Martin McKee: e-sigaretid – mis need siis ikkagi on?

Martin McKee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martin McKee
Martin McKee Foto: Erakogu

«Kahjutud» e-sigaretid, mis peaksid aitama suitsetamisest loobuda, võivad hoopis kasvatada uue suitsetajate põlvkonna, hoiatab Londoni Ülikooli Euroopa rahvatervise professor Martin McKee.

Eesti ja kogu Euroopa reklaamifirmadel oli 2013. aasta buumiaasta. Toode, mida nad kogu jõust reklaamisid, oli e-sigaret, akul töötav seade, mida kasutades jääb mulje, nagu inimene suitsetaks, ja mis annab kasutajale võimaluse kätte saada nikotiinidoos, vältides samal ajal kõiki neid jubedaid vähkitekitavaid aineid, mida leidub tavalistes sigarettides.

Kuid e-sigaretid on olemas olnud juba aastaid. Esimene patent on pärit 1963. aastast ja Hiinast on neid eksporditud alates 2005. aastast. Miks siis nüüd selline puhang? Vastus on lihtne. Kui e-sigaretid ilmusid, eirasid suured tubakafirmad neid, sest mõistsid, et need ei asenda kuidagi pärissigaretti. Lõppeks olid nad juba aastaid vaeva näinud, et ühes sigaretis oleksid kõik komponendid täpselt parajas tasakaalus. Lisaks tubakale, mõistagi.

Nad olid pannud sigaretti igasuguseid lisandeid, näiteks ammoniaaki, mis pidid kindlustama nikotiini kiirema omastamise. See oli hädavajalik selleks, et kui lapsed hakkavad suitsetama, jääksid nad kiiremini nikotiini lõa otsa, kui läkastamine neid eemale tõugata võiks. Samuti pidi see vähendama ohtu, et täiskasvanud oma sõltuvusest jagu saaksid. Sama käib mentooli ja muude maitse- ja lõhnaainete kohta, mis samuti olid mõeldud laste peibutamiseks. Tooted täitsid perfektselt seatud eesmärki: tõmmata rohkem lapsi suitsetama ja lasta vähem täiskasvanuid loobuda.

Kuid siis muutus õige mitu asja. Esiteks kehtestasid riigid sigaretireklaamidele mitmesuguse rangusega keelde. Firmad mõistagi suutsid paljudest keeldudest mööda hiilida, makstes suuri summasid, et suitsetamist kujutataks laheda tegevusena näiteks filmides või sotsiaalmeedias. Veel üks viis oli brändi laiendamine, näiteks sama nimega rõivasarjade turule toomine, mida võis legaalselt reklaamida.

Samuti sai kujundeid loovalt kasutada: sugugi alati ei pidanud iseloomulikele punavalgetele kujunditele peale kirjutama «Marlboro», et kõik, ka lapsed, mõistaksid, millega on tegu. Ent iga uue põlvkonna puhul pidid ettevõtted taas hakkama suitsetamist turustama ning nüüd selgus, et e-sigaretid, mis väliselt sarnanevad pärissigaretiga, annavad selleks hiilgava võimaluse.

Teiseks keelasid riigid suitsetamise avalikes kohtades. Paljud suitsetajad leidsid sellest tuge loobumisel. Ka siin tulid appi e-sigaretid, mis andsid võimaluse saada doos kätte ja püsida endiselt sõltuvuses, viibides samal ajal aga soojas ja kuivas kohas. Mujal loomulikult suitsetatakse pärissigarette edasi.

Viimase tõuke andis aga see, et suitsetamine hakkas mitmes riigis muutuma ühiskondlikult vastuvõetamatuks. See tunnistati sõltuvuseks ning suitsetajatele pakuti kaastunnet ja toetust, neid ei peetud enam eeskujuks. Isegi suitsulembesed kuulsused tunnevad piinlikkust, kui neid nähakse avalikult suitsetamas. Seda kardavad tubakafirmad kõige rohkem.

Seepärast vajasid nad midagi, mida lapsed võiksid eeskujuks võtta, kui näevad, et vanemad, rokk­staarid, tippmodellid ja teised kuulsused teevad midagi, mis pole ehk päris suitsetamine, aga sellega äärmiselt sarnane. Pole siis ime, et viimasel aastal on Ameerika laste seas e-sigarettide tarvitamine tunduvalt suurenenud, kusjuures paljud tõmbavad ka pärissigarette.

Aga kas e-sigaretid ei soodusta suitsetamisest loobumist? Nii ju tubakafirmad mõnel maal aina väidavad, kuigi nad on piisavalt ettevaatlikud, et seda mitte teha sellistes riikides nagu Eestis, kus see võiks kaasa tuua nende toodete liigitamise rangelt reguleeritud ravimite alla. Seda üritavad nad iga hinna eest vältida, sest nagu seadusandjad, teavad nad ka ise, et nikotiin on mürk.

Tegelikult on enamik loobujaid teinud seda ilma igasuguse abita. Üks hiljutine laialt levinud uurimus näitas, et e-sigaretid võivad aidata mõnel inimesel suitsetamisest loobuda, aga ei ole sellepoolest kuidagi tõhusamad kui teised nikotiini asendamise meetodid. Plaastrite või närimiskummi puhul pole pealegi ohtu sisse hingata teisi kahjulikke kemikaale, näiteks formaldehüüdi, mis tekib nikotiini kuumutamisel.

Leidub rohkelt lugupeetavaid tervishoiutegelasi, kes on propageerinud e-sigarettide kasutamist tervisekahjude vähendamiseks, sest e-sigarettide suitsetamine on kahtlemata ohutum. Aga mitte selles pole asi. On veel hulk viise, kuidas inimesed, kes ei suuda sõltuvusest jagu saada, võivad nikotiiniportsu kätte saada, millest ühegagi ei kaasne seda tohutut miinust, mida toob kaasa suitsetamise taas ihaldatavaks muutmine – seda ajal, mil üha enam inimesi on taibanud, et suitsetamine on tegelikult aeglane ja sealjuures kallis viis end tappa.

Paljud Euroopa valitsused on seda mõistnud ning astunud e-sigarettide vastu, nõudes, et neile kehtiksid samad eeskirjad nagu ravimitele, keelates nende kasutamise ja reklaamimisegi avalikes kohtades.

Tõlkinud Marek Laane.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles