Karl Martin Sinijärv: koolis on... lapsed!

Karl-Martin Sinijärv Foto: Liis Treimann

Kirjanike liidu esimees Karl Martin Sinijärv kirjutab värskes Õpetajate Lehes koolist, lastest ja mõtetest, mis tekkisid tänapäeva haridussüsteemi kogedes.

Käisin üle hulga aja koolis. Tähendab, iseenesest on kooli(desse) satutud ju ikka-jälle. Enamasti küll esinejana või muidu n-ö huvitava inimesena, kellesugustega aeg-ajalt kohtumisi korraldatakse. Et lapsukesed saaksid elavat eeskuju, mida mitte teha, et sust vaesekesest suureks saades näiteks kirjanik välja ei kukuks. Ja eks ole teinekord tulnud ka ennast koolitada lasta. Päris pisiinimese kombel kooli juhtub siiski märksa harvem. Arusaadav, suurte inimeste jaoks on mitu muud asja välja mõeldud, elukestev õpe või ei.

Aga nüüd olid koolipink ja koolilapsed. Kui täpne olla, siis eelkoolipink ja eelkoolilapsed, enda oma nende seas. Üsnagi aus, väljaõppinud koolitatavatega ei suudakski nende mängu kaasa mängida, aga eelkooli omadega veel kuidagi. Nemad on seal nimelt samuti esimest korda. Kool on uus asi – just nagu minule hästi äraunustet vana. Ma ise olen kooli jaoks ilmselt samuti üks üsna hästi äraunustet vana.

Mis mind siis üllatas? Mingi ettekujutus asjast oli ju ikkagi olemas, mis tost, et veerand sajandi ja enama vanune. Koolisüsteemis pole meil põlvkondadepikkusest haridusreformist hoolimata ju üheksateistkümnendast sajandist alates eriti palju muutunud.

Ok, koolipingid pole enam viltuse plaadiga ja tindipotte ei paista kusagil – aga kitsad on need pingid ikka (suure inimese jaoks) ja patsid on tüdrukutel ikka peas (väikesele inimesele sikutada). Õpetaja on, tahvel on, lapsed on, maja on – kool mis kool. Iseasi, et kogu see kinnisvara, mida kooliks olemise nimel justkui ülal pidada tuleb, oh, ses asjas näeb kindlasti päris mitut muutust veel minukese eluajal. See kõik ei üllatanud.

Üllatas hoopis see, kui pgnpgnpgna erinevad, omanäolised, isevärki ja lahedad elukad need alles kooli minevad (õigemini veel päriskooli minemata) lapsukesed ikkagi on. Koolist välja tulevad nad kaks korda oma senise eluea jao aastate pärast palju ühesugusematena. Aga praegu on kõik võimalused veel alles.

On kräbedaid tüdrukuid, kel tähed selged ja lugemine kenasti käpas, käetõstmine samuti, on päris tasaseid põnne, kellelt veel suuremat sõnakestki kätte ei saa. Mõni suhtleb ja möllab ja mängib kaasa, teine on nutu veerel ega lase isast hetkekski lahti. Mõni muudkui lobiseks, teisel on sellegagi raskusi, rääkimata ühisujumisest meeletul kiirusel vilkuvas õppimiskaleidoskoobis. Nüüd joonistame! Nüüd loeme kuus rida! Hops, laul! Hops, kolmnurgad! Hops, ühendame herned ja hobused hulkadeks! Sööme õuna! Mängime lapaduud! Lehekülg kolmkümmend kaks! Ja nii edasi ja nii edasi.

Mul oli tükk tegu kõige sellega sammu pidada. Multitasking on mega, aga mina nii kähku ümber lülituda ei mõista. Kui ma ikka just olen joonistamisesse süvenenud, siis lapaduuga ei veena. Aga – inimesed on erinevad ja nad on seda kohe. Kohe väiksest peast. Eriti väiksest peast. Edasi lähevad üha ühesugusemaks ja surnust peast on juba üsna sarnased. Õnneks on sinna aega.

Vahepeal saab mõnest väikesest inimesest õpetaja. Ja, oi tonti, ei võta mu pea, mis kombel küll nii paljusid nii isemoodi väikesi mingilgi moel ühtmoodi õpetada.

Käsu ja keelu maailm on nagu väga ülemöödunud sajand, lapsepõlv enam ei lõpe ja tänu sellele mõeldakse aastaga enam häid uusi asju välja kui varem tuhandega. Vaatad kääbikuid ega tea ennustada, kes neist võiks tulevikus leiutada uue tule, ratta, plastilise kirurgia või krihvelarvuti. Mõni kindlasti. Võib-olla kõik. Aga esmane ülesanne on ju nad siin ja praegu mingilgi kombel ühises rütmis toimima ja toimetama saada. Kusagil on need nupud olemas.

Võib-olla õpetajate salaühingu koosolekutel kuue tee ristis kaduneljapäeva öösi näidatakse, kus need nupud on. Aga ilma selle teadmiseta võiks minusugune võhikloom end küll üsna eksinuna tunda, kui tuhat või kuusteist last ümberringi midagi olulist saada tahavad.

Ühesõnaga, lugupeetud pedagoogid, mina aru ei saanud, kuidas te seda teete, ja kui teid ordust lekitamise eest välja ei visata, rääkige mulle mõnikord. Kole huvitav oleks teada saada!