Peretoetused valimiste tõmbetuules

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Andres Võrk, Tartu Ülikooli majandusteaduskond
Reelika Leetmaa, Poliitikauuringute Keskus PRAXIS

Valimiste üheks keskseks teemaks on tõusnud perepoliitika. Peaaegu iga erakond jagab lubadusi, mille sisuks on soov suurendada sündimust ja parandada lastega perede olukorda. Kuigi pere ja naise otsust saada lapsi mõjutavad paljud tegurid, millest on näiteks kirjutanud professor Ene-Margit Tiit (PM 5.02.), on noore pere jaoks kindlasti oluline ka majanduslik kindlustunne.

Järgnevalt vaatamegi, kui realistlikud on erakondade plaanid peretoetuste osas ning millist mõju võiks need avaldada pereplaneerimisele.

Kaks aspekti

Lapse sünniga kaasnevaid kulusid võib vaadata kahest aspektist. Esimeseks kuluks on saamata jäänud palk ehk nn alternatiivkulu, mis kaasneb lapsevanema, tavaliselt ema töölt koju jäämisega.

Saamata jääv palk või eneseteostuse soov on üks põhjus, miks haritumad ja kõrgemal ametikohal olevad naised sünnitavad hiljem. Mittetöötaval naisel on selline kulu väike või puudub üldse.

Teiseks kuluks on lapse kasvatamisega seotud möödapääsmatud kulud. Need kulud on pikaajalised ja suunavad just vaesemaid peresid laste saamist edasi lükkama.

Kulude selline jaotamine aitab mõista, mis toetused milliseid inimesi rohkem mõjutavad. Näiteks naise eelneva palgaga seotud toetused vähendavad alternatiivkulu. Seega kui soovitakse, et kõrgema haridustasemega ja enamasti ka kõrgemat palka saavad naised sünnitaks rohkem, oleks otstarbekas kasutada eelneva palgaga seotud peretoetusi.

Niisugust sõnumit kannab Reformierakonna ettepanek säilitada ema palk lapse aastaseks saamiseni. Sellise lähenemise positiivseks küljeks on veel asjaolu, et eelnev töötamine tähendab, et naisel on olemas töökogemus. Eri riikides läbi viidud uurimused on näidanud, et pikema töökogemusega naistel on kergem tööturule tagasi pöörduda ning suurem tõenäosus kolmanda lapse sünniks.

Eelneva töökogemuse nõue toetuse saamiseks aitab vähendada ka toetuste kuritarvitamise ohtu ehk võimalust, et töötud vanemad muretsevad lapsi saamaks toetust.

Ettepaneku nõrgaks küljeks on kahtlemata see, et toetusesaajate ringist jäävad välja need, kel puudub eelnev sissetulek (nt üliõpilased). Seega võidavad sellest suhteliselt rohkem rikkamad, vaesuse leevendamiseks pole selline toetus efektiivne.

Fikseeritud suurusega toetused mõjutavad rohkem madalapalgalisi või mittetöötavaid naisi, sest nende jaoks võib toetuse suurus osutuda töötasust kõrgemaks. Sellised on näiteks Mõõdukate, Res Publica, Keskerakonna ja Rahvaliidu plaanid.

Võrreldes eelnevast palgast sõltuva toetusega on see lähenemine võrdsustavam ja võitleb ka paremini vaesusega, kuna sellest saavad osa kõik pered. Samas kaasneb sellise lähenemisega suurem toetuste kuritarvitamise oht ning mõju kõrgema palgaga ja haritumatele naistele on väiksem.

Üheks võimaluseks toetada lastega peresid on maksusoodustused, mis on domineerivaks toetusevormiks USAs ja Kanadas. Lastega perede maksusoodustusi on lubanud suurendada Rahvaliit. Sarnaselt toetuse sidumisega eelneva palgaga ei leevenda maksusoodustused mittetöötavate või madalapalgaliste vanematega perede olukorda.

Omaette märkimist väärib Res Publica kava «suunata enam instrumente sellele, et alla 24-aastased tütarlapsed sünnitaksid rohkem».

See võib tähendada, et paljudel tudengitel pikeneb või katkeb haridustee, kuid eelneva töökogemuseta ja pooliku haridusega inimestel on väga raske tööturule siseneda. Selline poliitika suurendaks kulutusi riigi toetussüsteemidele ning täiend- ja ümberõppeprogrammidele.

Et motiveerida varasemat sünnitamist, vääriks läbivaatamist ravikindlustuse seadus, mille kohaselt võib sünnitushüvitiste arvestamise aluseks olla mõnikord üle-eelmise aasta töötasu. See tähendab, et kui naine on lapsega aasta kodus, peab ta oma keskmise palga suuruse hüvitise saamiseks töötama vähemalt kaks aastat, enne kui saab mõelda järgmisele lapsele.

Muidu võetakse hüvitise arvestamisel aluseks kehtiv alampalk. Seega võib öelda, et praegu on riigi poolt soositud laste vanusevahe Eestis kolm aastat.

Lubadused numbriteks

Vaatame, kui kulukad on erakondade plaanid. Kuna sageli pole lubadused olnud piisavalt konkreetsed, võib tabelis toodud arvutustes esineda erinevatest tõlgendamisvõimalustest tulenevaid ebatäpsusi, sõltuvalt sellest, kuidas maksustatakse hüvitisi ning kuivõrd säilivad olemasolevad toetused.

Arvutuste aluseks on eeldus, et laste arv jääb samaks vaatamata toetuste suurenemisele. Seega on tegu minimaalsete kulutustega. Nagu näha, maksab lubaduste täitmine 21 miljonist 2,8 miljardi kroonini.

Erinevused tulevad sellest, kas toetatakse ainult sündivaid või kõiki lapsi, kas ühe või kolme aasta jooksul jne. Võib arvata, et kõige rohkem mõjutaks sündimust nn asenduspalga ettepanekud. Kui sündimus nende mõjul tõepoolest suureneb, toob see kaasa täiendava kulu.

Pidades silmas, et riik maksab sellel aastal välja perega seotud toetusi kokku ligi 1,7 miljardit, näivad mõne erakonna lubadused ülepaisutatud. Lisaks tabelis toodule peaks valija väljapakutud plaanide realistlikkuse hindamisel arvestama erakonna teiste lubadustega, näiteks maksude alandamise või hariduskulude suurendamise kavaga.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et noor pere vajab kindlasti täiendavat toetust, kui üks vanem jääb pärast lapse sündi lapsega koju. Samas on sündimuse suurendamise kõrval oluline parandada ka praegu vaesuses elavate laste olukorda.

Vaesusuuringud näitavad, et Eestis elab vaesuses iga neljas laps, ent erakondade lubadused vaesuse leevendamiseks on suhteliselt üldsõnalised.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles