Iris Öpik: tolerantsus või ükskõiksus?

Iris Öpik Foto: Mihkel Maripuu

Üliõpilane Iris Öpik leiab oma arvamusloos, et ükskõiksus negatiivsete nähtuste - nagu näiteks prostitutsioon - küsimuses on samuti ohtlik.

Tolerantsus on inimese või ühiskonna võimelisus taluda, tunnustada ja usaldada harjumuspärasest erinevat. Sallivus ei pruugi alati tähendada heakskiitu või mõistmist, kuid enamasti sisaldab austust või erineva aktsepteerimist.

See ei pruugi tähendada siiski heakskiitu. Nii indiviid kui ka ühiskond võib tolereerida täiesti negatiivseid asju, näiteks narkootikumide tarvitamist, prostitutsiooni, vägivalda ja kuritegevust üldisemalt.

Nii panebki hiljuti seoses Kristjan Rahnu kohtuasjaga meedias üles kerkinud inimkaubanduse teema mõtlema just nimelt nende absoluutselt negatiivsete asjade sallimise üle.

Esmapilgul tundub võimatu midagi sellist üldse oma ühiskonnas aktsepteerida. Kuid kui asja lähemalt vaadata, siis seda me ju iga päev teeme.

Mina elasin 2008. aastal neli kuud Hollandis, mis on teada-tuntud väga salliv riik ja vabameelse ühiskonna alustala.

Seal on legaalsed nii kanepi ost-müük ja tarvitamine kui ka prostitutsioon, mis omakorda tähendab laiemalt inimkaubandust. Need mõlemad on teemad, mille suhtes on raske tolerantne olla.

Elasin neli kuud ühiskonnas, mis tolereerib kahte niivõrd vastuvõetamatut nähtust. Paljud tuttavad küsisid sel ajal, kas oled juba kohvipoes käinud ja kooki söönud. Neile tundus ilmvõimatu elada sellises paradiisis ja jätta proovimata need nii käegakatsutavad «hüved».

Kuid kas see ikka on süllekukkunud õnn? Klaasistunud pilkudega noored tänavatel ja mitte kunagi kaduv imal kanepisuitsu lõhn ei ole kõigi ettekujutus paradiisist.

Ma pole kunagi vajalikuks pidanud neid aineid proovida, sest minu jaoks ei ole vastuvõetav kaotada kontroll enese üle.

Kuid on palju noori, kes reisivad nimelt kambaga nädalaks Amsterdami, et kogu seal viibimise aja pilves olla, ning hiljem tutvuvad oma reisil nähtuga piltide ja video abil, sest mälupilte neil seal veedetud ajast ei ole. Kas me tõesti peaksime seda tolereerima?

Teine, eelpool mainitud inimkaubanduse teema, on samuti üks neist küsimustest, mille suhtes ei tohiks tolerantne olla.

On lausa kohutav mõelda, et nii mõnedki rikkad pereisad elatuvad - kliendi või sutenöörina - teiste inimeste madalast enesehinnangust, rumalusest ja ebaõnnest.

Prostitutsioonile sunnitud naise või tüdruku psüühika on nii häiritud, et tal on väga raske, et mitte öelda võimatu sellest ringist välja murda. Tema jaoks on tunneli lõpus valgus ammu kustunud.

Eriti jahmatama panevad olid möödunud aastal ühes uimastipreventsiooni loengus kuuldud Eesti meeste arvamused ja väited prostitutsiooni kohta. Läbi jäi kumama mõte, et prostituut ei ole naine, ei ole inimene.

See meenutas omakorda üht varasemat seika, kus ilmnes muidu toredate meesoost õpingukaaslaste kuvand naistest kui meestest selgelt alamatest olenditest, kes on mõeldud vaid teenima.

Ma pole ennast kunagi pidanud feministiks ning usun, et aastad ja elukogemus on muutnud mind küllaltki tolerantseks erinevate nähtuste, inimeste, olukordade ja kultuuride suhtes, kuid meeste selline suhtumine naistesse on samuti miski, mida ei saa tolereerida.

Nägemus sellest, et naised võimu haaravad, tekitab meestes hirmu. Priit Pulleritsu väitel ongi see Eestis juba juhtunud - naiste pihta kriitikat pilduda ei tohtivat.

Ühtepidi on tal õigus. Ühiskond näeb mehes endiselt pere toitjat ja turvalisuse loojat ning see asetab ta surve alla, sest roll nõuab hakkama saamist.

Naised on aga end vaikselt üles töötanud ja suudavad sageli meestega võrdselt rinda pista. N-ö nõrgemaks sugupooleks olemisest saab siin hoopis tugevus, sest naise sooroll ei kohusta meestest parem olema.

Teisalt ei õigusta miski ühe või teise soo alavääristamist. Seda aga needsamad soorollisegaduses vaevlevad meesterahvad tihtipeale teevad. Nende väitel peab naine kasvatama lapsi ja teenima meest, samuti heidetakse eevatütardele ette lõputut virisemist ja nõudmiste esitamist.

Ühiskond on sajandite jooksul nii palju arenenud. Kuid kas tõesti elame me vaimses mõttes jätkuvalt koopainimeste ajastul?

Tolerantsus on hoiak. Ükskõiksus on ka hoiak. Mõnikord võib neid segi ajada, sest kui inimesel on ükskõik, siis ta ka justkui tolereerib midagi. Sest ta pole selle vastu.

Meie ühiskonnas esineb just sellist ükskõiksust väga palju - kindlasti enam kui tolerantsust või sallimatust. Seda siis küsimustes, kus ei tohiks ükskõikseks jääda.