Triin Loide: hikikomori katkine aluspesu

Triin Loide
Triin Loide
:

Jaapani kultuuris tuntakse mõistet hikikomori – see on iseäranis erakliku eluviisiga (noor) inimene, kes pahatihti oma toastki ei välju ja on ennast ühiskondlikust võrrandist taandanud. Elab enamasti oma elu virtuaalselt. Jaapanis on neid hinnanguliselt neli miljonit.

Põhjuseid on mitu, aga enamasti tuuakse esile suutmatus kohaneda Jaapani ülirange, nõudliku ja rigiidse sotsiaalse süsteemiga, mis noorte eripära ja individuaalseid vajadusi ei rahulda. Huvitav on nende juures see, et nad ei pruugigi olla puruvaesed, on teada ka miljonäridest erakuid (arvuti taga saab tegelikult imesid teha), aga nad lihtsalt ei taha enam, nad andsid alla.

Ka Eestis on hakatud kasutama mõistet «riigist võõrandumine», räägitakse asotsiaalsusest ning ei, see ei tähenda ainult seda, et kodanik kakerdab umbjoobes Balti jaamas ja roojab prügikasti. Asotsiaalne on ka see, kes tuleb koju, istub arvutisse ja mängib varahommikuni või jõllitab apaatselt telerit. Sootsiumist eraldunud. On tõsi, et noored on poliitiliselt külmad, passiivsed ja heitunud. Sellised hoiakud ja meelsused ei ole muidugi kellegi teadlik valik (kes see ikka tahaks olla see luuser, kes hakkama ei saa!), vaid lihtsalt loomulik reaktsioon ümbritsevale keskkonnale.

Kui me võtame riigi ja inimese vahelise suhte, siis seda võib võrrelda abieluga. Mõlemad on emotsionaalsed ja majanduslikud liidud – ühel juhul kahe inimese, teisel juhul näiteks inimese ja riigi või subkultuuri ja riigi vahel. Riigile lubatakse osa oma sissetulekutest, ajast, energiast ja riik lubab vastata samaga. Selle kõige aluseks on usaldus ja tunne, et sind vajatakse, oled kasulik ja hea just sellisena, nagu sa oled, ning et sel liidul on hea tulevik.

Aga kui näiteks reforme võetakse vastu nii, et tudengid anuvad lausa põlvili, et palun ärge tehke seda meile, ja ­Aaviksoo ainult mõmiseb oma troonilt midagi patroneerivat vastu, umbes, et lapsed, te olete nii rumalad, te ei tea, mis hea on, siis kaob see usaldus tulevikule pisitasa ära. Õppelaenudki on hea näide. Siin taganes riik ühepoolselt nii mitmestki lepingust, millele oli alla kirjutanud. Jah, majanduskriis. Kärpeid oli vaja teha. Aga miks neid kärpeid just nende, ühiskonna kõige tundlikuma osa arvel nii palju tehti? Suurteks valimisplakatiteks on riigil raha küll...

Olukord on nagu Metsikus Läänes, kus igaüks hoolitseb enda eest. 2009. aasta detsembris Tallinna piletiskandaali ajal ütles Märt Sults linnavalitsuse istungil otse välja, et noored joogu neli kasti õlut vähem, on raha ka pileti jaoks. Praeguse tasuta ühistranspordi ajal tundub toonane mõnitamine ja hammaste näitamine veel eriti arusaamatuna, lausa julmana – vaevalt et tol aastal seda raha siis nii palju vähem oli, et mõne tuhande sissekirjutuseta tudengi sooduspilet teravaks probleemiks oleks olnud. Olid põhjused, mis nad olid, tudengid, kes enamasti ongi noored, tajusid olukorda aga solvavana. Neid alandati, näidati koht kätte, ei kuulatud. Solvunud inimene hakkab jonnima, lõpuks lööb käega. Tulgu või veeuputus, mida ma jaman, ma enam ei jaksa.

Suhtumine oli ilmselge: noore roll on vait olla ja edasi teenida, nagunii on ta mõttetu joodik. Patriotism sureb, kui sinu riigiisad sulle krae vahele lasevad. Ja kui sa ei lähe ülikooli, vaid kutsekasse, et lihtsalt leiba teenida ja rahulikult oma elu elada? Pärast põhikooli kutsekasse läinud ehitaja, kes oma viimaseid veeringuid peos veeretab ja teleka ees seda hämmeldunult kuulab,  mõtleb omaette, et aitab naljast, mina ka enam ei hooli. Ja ta ei hooligi. Kaotab meie-tunde, kaotab usalduse, hakkab lõpuks ainult oma ninaesise eest hoolitsema nii hästi-halvasti, kui oskab.

Noored on selle lepingu või abielu, kui soovite, see pool, kellele on juba aastaid igalt rindelt igal mõeldaval viisil selgitatud, et nad on vääritud ja kasutud, või ei – kasulikud üksnes siis, kui nad on vaikivad mutrikesed. Vangutatakse pead ja kurdetakse ajaleheveergudel, et noor, see on enamasti kergelt alaarenenud, ei loe, ei käi valimas, õpib üldse mingeid kasutuid asju ning tagatipuks kujutab ette, et tal on mingi alus elamisväärset palka nõuda. Noor loeb ja talle jääb mulje, et tulevik peabki olema miinimumpalgaga rabelemine, vait olemine, pead-jalad koos viiekesi kahetoalises korteris elamine, ning tal on jube.

