Eesti ja Euroopa ühisraha, Demokraatia defitsiit, Küsimusi hulganisti, Kiirelt lootusetusse, Massimõrvadest hingerahuni, Võshinski doktriini aluse, Miks on vaja kohut?, Vajame linnaseadust, Linna ja maa erinevused pole kadunud, Toona ja praegu, Vastavalt

JUHAN TELGMAA

,

Riigikogu liige Juhan Telgmaa on Euroopa Nõukogu Majandus- ja Arengukomitee liige.

Tänaseks pole selge, kas euro lähiaastatel tuleb või ei tule. Ometi pole see enam ka mingi väga kauge ja ebamäärane kumu. Eesti peab siin oma suhtumise kujundama.

Kui ühisraha kehtestatakse, on see tagasipööramatu. Riigid peavad end allutama mingi keskpanga diktaadile. Muidu pole võimalik tagada, et mõni riik ei kasutaks võimalust oma eelarve defitsiiti viimisega teiste arvel priskelt teenida.

Piisab juba sellegi aspekti nimetamisest, et tajuda ohtu Euroopa Ühendriikide tekkeks, mida saab valitseda vaid väga tugevalt tsentraliseeritud plaanimajandusega. See on muide nii euro toetajate kui skeptikute ühisseisukoht.

Tasakaalustada ja ohjeldada seda mingigi parlamentliku kontrolliga on äärmiselt raske. Eriti kui tahta säilitada ka iga riigi parlamendi mõningane mõjujõud. Ehk küsimust teisiti sõnastades: kuidas ühitada sellisele keskpangale nii vajalik sõltumatus tema demokraatliku kontrollitavusega. Võibolla kõlbab siin Eesti Panga kogemus?

Nn demokraatia defitsiit on Euroopa Liidus juba levinud mõiste. Selle all mõeldakse mingite umbisikuliste ja parlamentlikule kontrollile vaid väga kaudselt allutatud euroametnike kõikemääravat võimu.

Euroopa Nõukogu valmistub küsimust arutama oma täiskogu suvisel istungil. Vastavat raportit valmistab ette majandus- ja arengukomitee. Seni kipub raport rohkem küsimustest kui vastustest koos seisma.

Ühisrahal on kahtlemata olulisi eeliseid. See soodustab kaubavahetust, investeeringuid ja majanduskasvu nendes piirkondades, mis kannatavad raha ebastabiilsuse ja kallite ülekandekursside all ning kaitseb Euroopat paremini maailma teiste valuutade kõikumise eest, pidurdab inflatsiooni ja meelitab ligi Euroopa-välist kapitali.

Puhtmajanduslikult lähenedes on eeliseks ka ühtse majanduspoliitikaga föderaalse Euroopa tekkimine, sest ühisraha puhul pole enam teist teed. Tajutavana saadab kõiki arutelusid alateadlik tunnetus konkurentsist Ameerika Ühendriikide ja Aasiaga. Vana Hea Euroopa on selles punktis eriliselt tundlik.

Üks peamisi muresid tuleneb ilmsest vajadusest karmilt juhtida sotsiaalseid protsesse. Sageli rahustatakse end, tuues analoogia pingete iseenesliku lahenemisega Ameerika Ühendriikide näitel. Seal on peamine vahend migratsioon. Kui kusagil läheb suureks tööpuudus või tekivad paremad äraelamisvõimalused riigi mingis teises osas, siis inimesed paiknevad ümber.

Elukohta vahetatakse iga mõne aasta tagant ja see pole mingi probleem, sest kõik see toimub samas kultuuri- ja keeleruumis. Euroopas see mudel ilmselt hästi ei toimi, mistõttu tulebki rakendada mingeid mehhanisme, mille olemusest veel kellelgi kindlat arusaama pole.

Ameerika Ühendriike ja Kanadat toovad näiteks ka skeptikud. See on kahest sõltumatust riigist koosnev maailma suurim ühisturg, mis toimib suurepäraselt ka ilma ühisrahata.

