Mart Helme: Vene lütseum? Tänan – ei!

Mart Helme. Foto: Raigo Pajula.

Haridusminister Jaak Aaviksoo on tulnud välja ideega (PM 20.09) rajada Eestis vene lütseumid. Tahaksin siinkohal lugupeetud ministrile oponeerida ja nii teda kui kõiki teisi idee taga seisjaid hoiatada läbimõtlematult astutud sammude eest.

Ent alustagem algusest. Juba kakskümmend aastat tagasi võeti Eestis vastu otsus viia vene õppekeelega koolide gümnaasiumiosad järk-järgult aine järel üle eesti keelele. Venemaa ja venelaste vastuseisu - aga laiemalt ka lääneriikide toetuse puudumise – tõttu jäi otsuse ellurakendamine venima. Kuni järjekordselt haridusministri ametit pidanud Tõnis Lukas asja mõned aastad tagasi uuesti liikuma lükkas.

Ettearvatult järgnes sellele üha tugevamalt organiseeruv ja Venemaalt üha jõulisemalt orkestreeritud vastuseis. Kuna ennast isamaaliste sulgedega ehtiv valitsus selle surve ees nägu kaotamata täielikult kapituleeruda ei saanud, ongi nüüd kompromissina välja mõeldud variant vene lütseumitest.

Paraku on see Trooja hobuse entusiastlik vedamine meie müüride vahele, kuna sellega lubame Moskva otseselt sekkuma oma hariduspoliitikasse. Seda enam, et Aaviksoo jutust võib üheselt aru saada, et Eesti tervitab Venemaa osalust lütseumiprojektis ka rahaliselt. Igatahes võib selle välja lugede viitest Tallinna saksa gümnaasiumile. Kes maksab, see tellib aga ka muusika.

Kuigi ma erinevalt ministrist ei arva, et venestamise survest, vene keele pealetungist ja vene vähemuse painest ikka veel mitte vabanenud Eesti mingit vene gümnaasiumi üldse vajab, oleks projekti teostamine siiski mõeldav, kui see toimuks täielikult ja ainult Eesti võimude kontrolli all ning meie ideoloogilise kontseptsiooni kohaselt. Tegelikult on Eesti initsiatiivi lütseumi küsimuses aga kahetsusväärselt juba Venemaale loovutanud, pakkudes suhteliselt toore idee arutamiseks välja  Vene Föderatsiooni saatkonnale ning kavandades seda teemana ka Aaviksoo eelseisva Moskva visiidi päevakorda.

Mis nüüd juhtub, on mulle kui omaaegsele suursaadikule Venemaal hästi teada. Venelased esitavad asjast oma nägemuse ning hakkavad meile peale suruma seisukohti, mis meile ka kõige suurema leplikkuse puhul vastuvõetavad pole. Ja saavutavad lõpuks teatud osa oma taotlustest, kuna meil ei jätku nendega vaidlemiseks ei kannatlikkust, eksperte, ettenägelikkust ega lõpuks ka kõige elementaarsemat poliitilist tahet. Toogem meie poliitilise tahte ja vene keele ees kapituleerumise poliitika näitena siinkohal kasvõi Narva eestikeelse kooli ümber kujunenud olukord.

Meie Venemaaga kavandatavate läbirääkimiste tulemuseks on vene lütseumite võrgu samm-sammuline rajamine kõikjale, kus vähegi venelasi leidub - tõenäoliselt mitmele poole ka sinna, kus praeguseks venekeelsed gümnaasiumid juba suletud on. Maksame eelkõige muidugi meie, aga ega  Moskvagi selle magusa pala allaneelamiseks kuludest hooli. Mõne aasta pärast avastavad meie ettenägemisvõimetud kuid kompromissivalmid hariduspoliitikud aga õudusega, et läks nii, nagu alati. Et vene lütseumitest on saanud vene keelt, kultuuri ja kirjandust edendavate õppeasutuste asemel vene imperialismi agitpropi keskused. Täies vastavuses Putini lähivälismaal elavate kaasmaalaste Moskva mõjusfääris hoidmise poliitikale. Lisaks kujunevad vene lütseumid veel üheks auguks, mille kaudu meile saabuvad spetsialistide (õpetajad) sildi all vene eriteenistuste töötajad.

Venemaa ei ole Eesti suhtes sõbralik naaberriik. On viga, kui me endale püüame luua illusiooni, nagu see teatud valdkondade puhul - haridus ja kultuur – oleks teisiti. Vastupidi – just haridus ja kultuur on suhteliselt nõrga Venemaa juures need valdkonnad, millede kaudu impeerium oma positsioone naaberriikides hoida ja edendada püüab. Me ei peaks omas naiivsuses ja soovmõtlemises seda neile lihtsamaks tegema.

Ja lõpuks küsimus, mis mind juba pikemat aega vaevab: kas minister ja tema ametkond, kes koolivõrgu korrastamise raames eestikeelse (alg)hariduse saamisegi paljudes piirkondades küsitavaks muutnud on, kes entusiastlikult toetavad kõrghariduse võõrkeelseks muutumist ja eesti keele väljatõrjumist teadustööde kirjutamisel, kes ei suuda leida õpetajaid ja vahendeid Narvas kvaliteetse eestikeelse hariduse andmiseks ja kes nüüd veel kavatsevad Venemaa lubada sõnaõiguslikuna meie haridussüsteemi ikka annavad endale aru, mida nad teevad?

Kui ei anna, on pool häda, kui annavad, on asi päris hull.