Samal ajal tatsub Tallinnas tuhandeid inimesi hanereas mööda munakivisillutist, peljates giidist maha jääda. Vette kastetud käsna himuga imevad nad endasse keskaegset kaunidust – et siis järgmisel päeval karata keset ööd üles, juua kiiresti kohvi, istuda taksosse, läbida registreerimine ja lennata Londonisse, Pariisi või New Yorki.
Loomulikult, ma oleksin võinud reisist Barcelonasse kirjutada palju ilusamini, võinuksin kirjutada näiteks sellest, kuidas seal tantsitakse flamenco’t. Kuidas sõidetakse mägedesse spetsiaalselt rajatud keskaegsesse külla. Kuidas keset punast veini, tugevasti vürtsitatud liha ja tunglemist vaadatakse, kuidas nõtkuvad mehed, et mitte saada tabamust nende poole tormavalt raevunud härjalt. Kuidas kongus ninaga naised, lilled juustes, tõstavad üles lopsakad seelikud ja klõbistavad, ah, kuidas klõbistavad kontsadega, trampides põrandasse kõik õnnetused, nii et nende jalgade võbelemine paneb mehed taas oma rinda härjale rünnata pakkuma.
Nägudelt peegeldub vaid kirg. Nende flamenco’t pole võimalik unustada, nagu Carmenitki. Ainult nemad teavad, et rind on ideaalne peidupaik pistodale. Et punane värv juustes tähistab verelaiku. Et vaba elu eest tuleb maksta eluga.
Samal ajal kirjutab keegi, kes on Tallinnast tagasi jõudnud, kuidas ta sammus kitsastel tänavatel, kus teda surusid igast küljest külmad hallid seinad, kuidas kivihiiglastest majad ülenesid kirikuteks, kirikud aga sirutasid ristid madala taevavõlvi poole …
Ennast reeta ei saa. Aga kas teisi reeta tohib? Proovida teist elu, teist rolli: lõbus pidutseja, võib-olla supelsaks, muuseumide ja arhitektuuri nautija, fotograaf ja moenarr, kohvikutes ja kauplustes tiirleja. See on otsekui puhkuseromaan, pärast mida tulla tagasi argise pereelu juurde. Otsekui – mäletate, eks? – õnnetu ja üdini truu Dolly Oblonskaja, kes kujutab ette, et temagi võib petta oma truudusetut meest, ja tunneb rõõmu kujutelmast, kuidas mees on hämmingus, vapustatud ja langeb rabatult kokku, kui sellest teada saab.