Nagu juba öeldud, on uus kord pöördumatu. Iga riigi parlament peab leidma enne otsuse langetamist vastused õige mitmele küsimusele. Pakun ka neist väikese valiku. Kas rahvas on valmis loobuma oma majanduslikust ja suures osas ka poliitilisest suveräänsusest? Kui ei, kuidas sel juhul vältida rahva vastuseisu euroopalisele koostööle üleüldse? Seejuures vastuseisu kõige tähtsamale, Euroopa Liidu laienemisele.

Niigi on süvenemas lõhe poliitilise ladviku ühinemissoovi ja rahvaste soovimatuse vahel. Emotsioonide pinnal on vastuseis mistahes liidule omane eesti rahvale. Ju on siis kõigile tuttav pöördvõrdeline sõltuvus lakke tiheduse ja koerte arvu vahel.

Kuivõrd ikkagi suudab sotsiaalseid pingeid tasandada tööjõu vaba liikumine ja kuivõrd peavad toimima traditsioonilised sotsiaaltagatised? Milline näeks välja seda kindlustav mehhanism? Kuidas leida ühine stardipunkt, kui kasvõi näiteks tööpuudus Euroopa Liidus varieerub kolmest protsendist (Luksemburg) 23ni (Hispaania)?

Kuidas jäävad toimima regionaalabiprogrammid ehk kuidas nii suure katla mõnes servas paksemat suppi keeta?

Kuivõrd ja kuidas säilitada oma riigi parlamendi mõju? Kas riigile on enam tarvis valitsust, mille võimutäiusest säilib vaid mõtteline (mõttetu?) osa?

Küsimusi võib siia lisada veel hulganisti. Kuni täiesti praktilise küsimuseni, mis see kõik maksma läheb. Kasvõi kõikvõimalike raha-, pileti-, mängu-, kassa- ja kes-teab-mis muude automaatide ümberseadistamine või väljavahetamine, arvutiprogrammide ümbertegemine jms, kuni meil Eestis kogetud sekelduste ja kulutusteni vanade rahatähtede kokkukogumise, hoidmise ja hävitamisega.

Euroopas tekib seda materjali tuhandeid tonne. Seejuures tuleb peale Inglise naelte ja Eesti kroonide üle lugeda ja arvele võtta ka iga Itaalia liir. See arutlus võib meid kõiki üsna kiirelt lootusetusse viia.

Praegu käivad ägedad vaidlused Euroopa Liidu sees. Meie valitsus osaleb vaatlejana. Eesti esmaeesmärk on teatavasti saada Euroopa Liidu liikmeks. Otseseos ühisrahaga on siin ilmselge.

Ülearu pole siiski tarvis erutuda. Pole näha, et suurriigid väga kergesti kokkuleppele saavad ja siis väiksematest nö üle sõidavad. Selleks on ka nemad sedavõrd erinevad.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

HEINO NOOR, Heino Noor on repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni liige.

Advokaat Monika Mägi on väitnud, et kohtumõistmine praegu Tallinnas eluneva ja 1940. aastatel Siberi surmalaagrites veretöid ja massimõrvu korda saatnud endise tshekisti Idel Jakobsoni üle oleks absurd («Eesti Ekspress», 8. 11. 96). Pealegi olevat Jakobson oma veretöödega paljudel juhtudel ainult «realiseerinud isiklikku kättemaksu».

Jurist võiks siiski teada, et Idel Jakobson mitte ainult «realiseeris kättemaksu» ja viseeris seni teadaolevalt vähemalt 621 inimese igasuguse kohtuta hukkamise. See kõik oli tegelikult massimõrv.

Eesti NSV NKVD-MGB uurimisosakonna uurijana, pärast ülemana ja lõpuks podpolkovnikuna pani Idel Jakobson toime nende vangide «ülekuulamise», kes Eestist 14. juunil 1941 olid viidud Sverdlovski oblasti surmalaagritesse. Jakobsoni ohvritest jõudsid Eestisse vaid üksikud.

l

Viimased teavad, et tshekist Jakobsoni «uurimistegevus» toimus kehaliste ja psüühiliste piinamiste saatel ja nn Võshinski doktriini ehk süüdioleku presumptsiooni alusel. Süüdistatava vangi kohta olid Jakobsonil Eestist kaasas eelandmed, nn kompromaat selle kohta, kes oli kes enne Nõukogude okupatsiooni «kodanlikus Eestis». Lisaks sellele kohaliku NKVD määrus «süüaluse» Eestis vangistamise kohta.

Süüalune-vang pidi surmalaagri uurijale ise tõestama, et ta süüdi pole. Seda ei saanud aga keegi teha ja enamasti ei tahtnudki. Nimelt loet süüks, kuriteoks see, et «süüalune» oli Eesti Vabariigi, tegelikult siis teise riigi territooriumil olnud kaitseliidus, politseis, naiskodukaitses, mõnes noorte- või usuühingus või lihtsalt elanud jõukal järjel.

Samad andmed «kuriteo koosseisu» kohta võinuks ju leida ka Eesti telefoniraamatust. Uurija Jakobsoni käes aga nimetati seda Vene kriminaalkoodeksi § 58 eri punktide, peamiselt p. 2 ja p. 13 järgi «riiklikuks revolutsioonivastaseks kuritööks kodusõja tingimustes». Mitte kohtuotsus, vaid nn erinõupidamise postanovlenije ehk määrus oli enamasti BMH (vene k. võshaja mera nakazanija, rasstrel) - mahalaskmine. Harva «ainult» 10 aastat vangistust surmalaagris.

Ohvrite toimikutest selgub, et Idel Jakobsonile oli selles mõrvakäitises antud ise olla otsuste fabritseerija ja massihukkamiste korraldaja. Sügaval sõjatagalas olid tema relvadeks sulepea ja nagaan.

Ma ei avalda selles asjas arvamust mitte niivõrd sellepärast, et minu ema oli üks neist 621 inimesest, kelle eksekuteerimise Idel Jakobson kevadel 1942 Sverdlovski oblasti surmalaagrites ette võttis. Tõsi küll, ema pidi tundma, et timukakuul tabab teda poja sünnipäeval.

Oma arvamust ei avalda ma tunnete ajel, kuigi kommunistlike massimõrvade paikades (Katõn, Turinsk, Butovo jt.) tehtud väljakaevamised näitavad, et paljudel kordadel eelistasid tshekistid oma ohvrite tapmiseks kuklalasu asemel näkku tulistamist. Ja kuigi ise samades surmalaagrites olnuna mäletan ja mäletavad teisedki, et surnutele või hukatutele Siberi pakases sageli haudu ei kaevatud ning mulda peale ei aetud. Ohvrite jäigastunud surnukehi hävitasid seal NKVD vahikoerad või metsloomad.

Kohtumenetlust Idel Jakobsoni asjas on kindlasti vaja mitte selleks, et vanakssaanud veresüüdlasele, massimõrvarile, superkurjategijale määrata mistahes karistus või ta sellest vabastada. Kohut on vaja selleks, et rikutud õigus ja haavatud õiglus ometi kord läheneksid üksteisele.

Andestamine saab olla vaid teadlik otsus mitte arvestada kogetud ülekohut või ebaõiglust. Andestamise vältimatu eeldus on süüdlase kahetsus. Selle tulemuseks saab hingepuhastav leppimine.

Seni pole kuritegelikult okupeerivalt poolelt keegi midagi avalikult kahetsenud. Ka mitte NKVD-KGB podpolkovnik Idel Jakobson, vangilaagrites eesti meeste ja naiste massimõrvade korraldaja. Tõsi, see Jakobson läks personaalpensionile ENSV plaanikomitee juhtivtöötaja ametikohalt ja naudib oma teeneid praegugi.

Kohus annab süüdlasele võimaluse kahetsuseks ja hingepuhastuseks ning üldsusele võimaluse hingerahuks. Ärgem hurjutagem juba ette neid, kes on kutsutud ja seatud tõde ja õigust ning hingerahu jalule aitama.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ILMAR PÄRTELPOEG, Majandusteadlane Ilmar Pärtelpoeg on Tallinna Pirita halduskogu liige.

Kohalike omavalitsuste valimistega tõstatusid ka mitmed õiguslikud probleemid.

Eriti teravaks muutusid need Tallinnas, kus linnaosade valitsused ja eriti halduskogud tundsid end olevat jäetud ilma õigusteta, nii et halduskogudest kujunevad vaid mingid jututoad, kellel pole sõnaõigust isegi oma linnaosa piires.

Samal ajal on Tallinna linnaosad eraldi vaadatuna ühed suurimad linnalised asumid Eestis. Lasnamäe on suurim Eesti linn, isegi «väike» Pirita kuulub keskmiste linnade hulka. Omavalitsuslikke õigusi neil pole, kuigi sellised õigused on antud mõnesaja elanikuga valdadele.

Presidendivalimistel oli 470 000 tallinlasel õigus välja panna vaid viis valijameest, samal ajal kui kõigil valdadel sõltumata elanike arvust oli õigus saata üks esindaja.

Praeguses Eestis sätestab valdade ja linnade omavalitsuste küsimusi kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. Tuginedes põhiseadusele on kohaliku omavalitsuse üksustena määratletud vallad ja linnad.

Võitluses tsentralismi vastu kaotati ajalooliselt kujunenud maakonnad, mis küll hiljem sätestati kui mingid katusorganisatsioonid valdadele. Külad pole siiani saanud seaduslikku staatust.

Äge teoreetiline vaidlus kohalike omavalitsuste osa üle käis juba põhiseaduse ettevalmistamisel. Võitjaks jäi ühetasandilist omavalitsussüsteemi kaitsnud tiib eesotsas Sulev Mäeltsemehega (hilisem Tallinna volikogu esimees). Põhiseadusse kirjutatigi omavalitsusüksustena vaid vallad ja linnad.

Õnneks on samas paragrahvis ka säte, et muid kohaliku omavalitsuse üksusi võib moodustada seadusega sätestatud alustel ja korras. Siit järeldub, et pole veel kadunud kõik ning on võimalik jõuda mõistlike lahendusteni ka praeguse põhiseaduse raames.

Kohaliku omavalitsuse probleeme tuleks vaadata laiemalt. Ajalooliselt kujunes vajadus kohaliku omavalitsuse seadustamise järele siis, kui põllumajanduslikes maapiirkondades hakkasid kujunema käsitööliste ja kaupmeeste linnalised asulad. Nende elukorralduse erinevus tingis ka vastavate seaduste loomise.

Eesti alal tekkisid esimesed linnalised asulad juba 11. sajandil, kuid linnaõiguse said need alles 13. sajandi keskpaiku, kui hakkas maksma kas Lübecki või Hamburgi linnaõigus.

Linnaõiguse saamine tähendas mitte ainult sõltumatuse saavutamist ümbritsevast ja feodaalide valitsetavast maast, vaid ka tingimuste loomist linna arenguks ja linlike tööalade levimist. Need linna ja maa erinevused pole kadunud kuhugi ning objektiivsetena toimivad nad tänini.

Eesti Vabariigis kehtestati 1937. aastal vallaseadus ja 1938. aastal linnaseadus ning maakonnaseadus. Need aktid võtsid kokku senise praktika ning lõid aluse kohaliku omavalitsuse tugevnemisele Eestis.

Kui võrrelda toonaseid seadusi praegu kehtiva õblukese seadusega, mis sätestab küll võimustruktuuride moodustamise korra, kuid ei pööra tähelepanu vastava asumi või piirkonna arengu probleemidele, siis kaldub kaal selgelt sõjaeelsete seaduste kasuks.

Näiteks linnaseadus oma 54 leheküljega sätestab olulised ja selged ülesanded linnavolikogule ja -valitsusele, arvestades linna kui spetsiifilise struktuuri iseärasusi võrreldes maapiirkonnaga.

