Presidendivalimiste õppetunnid, ***, ***, ***, Kahtlus Merist oli ja on, Raamat saladuste ületamiseks, Kiri toimetajale, Quo vadis, Endel Lippmaa?, Tartu ei ole unine linn, Umbkeelne miilits Eesti politsei mundris, Eesti kuulub SRÜsse?, Möödarääkimistest

AIVAR JARNE

,

Postimees

Kuigi mõlemad presidendikandidaadid on hinnanud valimistulemusi headeks, võib nendega rahul olla vaid Arnold Rüütel. Ta saavutas parlamendis oma eesmärgi, kogudes pea kõigis voorudes kolmandiku hääli ning viies valimised edasi valimiskogusse.

Lennart Meri seevastu sai vaid moraalse rahulduse valimiste kolmandas voorus, mil talle andis oma hääled Riigikogu enamus. Valimiskogusse aga lähevad mõlemad võrdsete meestena ning seetõttu võib öelda, et Meri mängis oma paremad võimalused maha.

Tõenäoliselt arvestas Meri juba varem võimalusega, et Riigikogus ta 68 ristikest ei kogu. Niipalju kui ta valimiskampaaniat ka tegi, oli see suunatud pigem maakondadesse kui riigi esinduskogusse.

Presidendi pikemaajalised väljasõidud alates eelmise aasta juunist Mulgimaale, seejärel Saaremaale ja Lääne-Virumaale ning käesoleva aasta algul Jõgevamaale ja maikuus Tartumaale on olnud üks osa sellest. Seetõttu pole mingi ime, kui 20. septembril valimiskogus just nende maakondade linnade ja valdade esindajad hääletavad Mere poolt.

Kuid 5 maakonda 15st aasta jooksul läbi käia on ilmselgelt ebapiisav. Eriti kui võrrelda, et sama ajavahemiku jooksul viibis president tervelt 26 korral välisvisiidil kokku ligi 100 päeva ulatuses.

«Postimehe» viimased telefoniküsitlused Eesti valdadesse ongi näidanud, et nendes on Mere ja Rüütli võimalused võrdsed, kuid ikka kehvad. Pigem eelistatakse hoopis mõnda kolmandat kandidaati.

Riigikogu liikmete seas on Mere kampaania kandnud pigem negatiivset iseloomu. President pole varjanudki, et enamiku parlamendiliikmete ajupotentsiaali ta kuigi kõrgelt ei hinda, eriti välispoliitika vallas.

President suhtles ebapiisavalt nii parlamendi fraktsioonide kui ka komisjonide juhtidega, välis- ja riigikaitsekomisjon ehk välja arvatud. Isegi otsustavatel valimiseelsetel päevadel vastas ta näiteks ühele hääletamise seisukohalt olulisele fraktsioonile - Arengupartei fraktsioonile - nonde ettepaneku peale Kadriorus kohtuda, et tulge, kui tahate. Võõrastav õhkkond oligi loodud.

Seega jäi presidendi ettevalmistustöö valimiste võitmiseks täiesti ebapiisavaks.

Mere eest ei suutnud Riigikogus kampaaniat teha ka teda algusest peale üksmeelselt toetanud Reformierakonna ja Mõõdukate fraktsioon. Kampaania tegemise õigus ja kohustus jäi presidendi ning Reformierakonna ja Mõõdukate fraktsiooni vahelisele eikellegimaale. Ei üks ega teine pidanud vajalikuks asja tõsiselt võtta.

Ehkki esimese ja kolmanda vooru vahepeal õnnestus fraktsioonidel Merele juurde võita seitse häält, oli see ka maksimum, mida üldise passiivsuse taustal võis saavutada. Pigem oli märgata, et nii reformistid kui ka Mõõdukad sattusid lähimate pooldajate Isamaaliidu, Koonderakonna ja Parempoolsete löögi alla, et miks te üldse teisi võimalusi ei taha arutada. Seevastu lähenesid enne valimiste teist ja kolmandat vooru reformistidele maaparteide esindajad, õlale patsutades, et näete, ka meie oleme kindlameelsed: teie hoiate hammastega Merest kinni, meie Rüütlist.

Kindlameelsuse eest sai Reformierakonna liider Kallas ka kaudselt autasustatud. Tema juhitud ministeerium saavutas selle, et kohe valimiste järel nimetas president ametisse uued suursaadikud. Probleem, mis mitu kuud välisministeeriumi ja presidendi vahel vindus, sai korrapealt lahenduse.

Ent nii maameestele kui ka Merele oli ilmselt teadmata, et esimese ja teise vooru vahel käisid Reformierakonna liidrid Gräzin, Kallas ja Kranich pakkumas presidenditooli Tiit Vähile. Peaminister aga ei nõustunud. Seejärel loobusid reformierakondlased teistega üldse mingit muud võimalust arutamast.

Need viimaste tundide meeleheitlikud käigud annavad tunnistust, et parlamendi juhtfraktsioonide ettevalmistustöö Mere läbisurumiseks jäi nõrgaks. Varuvariandid aga olid täiesti toored.

Nüüd on järjekord valimiskogu käes, mida võib pidada siiski hädaväljapääsuks.

Vaid üks näide. Ka USA põhiseaduses on ette nähtud teoreetiline võimalus valida president hoopis Kongressis. Kui presidendivalimiste järel kokku tulevate valijameeste hääletusel ei saa ükski presidendikandidaat poolte valijameeste hääli (näiteks jätavad Clintoni valijamehed hääletamata), läheb valimisõigus edasi Kongressi Esindajatekotta. Seal võib hääletada kolme üldvalimistel edukamalt esinenud kandidaadi vahel, kusjuures presidendiks saamiseks on vajalik hääletanute lihthäälteenamus.

Ometi pole seda varuväljapääsu kordagi kasutatud, sest sealne riigikorralduse mõte on ikkagi orienteeritud rahva presidendieelistusele.

Eestis seevastu on rahval õigus valida parlamenti ja kohalikke volikogusid. Mõlema ülesanded on erinevad.

Nüüd aga segatakse need funktsioonid täielikult ära. Riigikogulased lähevad kindlasti kohtadele, kohalike volikogude esindajad aga jälle Kadriorgu ja Toompeale. Kokkuvõttes ei tee kumbki oma tegelikku tööd.

Ütelus, et iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde, Eesti presidendivalimiste puhul ei kehti.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JÜRI TOOMEPUU, Jüri Toomepuu oli eelmise Riigikogu Eesti Kodanike fraktsiooni liige.

Võtsin südamesse president Meri telesaates esitatud soovituse sirvida läbi neli aastat vanad ajalehed, et leida vastus süüdistustele ta tegevusest KGB agendina.

Kuna Meri ei saatnud asjalikku vastust isegi Riigikogu Väliskomisjoni 1993. aasta 25. juuni kirjale, kus peeti vajalikuks pöörata ta tähelepanu asjaolule, et «kahtlused seoses Eesti Vabariigi presidendi elulooga vajavad kiiret, selget ja täpset hajutamist», tegin oma tööd hoolikalt. Sellele vaatamata ei õnnestunud mul leida mitte ühtegi kirjutist, kus ta oleks vastanud nendele süüdistustele, veel vähem ühtegi, kus ta oleks need ümber lükanud. Küll leidsin tema intervjuus «Maalehele» (17. sept. 1992) väite ajast, mil ta töötas Soomes saadikuna: «Ma töötasin Soomes, mis oli esimene välismaa, kuhu mind pärast 21 aastat viisa ootamist lasti.»

Lennart Meri oma käega kirjutatud «Eluloo täiendus» dateeritud 15. detsembril 1984 märgib aga 22 välismaasõitu aastatel 1967 - 1984. Mitmed nendest, mis on märgitud «ametialastena», on sooritatud selliste hästituntud KGB variorganisatsioonide nagu Rodina, APN ja NSVL Rahukaitsekomitee teenistuses. Lennart Meri on kaadriarvestuse isikulises lehes, kuupäevaga 5. jaanuar 1972 vastanud küsimusele sõjaväeteenistusest, et ta oli piirivalve tõlk.

Kui Lennart Meri mälu on nii nõrk, et ta ei mäleta enam, kahtekümmend kahte välisreisi ajal, mil KGB pidi andma oma nõusoleku igale välisreisile, või oma teenistust Nõukogude Liidu piirivalves, mis oli teatavasti otseselt KGB koosseisus, siis ei ole ta kindlasti võimeline pidama ühtegi normaalseid vaimseid võimeid eeldavat ametit. Kui Lennart Meri valetab, siis ei ole ta ilmselt kõlbeline olema Eesti president. Veelgi hädaohtlikum aga, kui president, kelle mälu on kadunud või kes eesti rahvale valetab, oleks president, keda saavad shantazheerida ja mistahes lepingule alla kirjutama panna need, kelle valduses on toimikud, mis tuvastavad ta tegevuse KGB agendina ja võlts-süümevande andmise.

