Kas Riigikogu ikka ratifitseeris Eesti-Vene juulilepped?, Kas Riigikogu ratifitseeris lepped?, Mida tuleb teha?, Lõpetuseks, Kiri toimetajale, Kas laseme hundi tallede hulka?, Maa toidab, Kas süsi juurde?, Küüslaugulehk tugevneb, Leib pole asendamatu?

ANDO LEPS

,

Ando Leps on Riigikogu Eesti Maarahva Erakonna ja Põllumeeste Kogu fraktsiooni liige, õigusteaduse doktor.

26. juulil 1994 kirjutasid Vene Föderatsiooni president Jeltsin ja Eesti Vabariigi president Meri alla venekeelsele lepingule VF relvajõudude väljaviimisest EV territooriumilt ja kokkuleppele VF relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimuses EV territooriumil.

Riigikogu ratifitseeris 20. detsembril 1995 nimetatud lepped koos ratifitseerimise seaduses sisalduva deklaratsiooniga ja «Riigikogu avaldusega seoses Eesti-Vene 1994. aasta juulilepete ratifitseerimisega». Ratifitseerimise poolt oli 66 Riigikogu liiget.

Ootamata ära Riigikohtu otsust, kuulutas president Meri oma otsusega 22. detsembrist 1995 EV põhiseaduse § 107 alusel välja Riigikogus 20. detsembril 1995. vastu võetud lepped ja kirjutas alla ratifitseerimiskirjale.

Nimetatud lepped on oma sisult Eesti riigile kahjulikud, kuna:

õigused on põhiliselt VFl ja kohustused EVl,

lepingu art. 8 lg. 3 järgi ei ole EVl enam õigus nõuda kahjusid, mida on Nõukogude armee siinolek tekitanud. Nõukogude armeed (õigusjärglasena Vene Föderatsiooni armeed) ei ole meil õigus enam nimetada okupatsiooniarmeeks ja Eesti Vabariigi anastamist Nõukogude Liidu poolt okupatsiooniks, kuna lepped ja ka nende ratifitseerimise seadus ning «Riigikogu avaldus seoses Eesti-Vene 1994. aasta juulilepete ratifitseerimisega» 20. detsembrist 1995 seda ülitähtsat probleemi sõnagagi ei puuduta.

enam ei saa me rääkida Eesti Vabariigi järjepidevusest, s.t. Eesti Vabariigist, mis kuulutati välja 24. veebruaril 1918. aastal, kuna Moskvas signeeritud lepped ei räägi midagi 2. veebruari 1920. aasta Tartu rahulepingust.

kokkuleppe art. 8 p. 1 annab okupatsiooniarmee veteranidele vähemalt samasugused õigused kui EV kodanikele. Hetkel on tähtsam küsimus, kas Riigikogu ratifitseeris EV põhiseadusega vastuolus olevad lepped.

Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimise lepingu preambulas ei juhinduta EV territooriumi määratlemisel mitte Tartu rahulepingust, vaid hoopis EV ja VNFSV vahel, 12. jaanuaril 1991 sõlmitud riikidevaheliste suhete aluste lepingust, mille VI artiklis kõneldakse riigipiiri rezhiimi kindlaksmääramisest erilepinguga.

Piirilepingut poolte vahel seni sõlmitud ei ole. Seega loobus Eesti Vabariik põhiseaduse § 122 lg. 1 ette nähtud Eesti maismaapiirist, mis on määratud 1920. aasta Tartu rahulepinguga, ning võttis omaks Eesti NSV maismaapiiri. Järelikult muutis Riigikogu (kas teadlikult või teadmatusest, s.t. lollusest) Eesti Vabariigi riigipiiri. Et EV põhiseaduse § 122 lg. 2 järgi nõutakse Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks Riigikogu koosseisu kahekolmandikulist häälteenamust, s.t. 67,333 häält, siis on igati selge, et 66 Riigikogu liikme poolthäälest ei piisa VF relvajõudude väljaviimise lepingu ratifitseerimiseks.

Edasi. Et EV põhiseaduse § 123 lg. 1 ütleb, et «Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega», siis tuleks asuda seisukohale, et 26. juulil 1994 Moskvas president Meri poolt signeeritud lepped on automaatselt kehtetud ja nende ratifitseerimise küsimus ei oleks saanudki kuuluda Riigikogu menetlusse.

Samas sätestab EV põhiseaduse § 123 lg. 2: «Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid», mis teiste sõnadega tähendab seda, et nimetatud «Eesti seadused või muud aktid» on põhiseadusest alamal asuvad õigusaktid.

Vaatame, mida ütleb selle kohta Viini 1969. aasta rahvusvahelise konventsiooni artikkel 46 - «Lepingute sõlmimise pädevust puudutavad siseõiguste sätted» - kõlab nii: «Riigil ei ole õigust viidata asjaolule, et tema nõusolek temale lepingu kohustuslikkusega oli väljendatud tema siseõiguse ühte või teist lepingute sõlmimise pädevust puudutavat sätet rikkudes kui tema nõusoleku kehtetuse alusele, kui ainult selline rikkumine ei olnud ilmne ega puudutanud tema siseõiguse eriti tähtsaid norme.»

On täiesti loomulik, et siseõiguse eriti tähtsate normidena on käsitatav ennekõike riigi põhiseadus. Tähendab, riigil, antud juhul Eesti Vabariigil, on käesoleval juhul enda kaitseks legitiimne, rahvusvaheliselt tunnustatud, sh. ka Vene Föderatsiooni poolt aktsepteeritud kaitsevahend, mis teiste sõnadega tähendab seda, et EV ei saa loovutada välislepinguga mõnele teisele riigile oma seadusandlikku pädevust, sealhulgas põhiseaduse muutmise õigust. Järelikult kui Moskvas president Meri poolt signeeritud ja Riigikogus ratifitseeritud lepped on vastuolus EV põhiseaduse või mõne selle sättega (ja seda nad on), siis on nad vastuolus ka Viini 1969. aasta rahvusvahelise konventsiooniga, kuna tegemist on Eesti Vabariigile eriti tähtsa normiga.

Püüdes päästa president Meri signeeritud leppeid, esitas Riigikogu ratifitseerimise seaduse juurde deklaratsiooni ja iseseisva avalduse. Ent Viini 1969. aasta rahvusvahelisest konventsioonist lähtudes ei tunne rahvusvaheline õigus tinglikku ratifitseerimist, kuid lubab lepingu juurde klausleid. Klauslid on siiski ühepoolne käitumine. Seda võib teha ratifitseerimiskirjas, aga ka ratifitseerimiskirjade vahetamise protokollis või deponeerimisel. Klausel iseenesest tähendab uut ettepanekut. Kui teine pool nõustub klausliga, võib järgneda uus kokkulepe. Võimalik on ka näiteks parlamendideklaratsioon, kuid see ei loo juriidilist tagajärge. Deklaratsioon tähendab, et lepingule või selle osale antakse poliitiline hinnang ja ei midagi enamat. Vastavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-le 4 lg. 1 p. 6 ja §-le 6 Riigikohus (Riigikohus on ühtlasi põhiseadusliku järelevalve kohus (PS § 149 lg. 3)) peab kontrollima Eesti Vabariigi jõustumata välislepingute vastavust põhiseadusele. Et välisleping ei jõustu ratifitseerimisseaduse jõustumisega, vaid alles ratifitseerimiskirjade vahetamisega, peab välislepingute põhiseaduslikkuse kontroll Riigikohtus toimuma enne ratifitseerimiskirjade vahetamist.

Kahjuks ei ole Riigikohus seda seni teinud, kuid hilja ei ole kunagi, sest Riigikohus peab asjasse tooma igal juhul selguse. Seega peab Riigikohus langetama põhimõttelise otsuse: a) kas lepped on vastuolus EV põhiseaduse sätetega ja kui, siis millistega?; b) kas Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimise lepinguga määrati kindlaks uus EV riigipiir?; c) kas lepete ratifitseerimiseks Riigikogus oli põhiseaduse § 122 lg. 2 järgi nõutav Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus? Et tulevikus ei korduks selliste häbiväärsete lepingute signeerimine ja Riigikogus «ratifitseerimine», esitan Riigikogu Eesti Maarahva Erakonna ja Põllumeeste Kogu fraktsiooni nimel Riigikogu menetlusse kriminaalkoodeksi täiendamise seaduse eelnõu, mis käsitleb kriminaalvastutust Eesti Vabariigile kahjuliku välislepingu sõlmimise või kahjulike diplomaatiliste läbirääkimiste pidamist. See paragrahv peaks olema ka tagasiulatuva jõuga.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ANTS ERM, Eesti Rahvusliku Eduerakonna esimees

Riigikogu väliskomisjoni esimees Eino Tamm on väitnud, et Eesti ei kavatse üksinda takistada Venemaa vastuvõtmist Euroopa Nõukogu (EN) täisliikmeks. Niisiis vaatamata viimaste päevade propagandakärale, nagu ei kavatseks Eesti toetada Venemaad ENi täisliikmeks saamisel, otsustatakse see küsimus täna ikkagi Venemaa jaoks positiivselt ning tõenäoliselt toetab ka Eesti delegatsioon seda ebaeetilist ja kõiki rõhutud rahvaid solvavat otsust.

Kui Eestis võimulolevad poliitikud on vähegi eetilised, siis ei saa Eesti hääletada Venemaa vastuvõtmise poolt. Aastaga ei ole ju muutunud ei rohkem ega vähem, kui et Tshetsheenimaa on nn. demokraatiale tunnustust ihkava Venemaa poolt maha põletatud ja okupeeritud, tuhanded inimesed tapetud.

Ometi osutab välispoliitikas kogenud Tunne Kelami väljavahetamine välisminister Siim Kallase erakonnakaaslase Kristiina Ojulandi vastu just enne Venemaa küsimuse otsustamist ENis, et kulisside taga on küsimus otsustatud Vene impeeriumi kasuks. Ilmselt peab Kallas jätkama oma venemeelset (juulilepete läbipressimine Riigikogus) välispoliitikat ning valitsusliit jääb jätkuvalt oma ilusaid sõnu sööma.

On raske uskuda, et Riigikogu enamus ei näe, et Venemaa ees pugemine ei too mingit soojenemist Eesti ja Venemaa suhetes, pigem vastupidi - annab hoogu juurde Venemaa revanshistlikele taotlustele. Nii jääb mul vaid jälgida, kui suur osa rahvaesindajaid ei esinda Toompeal eesti rahvast, vaid kedagi, kes kuskilt kaugelt ja siiski nii lähedalt tõmbab nööre ja manipuleerib Eesti poliitikutega.

Kui kaugele lähete sellel teel, siniroosad «rahvaasemikud»?

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ANTS PILT, rentnik, Tartumaa

Olen sündinud 1928. aastal ja näinud läbi aegade, kuidas eestlane igatses maa järele. Kõik põllupeenrad, kraavid pandi rakke, niideti puhtaks loomadele. Umbrohul ei olnud kohta. See oli nii isegi kolhooside algaastatel.

Aga millised on nüüd Eestimaa põllud? Talude tagastamisel tahetakse tagasi ainult metsatukkasid, kust saab kohe tulu. Maad, mis on rahvast toitnud sajandeid, ei taha enam keegi.

Läheneb kevadkülvi aeg. Kas me valmistume selleks? Mina igatahes küll, et oma minitalu põllud-peenrad täis külvata. Loodan ja arvan: kui ennemuistsel ajal pooleteralised rentnikud ja teised, kes andsid osa oma saagist peremehele, elasid sellegipoolest ära ja toitsid ka oma pere, siis maa toidab ka mind.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

A. SUUP, Tallinn

Eestis pole vist riigitegelast, kelle kohta pole midagi öeldud ning domineerivad negatiivsed arvamused. Üks mees aga parandas oma mainet - kaitseministeeriumi kantsler Robert Lepikson.

Lahkunud Vene sõjavägi jättis Eestisse tohutu varanduse. Küll kirusime lahkujaid, kes püüdsid kõike lõhkuda, küll omi, kes lõhkusid seal, kus venelased seda ei teinud. Kolmas moodus, kuidas Eesti riik jäi ilma mahajäetud varandusest - ebamajanduslikud müügi- või renditehingud.

Paljassaarel asuva Katariina kai teemal on ajakirjanduses juba mõndagi avaldatud. Nüüd sekkus ka EVTV-RTV oma saatega «19+6». Saate 19 minutit püüdsid vaatajas luua seisukohta ostja kasuks.

Nüüd aga lõi välja Lepiksoni kindel seisukoht: mina sellisele lepingule oma allkirja ei anna. Võibolla ma eksin, aga vähemalt kaitseministeeriumi haldusalas olevate varade senisel majandamisel nii riikliku mõtlemisega pole toimitud. Tõsi, vaevalt magusast suutäiest ilma jäävad inglased sellist otsust kiitma hakkavad, aga väikese lootuse Lepikson andis - veel pole kõik kadunud.

Veel üks mõte - vahendajate olemasolu ja nende aktsepteerimine valitsuse poolt. Vastasel korral ju nii ei toimitaks. Katariina kai kuulub(s) kaitseministeeriumle. See anti Kaitseliidule, kes otsustas selle maha müüa mingi ühemehe vahendusfirma kaudu. Tundub, et praeguste seaduste järgi saabki ainult nii riiklikke ostu-müügi-tehinguid sõlmida. See turumajanduse Eesti variant on kõike muud kui loogikale alluv ja rahva huve kaitsev.

Kas nii toimitakse ka seal, kuhu me tahame jõuda? Kui jah, siis korjas Lepikson oma pea peale sütt juurde. Kui ei, siis au ja kiitus talle.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ANDRES TAKLAJA, Tallinn

Ilmselt Tunne Kelam ei eksi, kui ta eurooplastest erinevalt ei pea Euroopasse pürgivat idanaabrit alaarenenuks, kellele on vaja teha lihtsustusi. Ta iseloomustas naabrit Riigikogus esinedes vaid kui enfant terrible’t. Järgmine päev oli saadik ise kui enfant terrible jäetud ENPA Eesti delegatsioonis hääleõigusest ilma. Mart Laar nimetas otsust parteipoliitiliseks, pidades ilmselt silmas jõudude vahekorra muutust kohalikus parlamendis. Väliskomisjoni esimees Eino Tamm eitas otsuse parteipoliitilisust.

Laiemalt vaadatuna ei pruugi need kaks seisukohta olla vastuolus, seda juhul, kui riigi ja partei huvid langevad kokku. On vaja vaid leida partei ja riik, mille huvides on enne meie naaberföderatsioonile otsustavat hääletust Euroopa Nõukogus kõrvaldada vastuhääl. Ilmselt sobiks parteiks meie endiste liberaalide idanaabri nimekaim ja riigiks Vene Föderatsioon.

Tasub uurida Venemaa liberaaldemokraatliku partei ja nüüd ka kompartei seisukohti lähituleviku kohta, et ennustada välispoliitikaalaseid soovitusi, mis tulevad nüüd vähem Soome ja rohkem Euroopa kaudu ning realiseeruvad meie parlamendis rahvaesindajate kohalike parteide poliitikast vabade otsustena.

Kui asjad on nii, siis ei saa rääkida Moskva haletsemist väärt armetusest, pigem üha süüdimatumast sinisilmsusest Euroopas. Moskva on juba ammu ära jaganud, et otsesed suunised Kremlist tekitavad Tallinnas automaatselt allergilisi vastureaktsioone. Seetõttu on küüslaugu söömise kommet jonnakatele lihtsakoelistele eestlastele tulemuslikum õpetada Lääne kaudu.

Usinaid õpilasi on aga leha kaudu küllalt kerge võimukoridorides ära tunda.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

EHA KURM, Viljandimaa, Viiratsi

Leib ei ole asendamatu toiduaine, kirjutas 17. jaanuari «Postimehes» peaminister Tiit Vähi. Leiva hinna tõusule hakkavat vastu töötama alternatiivsed toidukaubad (tangud, makaronid, kartul, kondiitritooted). Nii et söögem leiva asemel kooki!

Kuid kahjuks on ka kookide küpsetamiseks jahu vaja, rääkimata makaronidest. Isegi tangud valmistatakse teraviljast. Et söödavilja on vaja liha, piima, või ja munade tootmiseks, tõusevad ka nende toiduainete hinnad. Oleks ebaloogiline, kui importmargariini hinnadki suhteliselt odavaks jääksid.

Valitsusel on muidugi üsna mugav arvata, et tema edasine poliitika peab seisnema konkurentsisituatsiooni säilitamises ja kontrollis selle säilitamise üle.

Võibolla oleks rohkemgi vaja Eesti oma põllumajanduspoliitikat, isegi sotsiaalpoliitikat. Muidu võib juhtuda, et meie valitsejad meist üha kaugenevad, et suur osa rahvast ei suuda enam patrioodid olla. Peaministrile ja teistele kõrgetele ametnikele oleks ehk tarkade abide kõrval vaja ka abi argielu küsimustes. Siis ei soovitaks peaminister kalli leiva asemel odavaid kooke süüa. Vabandust, kondiitritooteid.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996