Haapsalus on võimule pääsenud see, kes on liitu saanud Keskerakonna – üle-eelmine kord IRL, viimati Reformierakond. Praeguse võimu püsimine sõltub omavaheliste lubaduste tugevusest, ja need paistavad pidavat, kirjutab Lääne Elu peatoimetaja Tarmo Õuemaa.
eede. Debatil sotsiaalmaja saalis astuvad Haapsalu linnapeakandidaadid oma kõige kriitilisema publiku ette – puudega inimesed, pensionärid. Haapsalu on neli aastat valitsenud Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon. Nende linnapeakandidaatidest, praegusest linnapeast Urmas Suklesest ja aselinnapeast Peeter Vikmanist õhkub enesekindlust ja muretust.
Kolmas kandidaat mikrofoni taga on maavalitsusest, IRLi liige Merle Mäesalu, kes oli mitu kuud päris edukalt maavanema kohusetäitja, enne kui Reformierakond eksportis maavanema Võrumaalt, oma erakonna poliitiku – samuti Mäesalu, Innar Mäesalu.
Oma plaane tutvustades räägivad kõik, et edaspidi peaks olema inimesekesksem, tõstma paarkümmend eurot üht või teist toetust, parandama puudega inimeste liikumisvõimalusi. Kõigil sama jutt.
Kui vähe nad IRLi konkurendiks peavad, näitab Peeter Vikmani vastus lõpuküsimusele, miks just teda valimistel eelistada: «Et teil oleks valik. Et teil oleks kedagi valida peale Urmase.»
Kes kellega
Reformierakonna ja Keskerakonna ülbuseni küündiv enesekindlus on tegelikult põhjendatud. Linnavõim ei ole mingi suure prohmakaga hakkama saanud. Seevastu on mitu uhket projekti lõpule jõudnud – olgu näiteks promenaad või kultuurikeskus. Vastutasuks gümnaasiumireformi eest remontis riik senise Wiedemanni gümnaasiumi maja.
Haapsalul on üks suur probleem – elanikkond väheneb järjepidevalt. Aga lahkunud ei hääleta ja linna maksutulu on tõusuteel, järelikult palk ehk linnaelanike jõukus kasvab.
Võitlus võimu pärast on Haapsalus kogu aeg käinud Reformierakonna ja IRLi (või selle eellaste) vahel. Kahel viimasel valitsemisperioodil on võimule pääsenud see, kes on liitu saanud Keskerakonna — üle-eelmine kord IRL, viimati Reformierakond.
Raske on uskuda, et kumbki seekordki absoluutse ülekaalu saab. Seega sõltub praeguse võimu püsimine omavaheliste lubaduste tugevusest. Ja need paistavad pidavat.
Teoreetiliselt ehk võib mängida mõttega, et Keskerakond lööb liitu IRLiga. Veelgi ebatõenäolisem on Reformierakonna ja IRLi liit – kui omal ajal välistas selle Urmas Suklese ja IRLi Haapsalu võtmekuju Andres Ammase vaheline konflikt, siis nüüdseks on Ammas IRList ja Haapsalu poliitikast taandunud. Kui selline liit teoks saaks, siis võib selle taga küll aimata Tallinna peakontorite karvast kätt.
Tegelikult on Haapsalus oma nimekirjaga väljas ka EKRE ja sotsiaaldemokraadid. Viimased on seekord isegi ehk oma kõige pikema ja ühtlasema nimekirja kokku saanud, kuid neil ei ole tugevat liidrit, ühtegi poliitikut. Isegi linnapeakandidaatide debatist jäid nad kõrvale, sest nad ei pakkunud kandidaati välja. Läheb kuidas läheb – järgmist linnavalitsejat ei pane tõenäoliselt paika valijad, vaid valitavad ise.
Vaikelu
Töötan Lääne Elus 1998. aastast ja tegelikult ei mäleta ma nii uimast ja sündmustevaest omavalitsuste valimiste eelset aega.
Läänemaa vallad on isegi Eesti keskmise maavallaga võrreldes väiksed – mujal arvatakse nende kilda alla 2000 elanikuga omavalitsused, Läänemaal läheb piir 1000 elaniku juurest. Seejuures maakonna põhjatipus Nõval ja Vormsi saarel on elanikke alla 400. Väiksed vallad, väiksed eelarved, väike huvi kohaliku võimu vastu.
Neli aastat tagasi olid kohalikud valimised Läänemaal ebatavaliselt elavad. Tavapäraselt suur lahing käis Lihulas, Kullamaal, Ridalas ja Haapsalus, kuid uued värsked ja tugevad kodanikuühendused või parteinimekirjad üritasid kivistunud võimu troonilt tõugata Hanilas, Vormsis ja Noarootsis.
Seekord enam mitte. Kandidaate on kümnendiku võrra ehk umbes 50 vähem kui viimati. Uusi üllatavaid nägusid on vähem ja ka tõsiseltvõetavaid uusi nimekirju, kes üritaksid tõsiselt mõnes omavalitsuses praegust võimu kukutada, ei ole. Ja ma arvan, et see on loogiline jätk omavalitsuste hääbumisele.
Omavalitsuste volikogudes ei ole tihti enam opositsiooni, vaid kogu volikogu on opositsioonis valitsusega. Sisuliselt ei ole omavalitsused enam iseseisvad. Nad sõltuvad raha mõttes riigist ja suuresti seisneb volikogu töö ainult riigi rahaeraldiste kinnitamises. Mis võimuvõitlust siis oodata, kui tegelikku võimu, mida püüda, pole.
«Otseselt mul lubadusi ei ole ...»
Ajaleht on kasumit taotlev ettevõte ja rõõmustab valimisreklaami üle. Kuid ajakirjandusel on ka kohustus avalikkust olulisega kursis hoida, sest ainult informeeritud inimesed saavad teha pädevaid otsuseid, ja mis saaks olla esindusdemokraatias tähtsaim otsus kui otsus, keda valida. Sestap otsustasime Lääne Elu toimetuses, et kirjutame igast omavalitsusest põhjaliku valimisloo, milles saavad oma tegevuskava tutvustamiseks tasuta sõna kõik jõud, kes ühte või teise volikokku kandideerivad.
Aga oleme põrganud kahe ootamatu probleemi otsa – raske on volikokku kandideerijaid, nimekirjade esindajaid telefonitsi kätte saada, sest valimiskomisjonid seda infot enam ei jaga. Absurd, eks ole. Ja kui see õnnestub, tuleb lausa kurja vaeva näha, et kandidaatidelt – ma ei räägi üksikkandidaatidest, vaid valimisliitudest ja erakonnanimekirjadest – nende valimisprogramme või -lubadusi välja pressida.
Ridala valla IRLi nimekirja ainus kandidaat vastas ajakirjanikule nii: «Ma otseselt ei luba midagi, kuid ma üritan teha kõike, mis on minu võimuses, et muuta meie ühiskonda, majandust ja loomulikult noorte elu paremaks. Tõsta noorte aktiivsust Ridala vallas nii sportlikult kui ka hariduses. Otseselt mul lubadusi ei ole, aga edu sulle, järsku said sa mingisugust inspiratsiooni.»
Keskerakonna Vormsi esindaja teatas: «Meil on lubadused plangu peal. Ah et ei ole? No kui ei, siis mina neid teile ka ei saada.»
Paar korda on reporter viimases hädas erakonna Haapsalu pealikule kaevanud ja alles pärast seda on väiksemate valdade kandidaadid jutukamaks muutunud.
Ega erakonnadki püüa valdades võimu kuigi tõsiselt. Reformierakond pani välja ühe osalejaga nimekirja kolmes omavalitsuses 12st. Näiteks Lihulas on neil ühe nimega Reformierakonna nimekiri ja valimisliit, kus on tegelikult võimul olevad reformierakondlased. Sama lugu on IRLi ja Ridala vallaga.
Ühinemise mõju
Kindlasti on praeguse imeliku olukorra tekkimisel olnud päris suur roll ühinemistemaatikal. Veidi vähem kui aasta tagasi otsustasid Läänemaa vallad võtta ette midagi enneolematut – ühineda vabatahtlikult, ja mitte ainult oma naabri, vaid võimalikult paljudega. Et tosina jõuetu omavalitsuse asemel oleks maakonnas 2–3 valda, mis võiksid olla mõjukad Eesti mastaabis.
Omavalitsusjuhtide kiituseks tuleb öelda, et nemad, keda vahel peetakse justkui haldusreformi põhivaenlasteks, kes ei lase valdadel oma töökoha kaotamise hirmus ühineda, mõistsid suurepäraselt liitumise vajalikkust. Kõigest kolme kuuga valmistati ühinemine ette. Kuid takistus tuli volikogudest, kus päris mitmes liitumismõte maha hääletati – näiteks Noarootsis, Nõval, Vormsis, Ridalas ja Martnas.
See tekitas mitu võimukriisi – tagasi astusid vallavanemad, volikogu esimehed, volikogu lihtliikmed, kes olid ühinemist toetanud. Ja ei kandideeri nad nüüdki. Miks peaks, kui oled paar kuud varem kuulutanud, et praegusel kujul on sinu omavalitsus ise toime tulemiseks liiga äbarik ja nelja aasta pärast – muidugi kui praegust regionaalministri plaani kalevi alla ei panda – ühendatakse Läänemaa vallad nagunii kaheks omavalitsuseks Haapsalu ja Lihula ümber.
Lõpuks jäi liitujaid kolm: Taebla, Risti ja Oru valivad ühise volikogu ja pärast valimisi tekib Läänemaale nende asemele Lääne-Nigula vald.
Lääne-Nigulas on tõesti oodata valimisvõitlust ning üsna ettearvamatu on, kes kui palju kohti volikogudes saab. Valimislubadusi sealt eriti oodata ei ole, sest liitumislepingus on fikseeritud lähiaastate investeeringute nimekiri ja järjekord – seda oli vaja, et rahvahääletusele minejad võiks kindlad olla, et nende valda tüssata ei püüta. Selge on ka see, et liidud ei moodustunud piirkondade põhjal, vaid erakondlikult pluss seniste vallajuhtide ühisnimekiri.
Lääne-Nigulas läheb valimistele ka maavanem Innar Mäesalu. Teame, kuidas üle Eesti on maavanemate amet politiseeritud, aga Läänemaa on seni oma maavanemad kohalike hulgast leidnud. Uus mees on aga Võrumaalt eksporditud. Minu arust ei peaks maavanem üldse kandideerima. Aga Mäesalu, kes pole veel aastatki Haapsalus elanud, kuulutas, et on ennast ka tulevasse Lääne-Nigula valda sisse kirjutanud. Ta ei ole seal päevagi elanud ja volikokku ka minna ei kavatse. Kandideerivat ta aga seepärast, et näidata toetust ühineda otsustanud valdadele.
Vägisi tuleb silme ette kujutluspilt, kuidas Tallinnast helistab Mäesalule Ansip ja küsib: «Kas kandideerid?» «Ah, mis, ma ei ole siin ju õieti elanudki. Kohalikud niigi norivad.» «Kui ei kandideeri, siis ära valitsusse enam oma raudtee-jutuga tule.» Pikk vaikus ja raske ohe…