Eestimaa kubermangu taastamisest, Alustame omandireformist, Lisatööst tööpuuduseni, Eestlased kui takistav tegur, Kiri toimetajale, Suur tänu!, Kinkimine on enam kui lihtsalt andmine, Seaduse ees on kõik võrdsed, Mõned soovid jõuluvanale, Majaomanikud ja

JÜRI KÕRE

,

TÜ õppejõud Jüri Kõre on Tartu linnavolikogu liige.

Teravmeelne ja -keelne president on hoiatanud, et tema Eestil oblastiks muutuda lasta ei soovi. Riskantne on ajaloos haritud Lennart Meriga diskuteerida. Tegelikult ähvardab meid oblasti asemel pigem kubermangu loomine. Sealjuures jagub võimulolijate tähelepanu peamiselt Elatakse või mõeldakse Liivimaal, pakub üha vähem huvi.

Kubermangu tunnet tugevdas poliitikute paaniline sebimine Venemaa 17. detsembri duumavalimiste eel. See ei meenutanud sugugi iseseisva riigi juhtide ülalpidamist. Teisalt püüavad Eestimaad külastavad euroametnikud täita vahel endist balti parunite rolli, sest juhised, mida Brüsselist ja Strasbourg’ist siia läkitatakse, pärinevad mõnigi kord tegelikult Venemaa pealinnast.

Praeguseks on varasematele rünnakutele muulaste väidetava inimõiguste rikkumise osas lisandunud majanduslikku laadi etteheited. Seetõttu poleks ülearune analüüsida Eesti arengu rahvuspoliitilisi aspekte. Seda enam, et mõni tulemus võib olla üsna ootamatu. Vähegi taipav inimene on mõistnud, et tulu võib lõigata sellest (tagastatud) omandist, mis asub linnas. Külas oleval võsastunud maatükil on tihti pigem ajalooline kui majanduslik väärtus. Paraku olid eestlased enne sõda valdavalt maarahvas.

Vähemusrahvuste (v.a. rootslased) hulgas oli linnaelanike osatähtsus suurem kui eestlaste seas. Arvo Horn kirjutab 1937. aasta «Akadeemias», et «suhteliselt on vähemusrahvused endile vallutanud kõik enamtasuvad tööharud ja seega ka majanduspositsioonid.»

Näiteks suur- ja kesktööstusettevõtetest kuulus vähemusrahvustele 38%. Aktsiaseltside kogukapitalist (120 milj. krooni) kontrollisid vähemusrahvused 80 milj.(!) krooni. Kuigi sõda ja okupatsioonid on inimesi ja omandit räsinud, taastub täna mingil määral sõjaeelne omandistruktuur. Ja vähemusrahvused (kodanikud) on reformi subjektidena eestlastest pigem paremas kui kehvemas seisus.

Ebavõrdsed võimalused korterite jagamisel (millegipärast nimetatakse seda privatiseerimiseks; võõrkeelses kirjanduses on sageli kasutatud mõistet pseudoprivatiseerimine) on kindlasti kõigile teada. Statistikaameti andmetel (1994. aasta lõpp) võib korteriomanikuks saada 52% eestlastest ja 77% mitte-eestlastest.

Ometi paistab venekeelses pressis hoogu võtvat kampaania «eestlased elavad jõukamalt ja see on diskrimineerimine», näiteks arutles sel teemal 29. novembri «Estonijas» riigikogulane Viktor Andrejev. Majanduslik kihistumine on loomulikult keerukas nähtus ja kulgeb tuhande võimaluse maal - Venemaal - tunduvalt tormilisemalt kui Eestis. Kes tahab rikkaks saada, sel pole mõtet Eestis kopitada. Mõndagi aspekti sellest nähtusest saab ka lihtsalt ära seletada. Eestlaste seas on kolm korda rohkem lisatöö tegijaid (mitme töökoha pidajaid, ületundide tegijaid jne.) kui mitte-eestlaste hulgas. Küllap lisatöö ka pisut tulu annab. Euroopa Liidu riikides 1993. aastal tehtud tööjõu uuring näitas, et 12% eurooplastest töötab ka nädalalõppudel ja õhtutundidel!

Või võtame teise valdkonna - tööpuuduse. Väited, et Eestis on tööpuudus rahvuslik ilming, on suurel määral demagoogia. Nagu mujal Euroopas, on meilgi tööpuudus eelkõige territoriaalne nähtus. Kui Narvas on tööpuudus, siis puudutab see eelkõige venelasi. Ja kui tööd ei jagu Kagu-Eestis, siis riivab see peamiselt eestlasi. Enamikus riikides (v.a. Suurbritannia) pole viimase 20 aasta jooksul õnnestunud tööpuuduse piirkondlikke erinevusi siluda. Eestil on shansse olla selgi alal teistest edukam tõhusa regionaalpoliitika abiga.

Mitte-eestlaste võimalused turumajandusse lülitumiseks on vastupidi tavaarvamusele soodsamad kui eestlastel. 86% siinsetest muulastest elab jõukamas ja enamarenenud infrastruktuuriga Põhja-Eestis ja ainult 14% vaesel Liivimaal.

Veel kujukamalt peegeldab erinevaid võimalusi maa- ja linnarahvastiku vahekord. Mitte-eestlastest elab linnas 91% (Tallinnas üle 40%), maal 9%, eestlastest linnas 60% ja maal 40%. Tallinn ja kogu Põhja-Eesti eemaldub viimastel aastatel majanduslikus mõttes Liivimaast nagu Antarktika mandrist lahti murduv jäämägi. Eesti valitsemispraktika on kõike muud kui ääremaid soosiv. Meenutame vaid segadust, mis on valla päästetud riigi- ja kohalike eelarvete vahekorra osas. Või regionaalprogrammide vähendamist (tänavuselt 48 miljonilt kroonilt 40 miljonile tuleval aastal) ja seni olematut kohalike omavalitsuste tugifondi nõrgemate valdade toetamiseks. Muuseas on kõigel sellel lisaks regionaalsele ka rahvuslik varjund: toimuv ei puuduta mitte-eestlaste huve, halveneb eestlaste majanduslik olukord.

Pealinna ja provintsi erinevus ei paista välja mitte ainult elatustasemes. Järjest suuremaks läheb lõhe mõtlemises ja mõttelaadis. Näiteks teatas hiljaaegu presidendi juures ümmarguse laua taga teravaid asju arutav seltskond, et keeleseadus ja eesti keele oskamise nõue, eestikeelne gümnaasium jms. takistavad välismaalaste integratsiooni.

Aeg-ajalt kostab sealtpoolt ka nõudmisi, et kohanemine peaks olema vastastikune. See on iseenesest huvitav mõte - nimelt et eestlased peaksid omaks võtma ja rakendama muulaste suhtes suurvene mõtteviisi! Jääb üle oodata, millal pealinnast saabub teade, et peamine integratsiooni takistav tegur Eestis on eestlased.

Kui Eestimaa piirduks omaaegse samanimelise kubermanguga, oleks eestlasi vähem ja integratsioonivalud väiksemad.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

A. MARGA, Tartu

Südamlikud tänusõnad Tartu linna kiirabiarstile Mare Kubjasele ning meditsiiniõde Anu Karule, kes 19. detsembril mind kriitilises olukorras kiiresti ja lahkelt aitasid ning oskuslikku abi andsid.

Soovin neile kauneid jõule ja toredat uut aastat.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ÜLO VIHMA, Avatud Eesti Fond

Jõulud olid Eestis pikka aega vaikseks vastupanuks võõrale vaimule. Kindlasti pakkusid nad inimestele vaimu ja hingekosutust pimedal ajal. Nüüd on jõulud kujunemas veel ka heaks äriajaks. Ostu-müügi buumi juures räägiksin tänavuste jõulude eel veidi kinkimisest.

Maailmas on läbi aegade olnud palju tuntud filantroope-kinkijaid: Rockefeller, Morgan, Soros, Sasakawa jne. jne. Uue aja nähtuseks on firmade loodud heategevusfondid. Kuigi rikkuse kogumise teed ja annetamise motiivid on erinevad, on tulemus üks: need, kellel on, jagavad seda nendega, kellel pole.

Eesti soost pole veel sirgunud maailmamainega filantroopi ja meie oma mastaabis niisugust inimest olla ei saakski, Eesti on selleks liiga väike. Kuid meil on siiski olemas oma väikesed ja viljakad seemned. Eraisikutest on enim tuntud Nils Taube, Fannie de Sievers, Neeme Järvi, Käbi Laretei jpt.

Vaieldamatult on ungari-juudi päritolu ameeriklane George Soros praegu maailmas üks kõige tuntum filantroop ja tema asutatud Avatud Eesti Fond suurim eratoetuste jagaja Eestis. Kuigi Soros on ise öelnud, et ta ei jaga raha mitte lahkusest, vaid murest maailma pärast, on see saaja seisukohalt ükskõik.

Avatud Eesti Fondi jõuluvastuvõtul tehti pühadekingitus Ristiku Põhikoolile, kus õpetatakse arengupeetusega ja muude puuetega lapsi. Kohaletulnutele, fondi stipendiaatidele, abistajatele ja koostööpartneritele korraldati loterii ning müüdi enampakkumisel George Sorosi autogrammiga raamat. Õhtu lõpus andis fondi direktriss Mall Hellam Ristiku kooli direktrissile Vaike Nellisele üle kogu saadud tulu - 3000 krooni, lisades fondi poolt veel teist samapalju. Hea tulemus näitas, et meie keskel on piisavalt osavõtlikke inimesi, kellele tuleb vaid anda hea põhjus oma osavõtlikkuse näitamiseks.

Alguse, jõulude, juurde tagasi tulles jääb loota, et müümise ja ostmise palavikus oleks meil kõigil piisavalt aega mõelda ka kinkimisele. See on enam kui lihtsalt andmine, see on rituaal.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

HEROLD SAARE, Elva

Seaduse täitmisel ja ees peavad kõik võrdsed olema: president, minister, ametnik, tavakodanik, pensionär jne. Olen töötanud meedikuna ligi 40 aastat, osa aega ka juhtivatel kohtadel. Tean, et seaduse järgi pidin kodanike avaldustele ja kirjadele vastama 3 - 30 päeva jooksul. Niisugust 2,5 aasta pikkust vastamist avaldusele igal juhul ette ei tulnud, nagu see juhtus kindral Einselniga. Või kehtib veel ikkagi vana sentents: quod licet Jovi, non licet bovi (mis on lubatud Jupiterile /jumalale/, ei ole lubatud härjale).

Minu kolm venda on väliseestlased, ühe ristiisa oli president Konstantin Päts. Tean kindlasti, et tolleaegse sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoneri lahkumise avaldust ei olnud presidendi kabinetis tumedast tammepuust kirjutuslaua sahtlis, ei olnud seal ka valget lehte selleks otstarbeks. Need mehed viidi nagu üks mees.

Minult võidakse küsida, miks ma alles nüüd sellest kirjutan. Lootsin siiski, et Riigikogu hääletab kindral Einselni juhtumit erakondlikult, kahjuks tegi ta seda oma südametunnistuse järgi. Meie mainet üle Euroopa taseme see asjaolu ei kergita. Minul ja mu sõpradel on lihtsalt piinlik väliseestlaste ees, samuti on pühadetuju rikutud. Aitäh «jõulukingituse» eest.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

H. KOPLIMETS, Raplamaa

Tuleks ometi see vana ja lööks korra majja ning saadaks Riigikogu koos presidendiga Euroopasse - nad tahavad ju ilmtingimata sinna jõuda. Küsite, kuidas edasi saab. Edasi võiks olla riigivanem ja Riigikogus pensionärid ja töötud, nendegi hulgas on palju haritud inimesi. Kui igaüks istuks kuu aega Riigikogus, saaks ta ka ülejäänud 11 kuud lahedasti ära elada, pensionide kokkuhoid missugune! Palju kära oli juulilepete ja vene erusõjaväelaste ümber. Las jõuluvana toob 10-20 tuhat NATO erusõjaväelast Eestisse, kasarmuid, kuhu nad paigutada, on küll. See oleks nö. tasakaaluks nendele teistele. Nad õpetaksid Eesti poisse välja ning teeksid muudki kasulikku.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENN VATTER, Tallinn

Täie vaardiga igapäevaellu tungiv turumajandus ajab oma esimesi võrseid ka majaomanike ja üürnike suhetes. Et turumajandusele kätt ette ei pane ja põhimõte on üldjoontes õige, jääb vaid üle kokku leppida mängureeglites.

Teine advent oli juba eilne päev, kui majaomanikud ulatasid lehekese, kus kirjas, et seoses Tallinna kesklinna valitsuse poolt kinnitatud uute üüri piirmääradega kehtestatakse üürimääraks 8 krooni/ruutmeeter alates 1. jaanuarist 1996. Alates 1. maist 1995 on põhiüürimäärad Tallinna linnaositi vahemikus 2.70 - 5.77 krooni üldpinna ruutmeetrile. Maksimummäär 8 krooni ruutmeetrile.

Siintoodud näites on tegemist hulkkorter-eramajaga, mille kortereiks on kööktuba (veekraan toas, WCd maja ühiskoridoris). Seega enam-vähem omaaegne ühiselamu. Ja nüüd siis täiest rauast raksatades suurim lubatud üürimäär. Siit küsimus üürimajade omanikele: kui kõige kesisemate elutingimustega nn. korteri üürimääraks on lubatud maksimaalmäär, mida nõuavad oma üürnikelt siis kvaliteedilt ja mugavuselt tunduvalt etemate majade omanikud?

Ehk on mõeldav järgmine lahenduskäik. Majaomanikud töötavad välja eri kvaliteedi ja mugavustasemega eluruumide üürimäärad (riiklikult kehtestatud määradest johtuvalt). Omanikud koostavad soovitavalt koos üürnike ja endise elamuvalitsusega elamu tehnilise ülevaatuse kaardi, mille abil on hõlbus täpsustada, mida ja millal vaja teha ning kuidas jaotada kohustusi omaniku ja üürniku vahel. Majaomanikud taotlevad endistelt elamuvalitsustelt välja konkreetse maja üürnike tasutud hooldustööde, remondi jm. summad, mida alates (näiteks) 20. augustist 1991 kuni maja tagastamise hetkeni ei ole eesmärgipäraselt kasutatud.

Usun naiivoptimistina, et majaomanike ja üürnike ladus, teineteist austav koostöö on see, mis viib näivalt vastuolulised taotlused vastuvõetavale ühiseesmärgile.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995