Vallaseaduses ei olnud paljusid neist ülesannetest märgitud, sest neid maapiirkonnas polegi. Seal on hoopis teised probleemid. Ka juhtimisprobleemid olid lahendatud linnas ja vallas erinevalt, rääkimata maakonna kui terviku juhtimise iseärasustest.

Jaotades linnad suuruse järgi esimese, teise ja kolmanda astme linnadeks, sätestati neile eritingimused vastavalt nende suurusest ja rollist tingitud oludele. Eraldi kolmas peatükk oli pühendatud linnaomavalitsuse kohalikele organitele, milleks on linnaosa volikogu, linnaosa valitsus ja linnaosa revisjonikomisjon.

Linnaosale kohaldati kolmanda astme linnade kohta ettenähtud eeskirju. Vaid juhul, kui linnaosa otsus polnud seaduspärane või riivas linna kui terviku huve, võis linnavolikogu linnaosa otsuse vaidlustada.

Linnaseaduses oli sätestatud ka Tallinna kui Eesti Vabariigi pealinna roll.

Praegune kohaliku omavalitsuse korraldamise seadus ning sellel põhinevad õigusaktid ei rahulda enam tegelikke olusid. Võideldes tsentralismi vastu kehtestati tegelikkuses tsentraalne võim ühe kolmandiku inimeste ja majanduse üle.

Püüdes nõukogulikult võidelda linna ja maa erinevuste vastu, kaotati linnale vajalikud erisätted valdadele eeliseid loomata. Endise vallavanema Kalle Jürgensoni võitlus Riigikogus linnade vastu on pöördunud tema asumisel tööle Tartu aselinnapeana tema enda vastu.

Tahaks loota, et uus Tallinna volikogu, linnade liit ja regionaalminister algatavad uue linnaseaduse eelnõu koostamise.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

KRISTI ja MARI, Tartu

Nüüd lõpuks kinnitas valitsus tudengite sunnismaisuse, neile on antud meeldiv võimalus kinnituda oma maalähedasele orbiidile õpingukoht-kodu.

Huvitav oleks teada, kas juriidiliselt on defineeritud mõiste kodu. Kodu on: sissekirjutus passis, vanemate elukoht, tulevase elukaaslase kodu vms variandid? Õpingukohad on meie tudengitel põhiliselt Tallinn ja Tartu. Niisiis, muud kaunid Eestimaa kohad jäävad valgeteks laikudeks.

Teine probleem on paberite vormistamine. Enamik üliõpilastest sõidab koju nädalavahetuseks. Ei usu, et kodukandis ootab neid laupäeval või pühapäeval naeratav omavalitsuse töötaja, valmis sõitu kompenseerima. Kes ajab pabereid äripäeval tudengi asemel?

Õpinguaeg kulub teadmiste omandamisele, silmaringi (pro silmapiiri) laiendamisele ja uute tuttavate saamisele - kas see on kõik postsotsialistlik igand? Uuenevas ühiskonnas näib olevat trendikas pürgida Euroopasse pro Pariisi ilma vana hea Nuustakuta.

Kas nüüd tuleb istuda ühikatoas, kulutades õhtuid kodust kaasa antud toidukataloogi lappamisele (tutvumisaeg kaks nädalat, jõulusoodustus)? Kuhu võivad soodustatud korras kaks korda kuus sõita näiteks Tartust pärit ja Tartu Ülikoolis õppivad tudengid? Maale vanaema juurde?

Välja sai toodud esmased küsimused, mis tekkisid. Miks ei ole keegi toonud näiteid, kuidas on asjad korraldatud meile nii armsas Euroopas? Igatahes on valitsuse praegune otsus läbi töötamata ja mõtlemata ning sellisel kujul rakendudes toob kaasa hulgaliselt kiireid lahendusi vajavaid probleeme.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

M. KURG, Tartu

Vaatasin 13. detsembri õhtul TV3-s Kiur Aarma vestlust Reet Linnaga. Tunnistan, et kuigi ma polnud siiani Reet Linna eriline austaja, olen paljude asjadega nõus, mis ta selles saates ütles.