On aga ka võimalus, et keegi pahatahtlik inimene on suure hulga dokumente võltsinud nii osavalt, et isegi eksperdid ei saa aru, et need ei ole Meri käega kirjutatud. Õnneks salvestasid eelnimetatud reiside ajavahemikus peaaegu kõikide riikide piiri- ja passikontrolli organisatsioonid andmed külastajatest. Sellised andmed laseks päris kindlasti tuvastada, kas Meri valetab või on tõesti tegemist süüdistustega, mis põhinevad osavatele võltsingutele.

Olin kunagi USA armee sissisõja (roheliste barettide) keskuse kasvandik. Meile õpetati sama, mida Eesti metsavennad ja vabadusvõitlejad kogesid lahingus - üks võitleja vaenlase tagalas on väärt vähemalt kümmet võitlejat rindel. Riiklike luureorganisatsioonide töötajate hulgas on levinud arusaam, et üks oma mees vastase organisatsioonis on väärt vähemalt diviisi rindel. Palju võib väärt olla meie vaenlasele võimalus shantazheerida meie presidenti?

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

PEETER OLESK, Isamaaliitlane Peeter Olesk on TÜ raamatukogu direktor.

Lennart Meri,«Presidendi kõned». Ilmamaa 1996.

Väga palju inimese kohta ütleb minule see, kuidas ta raamatut käes hoiab, mis ta sellega siis teeb ja mida ta seejuures räägib (või ei räägi üldse - näiteks Madis Kõiv!).

Näiteks Lennart Meri esimest korda enam kui veerand sajandit tagasi Tallinnas Rahumäe raamatupoes Vabaduse puiesteel. Kaasas poeg Mart, ostis ta ühe loodusraamatu ning küsis poemees Ülo Murakalt, kas on taimede kohta leida ka sellist raamatut, mis kirjeldaks neid reaalses keskkonnas - näiteks niisuguses süsteemis nagu Pääsküla raba, mille serval Lennart Meri ise elas. Tollal veel ei olnud. Lennart Meri oli õnnetu, et põhikooli bioloogiaõpetaja ei vii lapsi mitte elava looduse keskele, vaid õpetab kõike otsekui eemalt - ehkki see kõik ise on ju siinsamas, otse kõrval, su ümber.

Uuesti kohtasin Lennart Merd, raamat käes, Ain Kaalepi vana Elva-kodu rõdul. Ta lehitses Liivimaa Henriku kroonikat dots. Richard Kleisi tõlkes (ilm. 1982) ja avaldas kahetsust, et see on kuivavõitu, mitte nii ladus või vaba nagu prof. Julius Mägiste oma (1962). 1950. aastate algul oli Richard Kleis, kes tollal oli ülikoolist ära aetud ning juhatas «Teaduse» raamatupoodi, teinud ajalootudeng Lennart Merele mõned asjad igaveseks selgeks. Lennart Meri oli läinud küsima suure antiigiloolase Theodor Mommseni viieköitelisena mõeldud «Rooma ajaloo» venekeelse tõlke 4. köidet, millele igavesti täpne Richard Kleis oli vastanud - kas te siis ei tea, et Mommsenil jäi see juba originaalis kirjutamata. See austus kleisiliku pedantsuse ees ei keelanud Lennart Merel siiski soovimast, et kaua oodatud tõlge Henriku kroonikast oleks võinud olla väljaandena parem.

Niisiis võisin ma kogeda, kuidas toimivad samaaegselt inimese lugupidamine raamatust, tahtmine tõmmata raamat nö. tegelikkusele järele ja huvi kontrollida ses suhtes ka teiste arvamust. Muidugi ei arutlenud koolipoiss ega muuseumiteadur neil korril seeüle, kuivõrd need kolm omadust sobivad just presidendile. Nägin enda kõrval inimest, kes ühte raamatut tähelepanelikult või mõtlikultki lehitsedes unistas teisest, mida veel polnud, ega hoidnud seda unistust sugugi kiivalt endale. Ja siiski pole siin mulle, kes ma tunnistan inimese saladuslikkust algusest peale, midagi müstilist. Ka mitte praeguses, tugevasti rituaalses Eestis, kus alalõpmata unustatakse ära, et demokraatia kätkeb endas ilmtingimata ka lugupidamist teise vastu ega tähenda sugugi kontrollimatut vabadust teiste arvelt.

Kui teadmine annab elamiseks kindluse, siis saladus, õigemini tema ületamine ergutab seda kindlust looma. Ka riigi ning riikidevahelisel tasemel. Kui Lennart Mere artiklivaliku sisuks on maakehva mereriigi saatuse kirjeldamine ja kujundamine, siis see saab suuresti võimalikuks tänu müüdi loovusele - nagu ka tänu sellele, et kontrollitakse, mis lahutab müüti ja tegelikkust. Või vastupidi - mis ühendab.

Käesoleval korral on ühendajaks Lennart Mere «Presidendikõned».

P.S. Et jääda ausaks - niisugusest raamatust ei pea otsima, kus asub Rootsi endise peaministri Karl Bildti saatesõna; tunnustust, mida tema saatesõna «Eestimaa esikõneleja» tähendab, ei peideta ära, see tuuakse välja.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

GUNNAR KILGAS, Tallinn

Raske on alljärgnevaid ridu kirja panna, sest olen alati lugu pidanud Endel Lippmaast kui teadlasest ja rahvuslikult mõtlevast inimesest. Mäletan tema perekonna sõjaaegset tragöödiat. Tartus viibides ei unusta ma kunagi külastamast botaanikaaeda ega tema isa mälestusmärki. Meeles on ka Lippmaa osav ja otsusekindel tegutsemine Moskvas rahvasaadikute kongressi päevil, seoses MRP probleemiga.

Ja ometi — oh häda! — tema käitumine Riigikogus presidendi valimise esimese vooru eel meenutab pigem koolipoisi (Joosep Tootsi) vallatust kui riigimehelikult mõtleva, vastutustundliku kodaniku käitumist. Riigikogu liikmena peaks ta ju olema teadlik nii parlamendi protseduurireeglitest kui üldinimlikest eetilistest normidest.

Nende nn. kompromiteerivate materjalide laialijagamine Toompeal lõhnab pigem huligaansuse kui riigimeheliku tarkuse järele. Kui need dokumendid tõepoolest süüdistavad presidenti, siis tuleks neid levitada mitte Riigikogu saalis, vaid Kaitsepolitseis.

Kas oma vastumeelsust teatud isiku suhes on kõige targem avaldada just sel moel?

Too intsident presidendivalimistel oli minule ülimalt piinlik ja kahetsusväärne, ja arvan, et mitte üksnes minule.

Kuid keegi peab selle välja ütlema...

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

AGO PÄRTELPOEG, Tartu linnavalitsuse pressisekretär

26. augusti «Postimehes» nurisetakse taas väheste kultuuriürituste pärast Tartu linnas. Seekord on sõna võtnud linnavolinik Eduard Vääri, kes ilmselt on seisukohal, et kus tema pole käinud ja mida ei ole näinud, seda polegi olemas.

Ei saa nõustuda väitega, et Tartu on augustis unine linn. Augustis toimus 46 erinevat üritust. Loomulikult võiks erinevaid kultuuriüritusi veelgi rohkem olla, kuid kahjuks jääb asi enamasti rahanappuse taha. Kultuuriürituste finantseerimiseks eraldas volikogu tunduvalt vähem raha kui oli taotlusi. Volikogu kultuuri- ja hariduskomisjoni esimehena oli Vääri nende otsuste tegemise juures.

Loomulikult on õige, et kultuurielu tuleks viia linnaosade keskustesse, väljakutele ja staadionidele, kuid praegu on nii Tartu Ülikooli kui Tamme staadion kapitaalremondis.

Vääri heidab linnavalitsusele ette äärelinna tänavate olukorda. Eriti imelik on lugeda, et linnapea peaks ühel päeval tegema kohustusliku jalgsimatka äärelinnas. Küllap on ka linnavolinik Väärile teada, et linnapea elabki äärelinnas ning on seetõttu hästi kursis sealse olukorraga.

Linnamajanduse korrashoiuks vajalikku raha aga eraldab taas volikogu. Seesama Vääri, kes praegu linnavalitsust ründab, võitles omal ajal volikogus aktiivselt selle vastu, et eelarvest teede ja tänavate korrashoiuks vajalikus ulatuses raha eraldada. Nüüd, enne valimisi, tuleb ta siis välja kui tõeline linnaelanike huvide eest seisja.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ANTS KOORUS, Jõgeva

See, et liikluspolitsei on harjunud linnapiiril õiget liikumiskiirust tagama, on reegel. Nagu on tavaline seegi, et kohalik omavalitsus osa trahviraha saamise nimel on lasknud asula sildi viia kilomeeter või paar esimestest majadest eemale. See on ohutu teenistus korravalvureile ja kindel tulu rahva ühiskassale.

Möödunud nädalavahetusel kimbutas mind Jõhvi ja Kohtla-Järve piiridel kaks erinevat korravalvurite venekeelset ekipaazhi. Esimeses oli üks mees, kes natuke eesti keelest aru sai, kuid aktiivsest keeleoskusest paistis asi väga kaugel olevat. Teine, Kohtla-Järvel kiiruseületaja kinni püüdnud meeskond oli absoluutselt umbkeelne — sealkandis normaalsele venekeelsele pöördumisele antud eestikeelsest vastusest polnud kumbki sinises vormis Eesti Vabariigi seadusesilm võimeline aru saama.

Asjaajamise kiiruse huvides nõustub enamik rikkujaid miilits-politseinikuga ka vene keeles asja ajama. Aga huvitav, kui Kirde-Eestis jääb võrku liikleja, kes vene keelt tõesti ei tonka. Näiteks Hiiumaa memm või mulgi taat. Kas siis eskorditakse kiiruseületaja suhtlemiseks jaoskonda (kus ehk maja peale mõni töötaja riigikeelest aru saab) või tellitakse hoopis maanteele tõlk välja?

Kui minu kogetud liiklusvalvurite kätte satuks aga mõni ingliskeelne soomlane või rootslane, siis langeksid ka eelmised võimalused kontakti saamiseks ära. Nähtud sinises mundris näo kuju ei lasknud kuidagi aimata sealt millegi enama kui ainult vene keele oskust.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ANDRES SAAM, Tartu

Juhtusin 27. augustil kell 14 vaatama Venemaa riikliku telekompanii ORT-1 uudistesaadet. Suur oli minu hämming, kui pärast diktori teadet — nüüd järgnevad uudised SRÜst — räägiti kõigepealt Tadzhiki kodusõjast, seejärel presidendivalimistest Eestis ning lõpetati majandusuudisega Valgevenest.

Selle kõrval on vene televisiooni ilmateadetes Baltikumi serveerimine «ühtse ja jagamatu» koosseisus üsna süütu tegevus.

Seega ei ole Venemaa ametlik propaganda sugugi leppinud sellega, et Balti riigid on vene karu embusest vabanenud ja oma riigi kodanikke harjutatakse endiselt mõttega, et ei kao see «pribaltika» kuhugi, vaid on jäänud endiselt Venemaa mõjusfääri.

Niisama lihtsalt see SRÜsse võtmine käibki.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

REIN HELME, sõjaajaloolane, Tallinn

Kolme poliitiku avalduse ümber tekkinud poleemika ei ole osutunud kuigivõrd konstruktiivseks. Erukindral Einseln kritiseerib oponente, süüdistab neid möödarääkimistes, kuid vassib ise ebatäpselt tsiteerides.

Tasakaalukalt käsitleb probleemi professor Toomas Varrak 26. augusti «Postimehes». Siiski tahaks juhtida tähelepanu mõnele asjaolule, mis võivad tekitada lugejas vale mulje NATOst.

Kinnitan endiselt, et NATO ei aktsepteeri uusi liikmeid blokkide (liitude) kaupa, vaid ainult ükshaaval. Väita, et NATO lepingus ei ole kusagil kirjas, et uusi liikmeid ei võiks vastu võtta grupikaupa, on eksitav. Kõikides NATO dokumentides, iseäranis organisatsiooni alanud laienemisprotsessi käsitlevates, on täiesti ühemõtteliselt juttu vaid üksikutest riikidest.

Just sellest loogikast on kantud ka kogu rahupartnerluse praktika — 16+1. See on ka põhjus, miks ei ole sõlmitud muidu nii loogilisena tunduvat Poola-Leedu liitu.

Varraku teine argument, et ÜRO põhikirjale tuginev NATO jätab oma liikmetele suured vabadused individuaalsete ja kollektiivsete julgeolekuabinõude rakendamiseks, on sellisel kujul ka eksitav. Viitamine NATO lepingu 3. artiklile ei aita, sest selles kõneldakse üksnes lepinguosalistest riikidest, NATO liikmetest.

Meie pole aga veel isegi mitte üldtunnustatud kandidaadid. Seepärast peame küll veenvalt tõestama oma küpsust, edendades regionaalset kaitsealast koostööd lähinaabritega, kuid orienteerima end NATOle siiski põhimõttel 16+1, mitte X+3. NATO võib võtta endale uusi liikmeid, kuid NATO ei liitu mõne teise kaitsealase organisatsiooniga.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ANTS KALVIK, Tallinn

Tahaksin avaldada arvamust saja saamatu kohta. Tundub, et Riigikogu ei saa ise ka aru, et nad on oma kõrgelttasustatud töö tegemata jätnud. Järgmisel korral ei tohiks valijad enam praeguseid saadikuid Riigikokku valida.

Eesti riigi edukus on pöördvõrdelises seoses saamatusega.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996