Irina Tokareva: kas Narvas valitakse «võõrad»?

Irina Tokareva Foto: Mihkel Maripuu

Kes piirilinnas võidab, ei ole küsimus, kirjutab Postimehe Narva korrespondent Irina Tokareva. Küsimus on vaid selles, kas Keskerakonna võit tuleb täielik või suudavad konkurendid väärika opositsiooni moodustamiseks piisavalt hääli koguda.

Valimistulemuse Eesti suuruselt kolmandas linnas võib põhijoontes ära öelda juba praegu. Selles, et võimule tulevad taas tsentristid, ei kahtle nad ise ega ka ülejäänud kahe Narva linnavolikokku püüdleva erakonna, SDE ja IRLi kandidaadid. Küsimus on vaid selles, kas Keskerakonna võit tuleb täielik või suudavad konkurendid koguda piisavalt hääli, et moodustada väärikas opositsioon.

See sõltub puhtalt sellest, kas valima tulevad ka need kohaliku linnavõimuga rahulolematud kodanikud, kes seni on olnud apaatsed ja juhindunud pigem arusaamast «kuidas me ka ei hääletaks, võidavad ikka tsentristid». Valimisaktiivsus pole Narvas suur, see on püsivalt Eesti keskmisest väiksem ja alles viimastel valimistel ulatus napilt üle 50 protsendi. Võimuga rahulolematud on tavaliselt valimisi eiranud, need aga, kes on kogu aeg valimistel käinud, on kogu aeg ka Keskerakonda valinud.

Seepärast, nagu skeptikud täie tõsidusega kinnitavad, on küsimus ainult selles, kas sotsiaaldemokraadid, kes on tänavustel valimistel tsentristide peamised konkurendid, saavad volikogus ühe koha või tervelt viis. Selle seisukoha võib siiski vaidlustada: olukord linnas erineb praegu tunduvalt nelja aasta tagusest, mil Keskerakond saavutas oma kõige muljetavaldavama võidu (76,6 protsenti häältest), sotsiaaldemokraadid aga ei suutnud isegi viie protsendi künnist ületada ega pääsenud üldse volikokku.

Esiteks oli nelja aasta eest sotsiaaldemokraatide nimekiri tunduvalt nõrgem. Praegu on selles esikohal riigikogu saadik Ida-Virumaalt Jevgeni Ossinovski, kes on sotsiaaldemokraatide võidu korral valmis astuma Narva linnapea ametisse. Järgmine kandidaat on Narva kolledži direktor Katri Raik, kes on oma õppeasutust kümmekond aastat väga edukalt juhtinud ja kelle saavutuste hulka kuulub ka möödunud aastal Narva vanalinna kaunistama hakanud kolledži uus, igati tänapäevane hoone.

Teiseks on rahulolematus keskerakondliku linnavalitsusega viimasel ajal tublisti suurenenud. Narvalasi panevad nördima võimude majanduslikud möödalaskmised, näiteks mittetöötav linna esinduspurskkaev, mille äpardunud ehitusse maeti kümneid tuhandeid eurosid, või linnaettevõtte suutmatus ühiskondlikku transporti linlasi rahuldavalt korraldada.

Kõige suuremat ärritust on aga kahtlemata tekitanud juba aasta aega valitsenud segadus tänavatel, mis on seotud euroraha toel väljavahetatava vee- ja kanalisatsioonivärgiga. Linlased ei ole rahulolematud niivõrd remondi tohutu ulatuse pärast, kuivõrd alltöövõtjate täiesti kontrollimatu käitumise pärast: keegi ei tea kunagi, millal ja milline tänav kinni pannakse või kuhu paigutatakse ümber bussipeatused.

Üha sagedamini kostab hääli, et linna valitsemine tuleks usaldada uutele inimestele, et «las nüüd proovivad sotsiaaldemokraadid». Ometi on linlaste suhtumine sotsiaaldemokraatide esikandidaatidesse kahetine. Narvalaste meelest on Ossinovski küll kõrgelt haritud, aga siiski liiga noor ja väheste kogemustega. Sotsiaaldemokraatide nimekirjas valimistele minev Raik on asjatundlik haldusjuht, ent kuulub linnas vähe armastust pälviva IRLi ridadesse. Peamiseks miinuseks on aga kohalike elanike silmis asjaolu, et mõlemad on Narvas võõrad, sissesõitnud.

Tasub märkida, et iseenesest pole kuulumisel emba-kumba Narvas mittearmastatud erakonda – Reformierakonda või IRLi – märkimisväärset tähtsust. Nii on IRLi Narva osakonna juht, põlislinlane Ants Pauls kaks korda volikokku valitud ja on päris usutav, et selgi korral hääletavad narvalased innukamalt tema kui Raigi poolt. Olla võõras on palju hullem. Sugugi asjata ei ole tsentristide valimiskampaania rõhunud sellele, et nemad on omad, armastavad Narvat, tunnevad kodulinna üle uhkust jne.

Kuid on omasid sotsiaaldemokraatidegi nimekirjas, aktiivseid ja austatud linlasi, kellest, tõsi, sugugi mitte kõik pole varem olnud poliitiliselt aktiivsed. Valimistel ennustatakse head tulemust tööõpetuse õpetajale Jüri Rauale, kes on saanud tuntuks täiskasvanute loomekeskuse rajaja ja üleriigilise «seebikarpide» võidusõidu organiseerijana. «Tsentristid hirmutavad valijaid pronksööde ja eestikeelsete koolidega, aga need on küsimused, millega tegeleb valitsus. Ja las tegeleb. Linnavolikogu saadik peab aga südametunnistuse järgi, ausalt lahendama linnaelu küsimusi,» on Raud oma seisukoha paika pannud.

Skeptikud usuvad, et sotsiaaldemokraadid võivad kaotada sellegi pärast, et on pidanud valimiskampaaniat äärmiselt korrektselt: nad on kritiseerinud linna juhtimise laadi tervikuna, aga ei ole kordagi võtnud ette ühtegi konkreetset praegust võimukandjat, keda nad kukutada püüavad. «Tahan midagi ära teha, aga mitte kritiseerida,» sõnas kord Kat­ri Raik.

Keskerakondlased on samal ajal meelsasti võtnud järada kõiki sotsiaaldemokraatide konte, olgu partei kui terviku või konkreetsete kandidaatide omi. Narva tsentristide juht, riigikogu saadik Mihhail Stalnuhhin avaldas septembris oma veebilehel kirjutise «Keda toetab SDE Kirde-Eestis?».

Tema sõnum seisnes selles, et sotsiaaldemokraate saavad toetada ainult inimesed, kes pooldavad pronkssõduri äraviimist, sest selle valitsuse otsuse eest vastutavad sotsiaaldemokraadid kõrvu reformierakondlastega.

Stalnuhhini sõnul on sotsiaaldemokraadid põlevkivienergeetika vastased ja neid saavad toetada «ainult need, kes narvalasi vihates soovivad, et viimastelt võetaks võimalus saada Eesti kõige odavamat keskkütet». Lisaks olevat kahe aasta vältel haridus- ja teadusministeeriumi asekantslerina töötanud Katri Raik üks neist, «kes ihkab lõplikult venekeelse hariduse «ümber kantida» eestikeelseks, muutes meie lapsed konkurentsivõimetuks».

Ning Jevgeni Ossinovski olevat ühes intervjuus väljendanud sallivust samasooliste abielude suhtes. «Ei hakka isegi täpsustama, kes peaksid Kirde-Eestis neid toetama. Kindlasti ei sobi see inimesele, kes peab end õigeusklikuks,» võtab raskesuurtükiväe kasutusele kogenud poliitik, Narva tsentristide valimiskampaania peamine vedur.

Mis puudutab tsentristide enda uusi lubadusi, ei erine need õieti millegi poolest varasematest: sajad töökohad tänu Venemaa investorite ligimeelitamisele, uued saavutused sotsiaalsfääris.

Juba nelja aasta eest lubasid keskerakondlased luua 4000 töökohta keskmise palgaga 13 400 krooni (856 eurot) ning maksta pensionäridele iga aasta linna poolt toetust 1500 krooni (96 eurot). Praegu on selle toetuse suurus 20 eurot. Aga vanu lubadusi muidugi keegi enam meelde ei tuleta.

Et tsentristid on oma võidus täiesti kindlad, võib näha sellestki, et nende nimekirjas on isik, kes praegu on kohtu all seoses suure korruptsiooniskandaaliga. Tsentristide meelest ei heida sellised lood sugugi kandidaatidele varju, vaid hoopis annavad neile aupaiste kui poliitilise tagakiusamise käes kannatavatele inimestele.

Nelja aasta eest ei olnud inimestel sõltumata sellest, kas nad pidasid keskerakondlasi vääriliseks ennast esindama või mitte, tõelist alternatiivi. Praegu on alternatiiv olemas, aga valijad peavad ise selgusele jõudma, mis on neile tähtsam: soov näha muutusi või hirm uute, «võõraste» juhtide ees.

Vene keelest tõlkinud Marek Laane

KOHALIKUD VALIMISED

Tartu: Jüri Saar «Kas Reformierakond kaotab Tartus võimu?», PM 11.09

Pärnu: Teet Roosaar «Omanimelise valimisliidu tõehetk», PM 16.09

Põlva: Indrek Sarapuu «Ida- ja Lääne-Berliin Põlvas», PM 24.09

Valga: Marge Väikenurm «Tants ümber Otepää juhitooli», PM 25.09

Saaremaa: Raul Vinni «Saarlased valivad rohkem kui ainult vallavõimu», PM 27.09

Viljandi: Hans Väre «Kahe uksega kabineti kandidaadid», PM 30.09