Jelena Skulskaja: me tahame võõrast, aga ainult natuke

Kirjanik Jelena Skulskaja. Foto: Peerer Langovits

Kogu mu pere kargab kell kaks öösel jalule, joob kiiruga kohvi, tormab kohvritega tänavale, sõidab bussijaama, seisab koos teiste närviliste ja unesegaste nägudega inimestega sabas, seab end bussi sisse, sõidab Barcelonast Gironasse, registreerib end, istub lennukisse, lendab neli tundi ja maandub lõpuks Tallinnas. Maandub, südames tunne suurepäraselt veedetud puhkusest, tervelt neljast päevast Vahemere kaldal.

Samal ajal tatsub Tallinnas tuhandeid inimesi hanereas mööda munakivisillutist, peljates giidist maha jääda. Vette kastetud käsna himuga imevad nad endasse keskaegset kaunidust – et siis järgmisel päeval karata keset ööd üles, juua kiiresti kohvi, istuda taksosse, läbida registreerimine ja lennata Londonisse, Pariisi või New Yorki.

Loomulikult, ma oleksin võinud reisist Barcelonasse kirjutada palju ilusamini, võinuksin kirjutada näiteks sellest, kuidas seal tantsitakse flamenco’t. Kuidas sõidetakse mägedesse spetsiaalselt rajatud keskaegsesse külla. Kuidas keset punast veini, tugevasti vürtsitatud liha ja tunglemist vaadatakse, kuidas nõtkuvad mehed, et mitte saada tabamust nende poole tormavalt raevunud härjalt. Kuidas kongus ninaga naised, lilled juustes, tõstavad üles lopsakad seelikud ja klõbistavad, ah, kuidas klõbistavad kontsadega, trampides põrandasse kõik õnnetused, nii et nende jalgade võbelemine paneb mehed taas oma rinda härjale rünnata pakkuma.

Nägudelt peegeldub vaid kirg. Nende flamenco’t pole võimalik unustada, nagu Carmenitki. Ainult nemad teavad, et rind on ideaalne peidupaik pist­odale. Et punane värv juustes tähistab verelaiku. Et vaba elu eest tuleb maksta eluga.

Samal ajal kirjutab keegi, kes on Tallinnast tagasi jõudnud, kuidas ta sammus kitsastel tänavatel, kus teda surusid igast küljest külmad hallid seinad, kuidas kivihiiglastest majad ülenesid kirikuteks, kirikud aga sirutasid ristid madala taevavõlvi poole …

Ennast reeta ei saa. Aga kas teisi reeta tohib? Proovida teist elu, teist rolli: lõbus pidutseja, võib-olla supelsaks, muuseumide ja arhitektuuri nautija, fotograaf ja moenarr, kohvikutes ja kauplustes tiirleja. See on otsekui puhkuseromaan, pärast mida tulla tagasi argise pereelu juurde. Otsekui – mäletate, eks? – õnnetu ja üdini truu Dolly Oblonskaja, kes kujutab ette, et temagi võib petta oma truudusetut meest, ja tunneb rõõmu kujutelmast, kuidas mees on hämmingus, vapustatud ja langeb rabatult kokku, kui sellest teada saab.

Mida tehakse hiljem reisilt kaasa toodud sadade purskkaevude, monumentide ja kirikute piltidega? Miks peavad õnnetud külalised lookas söömalaua taga vaatama harrastusfilme suplustest basseinides ja ronimistest tundmatute varemete juurde, lohutuseks vaid teadmine, et peagi sõidavad nad ise puhkusele ja tulevad tagasi vähemalt sama pika ja kindlasti parema filmiga? Mis saab reisijuhtidest, postkaartidest, rasketest albumitest, mis on ostetud uskumatult kalli hinnaga muuseumidest ja mida enam kunagi ei avata?

Mina ei tea. Miskipärast aga ei tule kellelegi pähe minna ekskursioonile kodulinna, õppida tundma kodukandi vaatamisväärsusi, nautida muinasjutulisi vaateid, imetleda säilinud haruldasi freskosid kirikuseintel või vanu kaeve.

Meile pakub hirmsasti huvi kõik võõras, aga selle juures me lausa nõuame, et võõra juurde tuleb sõita lennukiga, äärmisel juhul rongi või laevaga. Võõras torkab silma, harjumuspärane peabki olema märkamatu, inimese kõrval peab asuma see, mis sulab ümbrusega kokku. Kui võõras satub liiga lähedale, tungib igapäevaellu, hakkame end kohutavalt ebamugavalt tundma ning kõnelema ületamatutest erinevustest vaimsuses ja enesemääratluses.

Plaanisime Doris Karevaga lugeda Dovlatovi päevade ajal Ahmatovat ette kahes keeles, originaalis ja tõlkes. Ma teadsin, et tõlked on suurepärased, aga kui Doris hakkas eesti luuletajatele iseloomulikul viisil luuletusi lugema vaikselt, häält riime mööda summutades, ähmastades riime  kiire üleminekuga järgmisele reale, millega rangelt klassikaline värss muutus proosaks, ma suisa ehmatasin. Selles polnud midagi «meie» Ahmatovast. Ja kui siis hakkasid värsse lugema vene näitlejad, kes tõstsid häält rea lõpul, tuues selgelt välja riimi ja rütmi, võimsalt näidates kogu luuletuse harmooniat, oleks nagu luuletuste vahel olnud ilmselge vahe.

Luuletusi aina loeti ja loeti, tasapisi teineteisele lähenedes, kompromissi otsides, pehmendades ja rahustades venelikku ülevust ja kaasaelamist, tempides seda eestiliku etlemise suurema ranguse ja täpsusega. Järsku oli selgelt kuulda, et Ahmatova – see ongi Doris Kareva, kes on tõlkinud vene luuletajat nii, nagu tõlkida üldse ei saa, kõigi talle omaste rõhutuste, kogu kohkumatu naiselikkuse, intiimse tundlikkuse ja range rütmiga. Saal, mis oli rahvast pungil täis, mida tänapäeval luulelugemisel harva juhtub, kuulas hinge kinni pidades, kuulas mõlemas keeles värsse, tajumata kõike seda, mis nii iseäralikult ja hirmuäratavalt meid eraldab.

Я пью за разоренный дом,

За злую жизнь мою,

За одиночество вдвоем,

И за тебя я пью,–

За ложь меня предавших губ,

За мертвый холод глаз,

За то, что мир жесток и груб,

За то, что Бог не спас.
 

Et maja maha põles, et

mu elu nurja läks,

et üks on kahe endapett,

joon selle terviseks –

et silmis sul on surmakülm

ja huulil vale võik,

et maailm jõhker on ja julm

ja jumalal ükskõik.

Ahmatova ütleb, et Jumal ei päästnud, Doris Kareva, et Jumalal pole meiega asja. Et tal on ükskõik.

Aga kui üldse on olemas midagi kõrgemat, siis räägib ta kahtlemata meiega läbi üleva poeesia, mis kogu väest püüab meid tõsta enda tasemele. Tasemele, kus me pole enam võõrad, pole enam turistid, kes on sõitnud uudistama võõrast, vaid oleme milleski sugulashinged, oleme ühtmoodi, sest oleme kõik inimesed. Sest meile on antud üüratu anne kui ka mitte ise luua, siis vähemalt mõista loodut.

Praegu tuli meelde, et Ahmatova, Gumiljov ja Mandelštam tõlgiti eesti keelde 1970. aastatel. Toona oli see poliitilise sula märk. Neid võiks uuesti välja anda, nüüd juba kahe kultuuri dialoogi uue tasandi märgina.

Kunagi ilmus meil kakskeelseid luuleraamatuid. See tähendab, kaks luuletajat leppisid omavahel kokku teineteist tõlkida, nii et üks keel pungus teisest ja vastupidi, mõlemad teineteisele vastastikku sära lisamas.

Mõne aja eest otsustas üks daam raamatut kirjutama hakata. Ta pidas minuga nõu. Ma küsisin: «Olete te kirjanik?»

Ta vastas pisut ärritudes: «Ma ei tea, ma ei ole seda ju veel proovinud!»

Minu meelest pole siin midagi naljakat. Las proovib. Juba raamatu kirjutamine ise muudab inimest. Isegi väga halva raamatu kirjutamine. Inimene mõistab järsku, et tema ümber on külluslikult sõnu, lausa ülemääragi palju, et need iseloomustavad tema loomuse pisimaidki varjundeid. Juba puhas eneseaustus sunnib vaatama ja kuulama seda, mis on meie sees, mitte seda, millised me oleme väljastpoolt. Meie sees on aga alati valmisolek olla kannatlik, valmisolek leppida sellega, et ümberringi on teisi, imelikke, võõraid, teistmoodi inimesi. Mitte reisijuhtides või turismiprospektides, vaid lihtsalt sealsamas, just tollel paljude treppidega väljakul.

Mõtlemine on tore ja pooleldi unarule vajunud tegevus. Ent nostalgia selle järele jääb alatiseks, selles olen ma veendunud!