Mis on selles nii kuradi üllast, mõtleb noor lõpuks heitunult, kui sa istud oma lagunevas isakodus, sest remontimiseks ei ole raha, sest sa õppisid näiteks õpetajaks või mõneks muuks «mittetegijaks». Lapsed, kui sa neid üldse oled mingisuguses meeltesegadushoos julgenud saada, on poolnäljas, koer ja kass mulisevad koos naadilehtedega supipajas, ajalehest loed, et sinu põlvkonnale ei ole mingisugust vanaduspensioni ega muid sotsiaalseid garantiisid ette nähtud. Öeldakse kohe otse välja, et tehke palju lapsi ja sundige noid endid üleval pidama ehk külvake usinalt seemet ja las õitsegu uus orjapõlvkond. Su viimased hambadki lagunevad ükshaaval ära, sest isegi ühe hamba väljatõmbamine maksab kaheksandiku su kuupalgast; kaheksandiku, sest rohkemat küsida sa ju ei tohi.

Ja riik, mis peaks olema see inimesi siduv leping, on muutunud mingisuguseks koletiseks, kelle vastu tuleb kogu aeg võidelda, võidelda, võidelda. Ning kas ei saada aru, küsib see noor oma peas, et minu jaoks ei eksisteeri enam ammu mingit riiki, millega samastuda, et ühiskond ei salli mind, kõik kisuvad vankrit ise suunas, igasse suunda vaadates vahib vastu irevil hammastega lootusetus, koolid-lasteaiad pannakse kinni, päästjaid ja politseinikke ei ole, töökohti järjest vähem. Ma istuks parem oma toas, kardinad ette tõmmatud, aga enesealalhoiuinstinkt lööb välja, siiski tahaks süüa, aga see, kus ma oma leivaraha teenin, ei mängi mingit rolli, selles ei sisaldu tahtlikku riigireetmise momenti, sest ega Norras teetöid tegeval noorel ei ole muud jumalat peale palgatšeki.

Kui midagi sellist välja öelda julged, siis moodustab riik ja sootsium sinu vastu tigeda ühisrinde, et miks sa oled selline viriseja, miks sa ei hakka ettevõtjaks, aga mitte kõik inimesed siin elus ei ole mõeldud ettevõtjateks, kõik ei tahagi olla. Ei peagi olema, lihtsal inimesel on ka õigus oma lihtsat elu elades ellu jääda. Lõpuks annad alla, taandad ennast võrrandist. Tõesti nagu abielus, kus sulle korduvalt öeldakse, et sa oled loll, mõttetu, kasutu, tahad liiga palju, teenid liiga vähe, voodis oled kehv ja kokana lausa kriminaalne. Lõpuks annad alla ja lähed otsid kuskilt midagi muud. Ei jaksa enam seda vankrit üksinda vedada.

Siis sind aga süüdistatakse reeturlikkuses ja see on see viimane piisk, alandus, kui sulle visatakse nina peale, et sa ei armasta oma abikaasat, mis sest, et too petab, joob, laaberdab, toob koju suguhaigusi ja kasiinovõlgu. See on justkui mingi lõppematu kafkalik õudusunenägu, kus pea kõik su tehtud valikud on halvad, kui sa just ei kuulu selle umbes viie või kümne protsendi elus läbilööjate hulka.

Süüdistatakse riigi reetmises ja kukutamises neid, kes jalad selga võtavad ja lahkuvad. Mingit riigireetmist aga ei toimu, sest noor ei käsitle ennast ammu selle süsteemi vajaliku osana, kellel on tulevik ja kindel roll olevikus. Sarnaselt Jaapani hikikomori’ga on paljud Eesti noored ennast lihtsalt pingete ja sotsiaalsete ootuste rohkuse, tulevikulootuste vähesuse ja positiivse tagasiside vähesuse tõttu maha kandnud. Pole suurt vahet, kas istuda oma toas maailma eest peidus või elada oma elu riigi- ja ühiskonnakaugena, liikudes sihitult ja kohta valimata ühelt lihttöölt teisele. Su õlule on laotud koorem säilitada Eesti, aga too Eesti ei taha justkui sind säilitada. Karju palju tahad, vali keda tahad, ikka tundub rong vääramatult kuristikku sõitvat. Lõpuks enam ei karju, oled vait. Ainsaks mureks jääb leiva ostmine.

Me ei lähe kuskile mujale patriootideks, me ei laula seal seinu pahteldades hümni, meil on Norrast veel rohkem savi kui Eestist, aga meil on nälg ja aluspüksid auklikud, pole raha uute jaoks.

Blogija ja kirjanik Triin Loide on kirjutanud romaani «Ja anna meile andeks meie võlad..» (2009), mille eest pälvis 2010. aastal Betti Alveri kirjandusauhinna.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadarvamusesseehikikomoriJaapantriin loide
Sisuturundus
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
nädala näod
brexit
presidendiks pürgijate keeletest
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE