Veel kord ordenikõlinast, Eksriigivanemate märgukiri, 60 aastat hiljem, Reformierakonna toetajad, Haridus ja sissetulek, Muud näitajad, Kiri toimetajale, Vastuseta jäänud küsimused, On alkoriiulite õitseaeg, Elame, näeme, Ootame aastat 2016

TOOMAS ALATALU

,

Toomas Alatalu on Riigikogu Koonderakonna fraktsiooni ja väliskomisjoni liige.

Mis seal salata, olen rahul, et teenetemärkide seaduse vastuvõtmine Riigikogus nurjus - vajaliku 51 hääle asemel tuli poolthääli 47, sest tervelt 12 RK liiget loobus hääletamisest.

Nagu teada, oli valitsuse eelnõu eelnevalt juba 35 instantsis kooskõlastatud. Võib siiski arvata, et seda nägid vaid vähesed ajaloolased. Kaaskiri oli kavalalt koostatud, sest eelnõu eelkäijana üksnes mainiti 1936. aasta vastavat seadust.

On ju teada, et 1936. aastal Eestis midagi ka valiti, ent alles detsembris 1936. Kust pidid ekspertidena toiminud korralikud riigiametnikud teadma, et see seadus oli kehtestatud riigivanema dekreedina 7. oktoobril 1936, mis tähendas seda, et 60 aastat hiljem üritati võrdusmärgi panemist ühe isiku voli ja 101-liikmelise 8. Riigikogu vahele.

Sirvisin toonaseid ajalehti. Kaitseseisukorda oli alles äsja (9. septembril 1936) pikendatud aasta võrra. Käis korporatiivse ühiskonna loomine. Samal 7. oktoobril pidas Konstantin Päts kõne Õpetajate Koja avamisel, kus kurtis, et noorsugu ei saa toimuvast aru. Tartus olid neil päevil kokkupõrked politsei ja üliõpilaste vahel, mis lõppesid üliõpilaskonna edustuse laialisaatmisega 15. oktoobril. Jaan Tõnisson aga kaotas viimased õigused «Postimehele».

On teada, et kaks nädalat hiljem saatsid endised riigivanemad Tõnisson, Teemant, Piip ja Kukk märgukirja Pätsile, juhtides tähelepanu autoritaarsetele tendentsidele ja nõudes tagasipöördumist demokraatliku riigikorra poole. Rahva üldist meelsust kajastas ka Rahvuskogu valimiste boikott detsembris 1936.

Kuna kehtis karm tsensuur - äsja mainitud märgukiri sai teatavaks tänu Soome ajalehtedele -, siis ma ei lootnudki leida ajalehtedest seda, et keegi oleks vaidlustanud suurte kaasaegsete eeskujul langetatud Pätsi otsuse võtta endale kui riigipeale kõik olemasolevad teenetemärgid. Küll aga torkas silma see, et kõikides juhtivates ajalehtedes oli avaldatud vaid nö. ametlik info teenetemärkide seaduse kohta, sealhulgas tõdemus, et neid on vaja ka välismaalaste autasustamiseks.

Mõtlema pani 11. oktoobri 1936 «Postimehe» vahelehes «Sädemed» avaldatud karikatuur kummalise nimega «Fashism võidab!», sest sellel kujutati kolme Hispaania fashisti (Franco &), kellel olid ordenid rinnas ja pilti jooksis nö. sisse käsi Eestist, mis pakkus neile… südant!?

Ent tagasi arutelu juurde Riigikogus. Olin oma parandusettepanekud kombineerinud sääraselt, et Riigikogu liikmetel avanes põhimõttelises küsimuses võimalus ka oma tegelikku meelsust näidata (seda võimaldavad nn. alternatiivide hääletamised, kus arvesse läheb vaid viimane hääletustulemus). Ettepanek, et vabariigi presidendil oleks ametisse astumisel vaid üks teenetemärk, sai ta tervelt 17 toetushäält, seaduses kirjas olnud - kõik võimalikud viis - 24 häält.

