Mihkel Mutt: võitja suuremeelsus näitab kultuuri

Mihkel Mutt Foto: Postimees.ee

Valijad peaksid valitava muude omaduste kõrval kaaluma, kui salliv on ta teiste inimeste ja nende tõekspidamiste suhtes, leiab kolumnist Mihkel Mutt.

Egiptus on kauge ning võõras, ometi on seal hiljaaegu toimunu õpetlik ka meile. Ikka seoses demokraatia, õigemini selle väändumise ja läbikukkumisega. Ikka see põhimõte, et «ise valisite meid, millega te siis rahul pole, valige järgmine kord paremini, seni aga sööge rohtu». Moslemivennad arvasid, et kui nemad on valimised võitnud, siis nad võivad riigi omatahtsi ümber korraldada.

Siit johtub põhimõtteline küsimus: kui esindusdemokraatias rahvas kedagi valib, siis õieti mida, mis probleeme, kui suurt osa endast ja ühiskonnast vms ta toda isikut esindama volitab? Ei saa ju keegi lasta end esindada n-ö üleni, kõige täiega. Antud juhul taandub küsimus sellele, kas valitud esindajatel oli õigus muuta riigikorda.

Aga kui neil (ka siinkirjutaja meelest) ei olnud selleks õigust, siis kellel on õigus neid selles takistada ja kuidas see sobib kokku demokraatia endaga? Siit peaks ju järelduma, et demokraatia ei suuda sageli olla eneseküllane, tal peab olema kaitsja või vardja kusagil väljaspool. (Sellest on ju sammuke nn juhitava demokraatiani.)

Kes siis? Valgustatud välisriigid? See mõte on end lähiajaloo valgel diskrediteerimas. Riigis endas peituvad targad jõud? Nood on enamasti liiga väiksed ja jõuetud. Sõjavägi? Aga kui too peab peenikest naeru ja kasutab võimalust, et ise tüüri juurde saada? Egiptuses ju vaheldus äsja sisuliselt üks (usuline) totalitarism teisega (militaarsega).

Eestis on laias laastus ja vähemasti teoreetiliselt omaks võetud, et demokraatia ei tähenda üksnes valimiskastide juures käimist. Et mingilgi tasemel peavad kandideerijatel olema võrdsed võimalused (valimiskulud, esinemisaeg avalik-õiguslikus meedias jne). Arutlused küünivad sinnagi, et kui mõni ühiskondlik jõud või oluline sotsiaalne grupp pole valimisväljal miskipärast esindatud, siis on ehk mõttekas seda kunstlikult ergutada, sest see oleks ühiskonna kui harmoonilise terviku huvides. Jne. Aga see kõik on ikkagi seotud valimiste eelsega. Vähemasti sama tähtis on see, mis hakkab toimuma pärast.

Egiptuse president Mohamed Morsi oli vist siiralt süüdimatu selle suhtes, et vastasrinnaga tuleks teha koostööd ja leida kompromisse. Eestis on teised traditsioonid, ent ka siin pole poliitikud täiel määral hoomanud (kuigi sõnades seda vahel tunnustatakse), et demokraatia proovikiviks on, kuidas võitjad kaotajatega ümber käivad. Siis, kui tuleb hakata ühiselt tegutsema.

Arengumaades, kus pole vastavaid kombeid, kulgeb kõik enamasti põhimõttel, et võitja võtab kõik. See on nagu loomakarjas, et kõige tugevam isane võib pärast teiste isaste alistamist karata kõiki emaseid. Valimised võitnud suguharu pealik (mitmes paljurahvuselises riigis kattub võimu ja vastasrinna piir tõepoolest etnilise kuuluvusega) küsib siira imestusega: misjaoks ma siis võitsin valimised, kui ma ei tohigi nüüd oma vastasest suppi keeta?

Säärase vaateviisi kõrvalnähtuseks on saadud võimu ohjeldamatu kasutamine enda majandushuvides. Sageli on kampaania on olnud kallis (nt Indias «maksab» parlamendikoht kuuldavasti viis miljonit dollarit.), siis tuleb kohe pihta hakata, et kulud tasa teha.

Varjatult kohtab seda hoiakut ka end läänelikeks pidavates maades. See on nukker ja pärssiv. Riik ei jagune ju pärast valimisi, võitja ei moodusta omaette enklaavi. Tema alamate seas on edaspidi ka need, kes tema poolt ei hääletanud. Sageli on neid ainult natuke vähem kui pooldajaid. Oleks õiglane, et nendegi soovidega arvestatakse – tõsi, natuke vähem kui võitjate omaga. See suhe oleks ideaaljuhul vastavuses jõudude proportsiooniga.

Tegelikkuses on seda muidugi võimatu täpselt välja mõõta. Ja kõike ei ole võimalik kohaldada, mahendada, tempida. Näiteks ei saa riik mõnd (vastu)olulist liiklussoont või unikaalobjekti kahe kolmandiku ulatuses ehitada ja ühe kolmandiku ulatuses ehitamata jätta. Küll aga saaks ta kompensatsioonina tulla suuremal määral vastu mõnele vastasrinna muule soovile. Meil aga tõstaks vahel justkui pead nõukogulik nn demokraatliku tsentralismi põhimõte, mis mäletatavasti tähendas vähemuse tingimatut allumist enamusele.

Vastase huvidega arvestamist ei pea tangidega välja kiskuma. See peaks tulema võitjate poolt automaatselt ning esimest võimupäevast peale. Just nemad peavad algust tegema ja esimesena käe välja sirutama. See näitabki poliitilist kultuuri.

Poliitik peab endale teadvustama, et tema valmidus opositsiooniga koostööd teha ei ole mingi eriline vastutulek ega suuremeelsuse näitamine, mille eest võiks oodata meedialt paitamist ja üldse plusspunkte, vaid kõige endastmõistetavam ja loomulikum nähtus «avalikkuse asja» ajamisel. Vastavat omadust tuleb püüda endas arendada, kui loodus pole seda piisavalt andnud.

Õieti peaks poliitkasse pürgijad tegema sellekohase kutsesobivustesti. Valijad peaksid aga enne kellelegi oma hääle andmist kaaluma tolle isiku muude omaduste kõrval, kui salliv on ta teiste inimeste ja nende tõekspidamiste suhtes, kas ta on koostööaldis, suudab ta endast üle olla ega põe ülitundlikkust oma isiku suhtes või mõnd muud kompleksi jne.

Loomulikult esineb (kriisi)olukordi, mis nõuavad poliitikult autoritaarsust ja karmi kätt, aga meil, jumal paraku, seisab ilmselt ees pikk ja ühetasane teekond, vaevaline küll, aga nüüd juba suuremate vapustusteta.

Nii et, poliitikud, ärge enam öelge, et «meid on ju valitud, järgmine kord valige teisi». Mõelge parem, et «seisus kohustab».