Kõigepealt meeldis mulle tema sõbralik ja optimistlik olek, aga kõige rohkem tema sõnad: televisioonis on vaja rohkem positiivset emotsiooni. See on absoluutselt õige. Seetõttu naudib ka kogu meie pere tema esmaspäevast, Linna enda sõnul pisut lapsemeelset ja lihtsat mängu.

Meelelahutust ei asenda arvukad seriaalid. Ja mida minu arvates üldse ei tohiks näidata - need on jõhkrad järjefilmid lastele. Mina igatahes oma lastel pole neid vaadata lubanud ning nad pole selle üle ka kurvastanud.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

LINDA POOTS, VIKTOR MASING, Tartu

Oleme juba pikemat aega kannatlikult talunud sarifilmi «Kodukant» tõlkija küündimatust, ent nüüd, mil lugesime, et järgmiste osade üldpealkiri on «Opossumimäng», ei suuda enam vaikida.

Asi on selles, et opossumid ei ela (ega ole iial elanud) Austraalias. Kogu opossumlaste (Didelphidae) sugukond on levinud vaid Ameerikas. Neid loomi, kelle nimeks filmis «Kodukant» on inglise keeles «possums», tuleb eesti keeles nimetada kuskusteks, sest nad kuuluvad sugukonda kuskuslased (Phalangeridae).

Mõnes keeles (näiteks inglise ja vene) kutsutakse kuskuslasi possumlasteks. Selle nimetuse tekkelugu on seotud juhusliku eksitusega. James Cook, kes leidis Austraalias selle loomarühma esindaja, märkas nende teatavat sarnasust ameerika opossumitega. Kuid ta reisiaruandes jäi sõna esimene täht kogemata ära ja «opossumist» sai «possum».

Et tegelikult on opossumlased ja kuskuslased loomasüstemaatika seisukohalt täiesti erinevad, siis ei tohiks Kanal 2 vale nimetust küll oma laias vaatajaskonnas pidevalt juurutada.

Filmi tõlkijal on probleeme teistegi austraalia sõnadega. «Bush» tähistab sellel mandril igasugust looduslikku metsa või üldse maapiirkonda (vastandina linnale), mitte põõsastikku või võsa.

Hoopiski hakkame kaotama lootust, et suudaksime kunagi massimeediat veenda selles, et need loomad, kes Austraalias suurearvuliselt levivad ja farmeritele palju tüli teevad, on küülikud, mitte jänesed.

Zooloogiliselt kuuluvad need loomad hoopis erinevatesse alamsugukondadesse: pärisjäneslased (Leporini) ja küüliklased (Oryctolagini). Vahe on järelikult samasugune kui metskitsel ja põdral või nagu kitsel ja pühvlil.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

K. EESSOO, Tartu

Maarahva keelde ümberpanduna tähendab see ajaga kaasnevaid halvemaid kombeid. Ka meil Eestimaal on neid küllaga. Ükskõik, millist infovormi ka ei jälgiks, ikka kulmineeruvad meie võimumeeste lood ja näod koos katteta lobisemislustiga.

Praegune võimkond on suurepäraseimaid alkoholi reklaamijaid ja propageerijaid. Olgu tegu mistahes üritusega, alati näeme nende käes pokaale. Kui meie tippmehed olude sunnil peavad tööpostist loobuma, kingime neile ametipalgaga võrdse aastakompensatsiooni. Pensiikka jõudes kindlustab nende mõneaastane staazh võimukoridorides neile kosmilise elatusraha.

Kogu asi on lihtrahva suhtes traagiline - pankrotistunud ettevõtete töölistele saamata palgale või maarahva piimarahale katteallikaid ei leita, võimulolijad aga oskavad oma sissetulekuid regulaarselt suurendada.

Kroonikaväljaandeid sirvides tõdeme, et kallid riigiisad ja volikogulased pole kaugeltki truud abikaasad, paljud peavad teab mitmendat naist. Eks vahelduses peitu võlu, mõisted truudusest, vanematerollist ja eetikast on meie turumajanduses aegunud ega klapi prominentide tõekspidamistega.

Jääb vaid ohata: oh ajad, oh kombed.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996