Mihkel Mutt: mõtle globaalselt, aga tegutse kodus

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Eestis ei peljata kulutada aega ja raha suurte visioonide kujutamisele, kes tõstab kohaliku teema, tembeldatakse ullikeseks, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt Haapsalu raudtee näitel.

Kujutlege visioonikonverentsi. Üks ettekandja räägib, kuidas teha Eestist Läänemere Singapur, teine – kuidas muuta meid Hongkongiks või Macauks jne. Saalis kõlab mürisev aplaus. Siis lähen mina ja teatan, et tuleks taastada rongiühendus Haapsaluga. Turvamehed mind minema ei tiri, aga saal muigab, mõni haletseb, mõni vaimutseb, ega mul hommikul tablett võtmata jäänud.

Eestis on viimase veerandsajandi jooksul tehtud palju lennukaid plaane ja hellitatud suuri lootusi. Kõige grandioossem neist oli muidugi see, et Eesti võiks saada sillaks lääne ja Venemaa vahel, sest «meil on ekspertiisi». See jäi unistuseks, mäng hakkas käima üle meie peade – välja arvatud mõni protsent Vene naftatransiidist. Või siis plaan viia Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Või teha Eestist rahvusvahelise konverentsiturismi keskus. Või ökoturismi Meka. Jne.

Meie juhid läksid kaasa fantaasiaga, et Tallinna lennujaamast võib kujundada sõlmpunkti, kust hakatakse massiliselt edasi lendama. Mida kõike pole olnud mõnede meelest võimalik Eestist teha! Aga ehitada lõpuni raudtee Haapsallu – vaat see on utoopia.

Ei, lennukaid ideid on vaja. Aga selle kõrval peame arvestama võimalusega, et Eesti Nokiat ei olegi olemas, et me peame jätkama nagu seni, nende võimalustega, mis meil on. Et me jääme alati mingis mõttes perifeeriaks jne. See on kõige tõenäosem. Ja me ei tohi sellest teadmisest ahastusse sattuda ega end kollektiivselt Panga pangalt merre kukutada, vaid tasapisi edasi rühkima, vaadates, mida on võimalik oma kodus korda teha, et elu kõige kiuste võimalikult talutavaks muuta.

Ma ei arva, et kõnealune raudteelõik oleks imeprojekt (selliseid polegi). Aga on absurdne, et just see on kujunenud veidruse võrdkujuks ja ullikeste unistuseks. Ma ei hakka siin arve ja detaile kuhjama, sest seda on mujal piisavalt tehtud. Kokkuvõttes on kogu üritus üsna sarnane meie mitmete teiste projektidega. Ei ole ühtki praktilist asjaolu, mis sellele põhimõtteliselt pidurit tõmbaks.

Miks siis on sel donkihhotluse maine? Mõned põhjused on üldised. Esiteks arvavad inimesed, et kui meil midagi on kord ära kaotatud, siis jäädavalt. (Kahjuks on neil sageli õigus.) Teiseks ei adu Eestis vist kõik, et raudtee on tulevikutransport. Pöörakem ometi pilk Skandinaaviasse ja mujale Euroopasse.

Mõned põhjused on konkreetsemad. Osa inimesi vist kujutleb, et tuleks rajada kogu trass Tallinnast Haapsaluni. Ei, natuke üle poole on ju valmis. Ja ka Riisiperest edasi ei tule hakata ehitama põllu peale. Tamm on korras, vana raudteegi maha võetud. 35 miljonit, mis uus maksma läheb (50 või rohkem on häma), on Eesti oludes suur raha, aga mitte astronoomiline.

Siis meid hirmutatakse tasuvusega, et kui vähe inimesi seda kasutama hakkaks. Ja tuuakse näiteks reisijate hulk enne raudtee sulgemist. Aga siis kestis ju sõit kolm ja veerand tundi. Mäletan ise seda kannatust! Võidakse öelda, et nüüd on inimestel palju rohkem isiklikke autosid. Jah, aga kui palju on selle ajaga kallinenud bensiin? Ühistransporti kasutatakse üha rohkem, bussid ja rongid on rohkem täis kui kümme aastat tagasi.

Praegu lõpeb raudtee 800 elanikuga Riisiperes. Mõistetavalt ei sõida seda viimast vahet kuigi palju rahvast. Niisuguse jupi ehitamine ilma jätkuta Turbasse, Ristile, Paliverre, Taeblasse, Uuemõisa ja Haapsallu tundub tõesti natuke ebamõistlik. Ma aiman, mis nüüd vastataks – vanade vigadega ei saa õigustada uute tegemist. Aga mulle näib, et viga ei tuleks.

Mõnel pool muiatakse, et näe, üksteist tuhat haapsallast tahab rongisõitu. No ikka kaks kolmandikku rohkem. Vaadakem kaarti: suurem osa Läänemaast on kaldu Tallinna suunas. Pärnu kui tõmbekeskus on Haapsalu ümbruse jaoks peaaegu olematu. Ja igal raudteel on kaks otsa. Jutt ei käi praegu ühendusest kahe maakonnalinna vahel, kus tõesti võibolla väga palju ei sõidetaks. Teises otsas on Tallinn.

No ja kui ka oleks 11 000? Kust algab siis see number, millest alates on õigus tahta? Miks ei võta need muigajad-käegalööjad asja pigem niiviisi, et Haapsalu on ainus Mandri-Eesti vähemalt üheteist tuhande elanikuga linn, kus ei ole raudteed? (Ka Võrus ei sõida rongid, aga raudtee veel on.)

On siiski üks tõsine argument, mis tekitab ka minus vahel kõhklusi. Nimelt on inimestel tekkinud vahepeal uued harjumused. Kõikidel regulaarselt Tallinna-vahet käijatel on kujunenud oma süsteemid: koopereerutakse auto peale, Tallinnas üüritakse neljakesi tuba nädala sees ööbimiseks jne. Neid harjumusi õnnestub ümber kujundada ainult juhul, kui uus pakutav teenus on vanast oluliselt parem. Aga see võimalus on olemas. Rongiga jõuaks kolmandiku kiiremini ja sellegi aja võib lõõgastuda või arvutiga töötada.

Kogu Eestis seisame silmitsi ülesandega peatada piirkondade hääbumine. Ja kuna kõike nähtavasti ikkagi ei jõua, tuleb vaadata, mida annab teha ja mis järjekorras. Läänemaa ei ole tähtsam kui teised maakonnad. Aga seda kindlustada on veel suhteliselt lihtne. Ta on lõppeks Tallinnale nii lähedal, ja meeldib see või mitte, aga see on tähtis tegur. Haapsalu ei ole veel kaugeltki ääremaa, eelmine (kultuuri)suvi oli selle ilus kinnitus. Raudtee pikendamine oleks koera sabast üle saamine, ühtlasi garantii, et üks meie väärt kante püsib elus ega «kuku» Eesti küljest ära.

Võidakse öelda, et ma pole erapoolik, kuna elan osaliselt Haapsalus. Pean aga tunnistama: just sellepärast ma vahel ei taha seda raudteed! Haap­salu on väga omapärane, erilise miljööga ja mitme linnavalitsuse pingutusel nüüdseks peaaegu korda tehtud. Tõesti, vaatamist väärt asi. Niisugune paik peaks meelitama palju turiste ja statistika järgi neid käibki iga aastaga rohkem, aga nemad on spaades ega mõjuta linnapilti.

Kui mõni suvekuu välja arvata, siis on õhtuti vanalinnas kõndides tunne, nagu oleks sealt neutronpomm üle käinud. See on erakordne kogemus. Tunnen end nagu miljardär, kes on ostnud kokku hulga vanu meistreid, et neid ainult ise nautida. Mõtlen: mingi hinna eest ei taha ma siia horde … kes tuleksid raudteega. Ma tean, et linn ei pruugi olla praegusel kujul jätkusuutlik, aga noh, minu elupäevadeks jätkub seda kaunidust veel küllaga. Ent ega siis kogu aeg tohi üksnes enda peale mõelda!

Musta masenduse hetkil näib, et Euroopa on maailma mudel – vaikselt hääbuv. Ja Eesti on Euroopa mudel – samas mõttes. Ning Haapsalu on omakorda Eesti mudel. Lõpp on üks. Need, kes praegu nimetavad Haapsalu raudteed üleolevalt nostalgiaprojektiks, peavad võibolla nägema, kuidas poole sajandi pärast on kogu Eesti üksainus nostalgiaprojekt. Tuleks tegutseda.
------------------------------

P.S. Kes hakkab sõitma Rail Balticuga? Kui Ülemistel suleti lennuliine, sest pole reisijaid, siis kuidas neid jätkuks rahvusvahelisele rongile? Soomlased saavad odava viina Eestist kätte, miks nad peaksid Riias järel käima? Eestlane ise sõidab tööle sinna, kus makstakse paremini kui kodus.

Seal, kuhu viib Rail Baltic, makstakse aga halvemini. Selle liini tähtsus meie jaoks on eeskätt sümboolne ja moraalne. See oleks veel üks seos Euroopaga, me veel ikka kindlustame oma seisundit. Muud mõtet sel Euroopa ääremaaliinil suurt ei ole. Ütlen seda sellepärast, et reisijate hulk ja tulukus kui argumendid on meie arutlustes kasutusel kord nii-, kord naapidi.