Hariduspoliitika analüütikud Eve Mägi ja Hanna-Stella Haaristo tutvustavad Õpetajate Lehes Praxise uuringut «Eesti õppejõud 2012» mis hõlmas üle 800 õppejõu ja annab koondülevaate kõrgkoolide õppejõude puudutavatest teemadest.
Eesti õppejõud aastal 2012
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õppejõude puudutavaid uuringuid on Eestis tehtud vähe, mistõttu ülevaade nende pädevuste ja tööga seotud eri tahkude kohta on olnud üsna puudulik, viimane suurem analüüs selles valdkonnas pärineb aastast 2008. Praxise ülevaateuuring «Eesti õppejõud 2012», mis hõlmas üle 800 õppejõu Eesti eri kõrgkoolidest, esitab koondpildi õppejõude puudutavatest teemadest, osutades samas ka täiendavat käsitlemist vajavatele aspektidele. Küsitluse keskmine vastamismäär oli 20 protsenti.
Kuidas on õppejõud oma tööga rahul?
Ülevaateuuringust ilmnes, et Eesti õppejõud on oma tööga valdavalt rahul: täiesti rahul on üle kolmandiku ja pigem rahul enam kui pooled õppejõududest. Kõrgeima hinnangu rahulolule andsid professorid, kuid rahul on ka dotsendid ja õpetajad. Kõige sagedamini väljendasid rahulolematust teadurid ja assistendid. Oma tööga on teistest enam rahul vanemaealised (56-aastased ja vanemad) ning pika (vähemalt 21-aastase) õppejõustaažiga töötajad.
Ka kõrgkoolielu kujundamise eri tahkudega on Eesti õppejõud pigem rahul. Kõige rohkem kehtib see akadeemilise vabaduse kohta. Teisalt on suur osa õppejõududest rahulolematud juhtimisotsuste läbipaistvusega oma kõrgkoolis − vaid veidi alla poole õppejõududest on sellega täiesti või pigem rahul. Õppejõudude hinnangul arvestatakse nende ettepanekuid pigem struktuuriüksuse kui kõrgkooli tasandi otsustusprotsessides. Ent torkab silma, et kolmandik õppejõude ei ole kõrgkooli tasandil ettepanekuid teinudki. Ka infovahetuse ja -liikumisega on õppejõud rahul pigem oma struktuuriüksuse kui kõrgkooli tasandil. Ülikooli õppejõudude madalat hinnangut juhtimisotsuste läbipaistvusele, vähest kaasatust ja teadlikkust ülikooli otsustusprotsessidest ning nende ettepanekutega mittearvestamist on probleemina märgitud ka varasemates LÜKKA projekti (2005−2008) uuringutes. Seega ei ole vahepealse ajaga olulisi muutusi õppejõududes huvi äratamises ja aktiivsemas kaasatuses kõrgkoolielu kujundamisse märgata.
Suurest rahulolust hoolimata on ligi pooled Eesti õppejõududest kaalunud ametikoha muutust ning samme on selles suunas astunud koguni veerand õppejõududest. Kõige enam on seejuures mõeldud kõrgharidussektorist lahkumisele, aga ka mõne välisriigi ülikooli tööle suundumisele. Eesti on rahvusvahelises võrdluses üsna erandlikus seisus: õppejõudude üldine rahulolu tööga on kõrge, kuid sellest hoolimata kaaluvad õppejõud tõsiselt ka teisi töövõimalusi. Antud uuring ei võimaldanud tuvastada, kas tegemist võib olla atraktiivsete võimalustega väljaspool kõrgharidussektorit, enese proovilepaneku vajadustega, töötasutingimuste või muude põhjendustega.
Kas õppejõudude töökoormus on tavapäratult suur?
Meie õppejõud hindavad oma keskmist töökoormust Eesti tüüpilise kuukoormuse lähedale – keskmine õppejõud töötab ühes kuus 161 tundi. Ülikoolide täiskoormusega õppejõudude keskmine töökoormus õppetöö perioodil on 171 tundi kuus. See on pisut vähem kui rahvusvahelise ülikoolide õppejõudude uuringu «The Changing Academic Profession» 13 riigi keskmine tulemus. Väiksem töökoormus võib olla ka põhjus, miks Eesti õppejõud on oma tööga suhteliselt rohkem rahul kui nende väliskolleegid, kuivõrd rahvusvahelised uuringud on nimetanud rahulolematuse peamise tegurina just töökoormust.
Õppejõudude töökoormus varieerub aga suurel määral ametinimetuse alusel. Näiteks professorite töökoormus küünib keskmiselt 178 tunnini kuus, ületades õppejõudude keskmist töökoormust kuus 17 tunni ning näiteks õpetajate ning külalisõppejõudude töökoormust ligi 50 tunni võrra.
Kuidas õppejõud oma tööaega kasutavad?
Tüüpilise õppejõu tööajast kulub pool õppetööle ja sellega seotud ülesannete täitmisele ning teine pool jaguneb muude ülesannete vahel: viiendik kulub teadus-, arendus- ja/või muule loometööle (TAL), kümnendik administratiivtööle, teine kümnendik enesetäiendusele ja -arendusele ning ülejäänud aeg organisatsiooni arendamisele ja teistele ülesannetele. Taoline ajakasutus sarnaneb üldiselt nende kolleegide omaga mujal maailmas, kuid selle vahega, et Eesti ülikoolide õppejõud kulutavad keskmiselt rohkem aega õpetamisele ning vähem nii TALiga seotud tegevustele kui ka juhtimis- ja administratiivülesannetele.
Eesti õppejõud kombineerivad õpetamis- ja teadustööd, pidades ühte neist mõnevõrra huvitavamaks. Rohkem kui kolmandiku jaoks on TAL natuke huvitavam ning neljandiku jaoks pigem õpetamine. Seega võib näha õppejõudude profiilide eristumise märke: ühel pool on sügava uurimishuviga õppejõud, kes on juba dotsendid või professorid, teisel pool õppejõud, kel on suurem huvi õpetamise vastu ja kes pühenduvad teadustegevusele väiksemas mahus. Õppejõudude huvi peegeldab nende tööülesannete eripära.
Kui palju teenib keskmine õppejõud?
Õppejõud, kes olid nõus oma sissetuleku kohta infot avaldama, vastasid, et nende brutosissetulek ulatus 1137 euroni kuus. Eesti statistikaameti andmete põhjal oli keskmine brutosissetulek haridussektoris 2011. aastal 713 eurot. Seega hindavad õppejõud oma sissetulekut oluliselt kõrgemaks haridussektori keskmise sissetulekuga võrreldes. Siiski moodustab õppejõudude sissetulek põhitöökohast kõrgkoolis ainult 67 protsenti õppejõu keskmisest sissetulekust, mis tähendab, et kõrge sissetuleku väljateenimiseks teevad õppejõud palju lisatööd.
Õppejõu sissetulek on üldiselt seotud tema ametikohale esitatavate nõuetega: kui professori keskmine netosissetulek kuus küünib 1789 euroni, siis madalaim sissetulek on õpetajatel, kes teenisid kuus keskmiselt 558 eurot. Sarnaselt mitme teise elualaga Eestis on naisõppejõudude töötasu tunduvalt madalam nende meeskolleegide omast, keskmine netosissetulek oli küsitluse ajal vastavalt 901 ja 1376 eurot kuus (arvesse ei ole võetud taustatunnuseid, nagu ametinimetus ja vanus).
Kui palju on õppejõududel töid ja tegemisi väljaspool oma kõrgkooli?
Õppejõud on väljaspool oma kõrgkooli küllaltki hõivatud – üle poole õppejõududest teeb tasustatavat tööd ka mujal. Need tegevused on erinevat laadi, kuid levinuim on õpetamine mõnes teises kõrgkoolis. Väljaspool oma kõrgkooli töötamise peamine põhjus on raha, kuid ka eneseareng ja kontaktvõrgustiku arendamine. Ligikaudu kolmveerand Eesti õppejõududest osaleb ka oma valdkonna erialategevuses, kuuludes enamasti mõne kutse- või erialaühenduse liikmeskonda Eestis. Sellistel õppejõududel on ootuspäraselt keskmisest suurem töökoormus kui kolleegidel (170 vs. 137 tundi kuus).
Mõnes välisriigi kõrgkoolis on viimase kolme aasta jooksul õpetanud viiendik Eesti õppejõududest, esmajoones professorid ja dotsendid. Väliskolleegidega on teadusprojektis koostööd teinud pea viiendik kõikidest õppejõududest.
Kui üliõpilaskeskne on Eesti kõrgharidus?
Praxise uuringust ilmnes, et Eesti õppejõud seostavad õpetamispädevusi eelkõige oma erialateadmistega, mitte niivõrd õpetamisoskuste ja -meetoditega ning nii õpetamist toetavaid kui ka takistavaid tegureid tajutakse eelkõige endast väljaspool. Peamiseks õpetamist piiravaks teguriks peetakse üliõpilaste puudulikku motivatsiooni ja ettevalmistust, mitte aga võimalikke puudusi ettevalmistusprotsessis. Seejuures näivad üliõpilaste tagasihoidlikud eelteadmised ja ebapiisavad õpioskused takistusena just töökogemuse kasvades. Siinjuures on huvitav, et üliõpilasi tuuakse esile nii positiivsete kui ka negatiivsete mõjuteguritena. Niisugune vaatenurk viitab õpetamise esimesele tasandile, kus õppejõud oma tegevuse reflekteerimisele eriti tähelepanu ei pööra, mistõttu õpetamises midagi tõenäoliselt ka ei muutu. Õppejõukeskse lähenemisega õppejõud ei tunne sageli huvi üliõpilasi aktiivselt kaasava õpiprotsessi vastu ning mõistetavalt ei ole ta huvitatud osalema ka õpetamisalases täiendusõppes. Õppejõukesksus ülikoolis õpetamisel kerkis esile ka eespool mainitud varasemates LÜKKA uuringutes, mis viitab, et viimase enam kui viie aasta jooksul ei ole traditsiooniline arusaam õppeprotsessist ülikoolis õppejõudude seas eriti muutunud.
Positiivse tendentsina saab siiski välja tuua noored (kuni 35-aastased) õppejõud, kes peavad vanematest kolleegidest sagedamini õpetamist toetavaks teguriks üliõpilaste tagasisidet. See viitab noorte õppejõudude valmisolekule oma õpetamist reflekteerida ja käsitada õpetamisprotsessi üliõpilaskeskselt. Ka lühema (kuni kümneaastase) tööstaažiga õppejõud näevad õpetamist takistava tegurina sageli just enda väheseid oskusi ja teadmisi, võrreldes kogenumate kolleegidega, mis loob eelduse õpetamismeetodite arendamiseks.
Kuidas õppejõud ise oma õpetamispädevust hindavad?
Eesti õppejõud annavad oma õpetamispädevusele hea hinnangu, seda peamiselt õppeprotsessi kavandamist, elluviimist ja ka hindamist ning tagasisidet hõlmavate tegevuste osas. Mõnevõrra tagasihoidlikumalt hinnatakse oma pädevusi aine õpetamisel rühmaprojektide kaudu ning tulemuslikul e-õppe kasutamisel. Märkimist väärib, et ligi neljandik õppejõududest ei ole näiteks enda juhendatud tööde teadusliku tasemega rahul.
Õpetamisoskuste ja õpetamise kvaliteedi teadlik arendamine Eesti kõrgkoolides on noor traditsioon. Üks selline võimalus on oma kõrgkooli kolleegide õpetamisoskuste arendamine või nende tegevuse toetamine, millega on viimase õppeaasta jooksul tegelnud pooled Eesti õppejõududest. Peamiselt on seda tehtud seminariettekannete pidamise, koolituste, loengute või mentoriks olemise kaudu. Huvi oma kolleegide õpetamisoskuste toetamise vastu on suur – ka nende hulgas, kes sellega veel tegelnud ei olnud (ligi kaks kolmandikku neist leidis, et see pakub huvi). See näitab, et õpetamisoskuste arendamisse ei ole suudetud kaasata kõiki õppejõude, kel selle vastu huvi.
Õpetamisoskuste teadlik arendamine doktorantuuris on mitmes välisriigis tähelepanu all, et valmistada värskeid doktoreid paremini ette tulevaseks tööks. Eesti õppejõudude küsitlusest ilmnes, et vaid kolmandik nendest on saanud doktorantuuri jooksul õpetamisoskustega seotud koolitust, kuigi enamik peab seda kasulikuks. Doktorantuur võib olla sobiv aeg õpetamiskoolituste arendamiseks ka seetõttu, et koolitusnõuet on doktoriprogrammi suhteliselt lihtne juurutada, võrreldes näiteks täienduskoolituse nõudega juba ametis olevate õppejõudude puhul. Õppejõudude täienduskoolituste arendamisega on viimastel aastatel Eestis küll oluliselt rohkem süstemaatiliselt tegelema hakatud, eelkõige tänu ESFi Primuse programmi tegevustele on sellesse varasemast märksa rohkem investeeritud.
Õppejõud hindavad koolitusvõimaluste kasulikkust üldiselt kõrgelt. Nende esmane eelistus on enese pidev erialane täiendamine, valdkonnas toimuvaga kursis olemine ja selle teadmise rakendamine õppetöös. Enesetäiendusvõimalustena hindavad õppejõud eelkõige (ilmselt erialaseid) konverentse ja kirjanduse (raamatud, artiklid) lugemist. Konkreetsed valdkonnad, milles õppejõud enesetäiendamist endi hinnangul enim vajavad, kattuvad enamasti nende õpetamispädevusega, millele enda puhul ka kõige madalamaid hinnanguid anti. Peamiselt soovitakse täiendada oma pädevusi IKT-võimaluste ja interaktiivsete õppevormide tõhusamal kasutamisel õppetöös.
Huvitava asjaoluna ilmneb, et kui varasemalt (LÜKKA projekti uuringute kohaselt) eelistasid ülikoolide õppejõud sobivaima koolitusvormina pigem lühikesi (kuni neljatunniseid) koolitusi, siis aastal 2012 peavad õppejõud just pikaajalisi koolitusi kasulikumaks. Kahjuks toovad õppejõud koolitustel osalemise takistusena esile peamiselt suurt töökoormust. Teisalt on probleemiks sobivate koolituste puudumine ja kõrgkooli rahanappus. Rahvusvaheliste uuringute kohaselt ei takista enesetäiendamist pelgalt õppejõudude ajanappus, vaid ka probleemid organisatsioonikultuuris, mis ei innusta koolituselt saadud uusi pädevusi ja ideid õpetamisel kasutama. Samal ajal tunnevad pea kõik õppejõud Eestis huvi oma õpetamisoskuste täiendamise vastu.
Uuringu tellis sihtasutus Archimedes ning selle elluviimist toetati Euroopa Liidu Euroopa sotsiaalfondist.