Sestap söandan veel kord argumenteerida selle vastu, et vabariigi presidendil oleksid ametisse astudes kõik mõeldavad teenetemärgid, nagu seda lubas ka 1936. aasta seadus.

Dekreedi tänastel kummardajatel on kahe silma vahele jäänud oluline detail - riigivanem pidas oma seaduses vajalikuks nii Kotkaristi teenetemärgi kui ka Eesti Punase Risti teenetemärgi statuudi ümbersõnastamist. Tsiteerigem dekreeti (§ 1): «Kotkarist loetakse teenetemärgiks Eesti riigikaitselise töö tunnustamiseks ja Eesti Punase Risti Seltsi poolt asutatud Eesti Punase Risti teeneterist - teenetemärgiks eesti rahva enesealgatuse ja seltskondliku isetegevuse tunnustamiseks.» Seega teenetemärgi vastuvõtmist peeti mõeldavaks üksnes pärast sobiva sõnastuse leidmist.

60 aastat hiljem otsustati siiski algse statuudi juurde tagasi pöörduda ja uues seaduses on kirjas, et EPRi teenetemärk «antakse eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete tunnustamiseks humanitaaralal ja elu päästmise nimel». Vahe on märgatav. Kuna EPRi teenetemärgi annetamises on olnud kolm erinevat ajajärku: 1920-36, 1936-40 ja 1996-, siis seda enam tuleks kaaluda, millal seda teha ja kellele.

Peaks olema selge, et inimene, k.a. president, saab teenetemärgi ikkagi konkreetsete teenete eest.

Teenetemärgid on mõeldud tähistamaks erinevaid teeneid, sestap tähendab nende üheaegne annetamine ühele isikule ka märkide endi võrdsustamist. Pealegi teab ajalugu vaid üksikuid, kes on olnud teenekad mitmes valdkonnas korraga.

Kõnealuse seaduse järgi aga kipub olema nii, et kõik teenetemärgid saav president on veel enne ametisse astumist osutanud kõik mõeldavad teened Eesti riigile… Huvitav, mida ta küll presidendina peaks tegema!?

Loodetavasti nägid paljud TVst Venemaa presidendi ametisseastumise tseremooniat, millega kaasnes vaid ühe ordeni andmine.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAAK-KRISTIAN SUTT, Jaak-Kristian Sutt on Tartu Ülikooli politoloogiaosakonna IV kursuse üliõpilane.

Nii Tartus kui Tallinnas tuli kohalikel valimistel võitjaks Reformierakond, omandades mõlemas volikogus suurima arvu kohti.

Valimistel peab võitja olema eelkõige tänulik oma toetajaskonnale. Valimispäeval korraldatud küsitlus sisaldas seetõttu ühe osana valijate demograafilist tausta puudutavat. Seega on võimalik vaadelda ka Reformierakonna toetajaskonna struktuuri.

Haridus ja sissetulek on kaks peamist näitajat, mis võimaldavad inimese ühiskondlikku positsiooni kindlaks määrata.

Tartus kattub oravapartei toetajaskonna hariduslik struktuur sisuliselt valijaskonna üldise haridusliku struktuuriga. Siiski on neil mõnevõrra rohkem toetajaid kesk- ning keskeriharidusega valijate hulgas.

Tallinnas seevastu on Reformierakonnal kogu valijaskonnaga võrreldes märgatavalt rohkem toetajaid kõrgharidusega inimeste seas (vastavalt 52,9% ja 42,9%). Küsitluse põhjal aga puudub reformeritel mõlemas linnas algharidusega toetajaskond, kuigi tuleb lisada, et sellise haridusega valijate osatähtsus on märkimisväärselt väike kogu valijaskonna hulgas.

Tihti arvatakse, et Reformierakond omab toetajaskonda just eelkõige jõukamate valijate hulgas. Nagu tabelist (kust on välja jäetud see kontingent, kes ei soovi oma sissetulekuid avalikustada) selgub, ei pea see väide vähemasti Tartu puhul paika - Reformierakonna toetajaskonna jagunemine sissetulekute alusel kattub sisuliselt kogu valijaskonna vastava jaotusega ning erilisi kõrvalekaldeid ei ole.

Tallinnast leiame seevastu kaks erandit - Reformierakonda toetavad tunduvalt vähem kõige madalama sissetulekuga inimesed ning kõige rohkem kõrgeima sissetulekuga valijad. Siiski on viimaste osatähtsus oravapartei valijaskonna hulgas piisavalt väike (16,7%), et saaks rääkida Reformierakonnast kui eelkõige rikaste parteist.

Ka Reformierakonna toetajate ülejäänud demograafilised näitajad annavad tunnistust selle partei mitmekesisest ning laialdasest valimisbaasist.

Seega näitab küsitlus, et väide, nagu oleks Reformierakond kitsa inimrühma huvide esindaja, ei ole päris korrektne. Reformierakond toetub laiale pinnale ning on vähemalt selle alusel valimisvõidu Eesti kahes suurimas linnas igati ära teeninud.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

HEINO EELSALU, Tartu

Ei saa nõustuda Sirje Räppoga, kes oma kirjas (PM, 24. oktoober) arvab, et Eesti püsib iseseisvana tänu suurriikidevahelistele lepingutele ja et kaitsekulude suurendamine on asjatu.

Siiski juhindub suurriikide poliitika tülikate väikerahvaste suhtes kõikjal lõppude lõpuks põhimõttest «pole rahvakest, pole probleemi». Eesti ja Läti saavutasid iseseisvuse sõjaliste vahenditega ja suurriikide kiuste. Soome Talvesõda ja Itshkeeria vabadussõda näitavad suurriikide stsenaariumide segilöömise võimalikkust väikerahva kaitsetahte ja -võime olemasolul.

Teiselt poolt tuleb toetada Räppot, kui ta küsib, mis ikkagi toimub Läänemerel. Kuhu viib sündmuste ahel: Eesti sõjalaeva komandöri sobimatu käitumine ühes NATO suurriigis, NATO eskaadri poolt Eesti vete omavoliline ja akommunikatiivne läbimine, Vene eskaadri jõudemonstratsioon Läti vetes...

Meenutagem ajalugu: «Orzeli» minnalaskmine, «Metallisti» nn. uputamine, punalaevastiku eskaadri «demonstratsioonesinemine» Tallinna reidil 1939. aasta sügisel (viimast jälgisin ise isa käekõrval Kalarannas koos sadade murelike tallinlastega).

Valimiseelses ja -järgses üksteise poriga loopimise tuhinas on jäänud tänased poliitikud ja riigimehed võlgu rahva ees vastuse nii Räppo tõstatatud küsimusele kui küllap mitmele muule taolisele.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

VELJO KALEP, Toronto

On üks probleem, mida käsitlevad praegused riigijuhid nii, nagu tegid seda sirbi ja vasara aegsed. Kõik nad on vältinud otsejuttu riiklikust viinataudist. Ükskõiksuse pinnal on sündinud uus kunstiliik - napsipudelite asetamine vaateakendele ja riiulitele nii, et vaataja mõistaks, et nii on hästi ilus. Inimesed, kes tulevad maalt, kus alkoholi ei eksponeerita avalikes kohtades, imestavad ja nendel kujuneb eestlastest arvamus, mis ei ole kooskõlas eesti keskmise eneseuhkusega.

Suvituspealinna Pärnu kõige kunstipärasema alkovaateakna kunstiväärtus on aasta jooksul kahekordistunud. Nii ma leidsin välismaalasena. Kui eelmisel aastal oli dominandiks kolmeliitrine viskipudel, siis sel suvel oli nii mahukaid juba kaks: üks ümmargune, teine kandiline, seisavad nagu kuningas ja lipp malelaual väiksemate vigurite ja etturite keskel. Kunst on kunst.

Mulle meeldisid Koidula tänava lillekaupluse tagatoa kohv ja pirukad. Koht on eriline. Lepin ka sellega, kui külastajad seal joovad veidi seda tujuparandavat. Aga see kunstipärane alkoriiuli seade sobis sinna nagu sadul sea selga. Ehk sobiks lillekaupluse kohvitoa riiulile lilleseade ja seda kanget võiks serveerida läbi lillede poolsalaja nagu salaviina.

Inimsugu on mitmekülgne. Niagara kose ümbruses parkides jalutab tuhandeid turiste kõigist maailma riikidest. Nad ei näe seal ühtki alkoriiulit ega baari - alkokunst ei ulatu seal isegi madalale tasemele. Pärnus näeb turist lausa igal sammul kogu maailma kirevaid pudeleid.

Aga mõlemal pool ollakse olukorraga rahul ja inimesed jäävad ellu mõlemas äärmuslikus olukorras.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

LEMBIT AINSALU, Tartu

Kohalike omavalitsuste valimiste tulemused on Tartus teada: ükski viieprotsendilise barjääri ületanud erakondadest ja valimisliitudest ei saavutanud absoluutset enamust.

Neljapäeval kogunevad vastvalitud linnavolinikud oma esimesele istungile, et jagada järgnevaks kolmeks aastaks ameteid ja portfelle. Kuid juba praegu on oletatavate liidrite vahel alanud avalik võitlus, mille käigus püütakse kõigest väest vastastele ja ka linnarahvale tõestada, et just ühel või teisel neist on monopoolne õigus pretendeerida ühele või teisele toolile linnavalitsuses ja volikogus.

Kõige halenaljakam selles kähmluses prominentide vahel on linnarahva silmis aga see, et vastaspoole vastuväiteid kvalifitseeritakse kui kellegi isikliku au ja väärikuse ränka solvamist ning nõutakse õigluse taastamist kohtukulli ees.

Arvatavasti tuleb linnavolikogu uuel koosseisul oma praktilises töös lahendada nii mitmeidki vaidlustatavaid küsimusi. Kui ka neid hakatakse lahendama samas stiilis, siis poleks midagi imelikku, kui istungid hakkavadki edaspidi toimuma kohtusaalis.

Ühesõnaga - elame, näeme! Kui ainult see nägemine linnale liiga kurb ei tule!

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

R. HERMANN, Tartu

22. oktoobri «Postimehest» võisime lugeda, kuidas valitsus «hoolitseb» pensionäride ja tippametnike eest. Seoses inflatsiooni kasvuga tahetakse tippametnike palkasid tõsta 2000-5000 krooni. Pensionäridele lubatakse aga inimväärset elu aastaks 2016!

Kahekümne aasta pärast on pensionieas võimumeeste eakaaslased, praegustest vanadest on plats puhas. Vanurite elutingimused on suures osas viletsad. Eesti pensionäridest elab 1900 vanurit hooldekodudes, ülejäänud vaadaku, kuidas elu sees hoida.

Riigikogu ja valitsus kindlustavad ainult enda sissetulekuid ja heaolu. Kas säärane suhtumine on tõesti kooskõlas Euroopa teiste riikide sotsiaalpoliitikaga?

Valitsus eraldab eelarves suuri summasid relvade ostuks. Meie väikeriik ei ole mingi agressor, sisemise julgeoleku kindlustamine on kindlasti olulisem olukorras, kus raskeid kuritegusid sooritavad juba lapseealised.

Seoses möödunud valimistega loen mitmesuguseid arvamusi, miks ikkagi pool eesti rahvast ei võtnud valimistest osa. Nähtavasti ei tule keegi selle peale, et see pool, kes valima ei läinud, on kaotanud lootuse, et siin riigis midagi paraneb.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996