis. Selles öeldakse, et mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel, s.t need ei ole veel määratud, vaid nende piiride üle võib diskuteerida ja sõlmida kokkuleppeid.

Seega tähendab välisministri tsiteeritud lõik seda, et Eesti maismaapiiri osa, mis eraldab meid Venemaast, on määratud Tartu rahulepinguga ja ülejäänud maismaapiiri kohta kehtivad teised riikidevahelised lepingud. Teisiti on sellest tõesti raske aru saada.

Ühes sellega aga omandab Tartu rahulepingu artikkel 3, mis fikseerib piiri kulgemise geograafiliselt, põhiseadusliku jõu.

Selle muutmise kohta kehtivad erireeglid. Igatahes ei muudeta põhiseadust tavalise rahvusvahelise lepinguga.

Ilvese väide infotunnis, et Tartu rahuleping jääb ka uue piirilepingu puhul kehtima ning kehtetuks muutub lihtsalt üks selle artiklitest, ei puutu asjasse. Sest Tartu rahulepingu kehtivus on üks asi ja põhiseaduses fikseeritud Tartu rahulepingu piiri kehtivus jälle teine.

Põhjendused vaid lihtkodanikele

Piiri puudutab Tartu rahulepingus üksainus artikkel. Põhiseadus on sellele artiklile andnud põhiseadusliku jõu. Ja nüüd kinnitab välisminister, et seda artiklit, sisuliselt põhiseaduse paragrahvi, on võimalik muuta lihtsa rahvusvahelise lepinguga, et riigiametnike arvamus selles asjas on kõrgem põhiseaduses väljendatud rahva tahtest.

Ülaltoodu põhjal võib öelda (vastupidiselt välisministri argumentatsiooni loogikale), et kehtiv põhiseadus ei luba sõlmida piirilepingut, milles piir pandaks kas siis Toompea jalamile, Kehra, Kunda või Narva jõe joonele.

Nii nagu president annab ametisse astudes ametivande, milles ta lubab pühalikult kaitsta Eesti Vabariigi põhiseadust, nii annavad sellise vande ka ministrid. On raske mõista, kuidas käsitlevad oma vannet need, kes sõlmivad ja põhjendavad leppeid, mis selgelt rikuvad põhiseadust. Kas nad usuvad ise ka oma põhjendusi või arvavad, et kõrgem poliitiline tarkus lubab sellele vandele vaadata kui tühisele formaalsusele ning põhjendused on vajalikud vaid lihtkodanikele.