Erkki Bahovski
Usk endasse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestlane on ehk üle saamas oma traagilisest ajalootunnetusest ja sellega seonduvatest kompleksidest. Just täna, juuniküüditamise 61. aastapäeval saab rääkida väikesest nihkest, millest võib kujuneda võti 21. sajandi tunnetamiseks.
Eesti ajalugu eestlaste silme kaudu nähtuna on olnud kui valus dialoog, kus suured on end peale surunud ja väikse rolli tõrjutud eestlased on võimalusel vastu kähvanud. Tavaliselt on matsid ikka vaid mütsi alt saksu põrnitsenud.
Meid on rünnatud, rõhutud, okupeeritud, reedetud, küüditatud ja maha müüdud. Meie kirjutatud ajalugu on justkui vastused nendele õudustele, ja arutelud, mis kõik võinuks olla, kui...
Jüriöö ülestõusust rääkides mõtiskleb enamik selle üle, mis juhtunuks, kui Turu foogt oleks eestlastele appi tulnud. Muistse vabadusvõitluse kohta jälle käib arutelu: aga kui meil olnuks oma riik ja paremad relvad...
Rääkimata seni susisevast mõttevahetusest, kas Eesti oleks pidanud 1939. või 1940. aastal Nõukogude Liidule vastu hakkama.
Meie mõtlemise sisuks on õigustused - pidevalt peame välismaailmale tõestama, et me ei ole kaamelid. Eestlaste ajalugu on iseenesest üks suur õigustus, miks me siia maale tohime mahtuda. Et aga meie maailmatunnetuse põhiaur läheb enda olemise õigustuse otsimiseks, ei teki kõikehõlmavat maailmanägemust. Endast lähtuvat usku ei ole.
Viimaste aegade kaks sündmust, mis pika ajaloo seisukohalt üsna tähtsusetud, lubavad aga väita, et eestlaste eneseusk on jõudu kogumas. Need sündmused on Tallinnas peetud Eurovisiooni lauluvõistlus ja USA suursaadiku Joseph DeThomase avaldus, nagu ei uuriks eestlased piisavalt hästi holokausti. Veel mõni aeg tagasi oleks enamik ilmselt pea norgu lasknud, kuulates seda kära, mida paiskasid õhku lauluvõistlusel eduta jäänud riigid. DeThomase avaldusele oleks aga reageeritud üleliia emotsionaalselt.
Nüüd on pilt teine - olime endas lõpuni kindlad, et Tallinnas peeti hea Eurovisioon. Seda ei saa meilt miski ega keegi ära võtta ja me ei otsi mingeid õigustusi ega õlalepatsutust mõnelt suurelt onult. Ka holokausti küsimuses ei hakanud ju Eesti ajakirjandus väga rusikaid viibutama, ilma eneseusuta olnuks see võimatu.
Mis teeb eestlastest need, kes nad on? Missugune on meie usk - meil ei ole ei oma piiblit, koraani või talmudi. Meil ei ole isegi mingit missiooni, nagu seda on venelastel kolmanda Rooma kompleks.
Igavesest püüdest olla nii, nagu on teised, on kantud paljud asjad Eesti ajaloos. Kardetavasti ka rahvuseepose «Kalevipoja» loomine, mille esimene väljaanne trükiti Soomes. Nüüd otsime välismaalaste abiga oma märki ja üritame taas maailmale õigustada, kuidas me noa ja kahvliga süüa oskame. Kurikuulsate euronormide täitmisel oleme ees juba mitmest liikmesriigist.
Eestlaste ajalugu on mõnikord kui marksistlik ajalugu - kui viimane üritas ikka välja uurida, missugune ajalooline tegelane seisis kõige lähemal revolutsiooni vallandamisele, siis esimene tegeleb sellega, kes kui palju «eesti asja» ajas.
Meie usk on omaenda inimesed. Tegelikult me ei pea hakkama otsima õigustust sellele, kes me oleme. Meist endist peab midagi välja kasvama, alles siis saab rääkida olukorrast, kus me muutume ajaloos subjektideks, mitte objektideks, mis teevad kisa, aga mida edasi-tagasi loobitakse.
Säärasest usust peab välja kasvama ka meie uus ajalootunnetus. Meile on tehtud palju ülekohut, kuid me oskame ja tahame naeratades edasi elada. Me ei tohi seda ülekohut unustada, kuid me ei saa lõpmatult edasi tigetseda ja vastata: «Vaadake, mis te ise tegite.»
See tähendab küüditamise kõrval ka holokausti uurimist. Valgeid või hämaraid laike ei tohi karta - näiteks Konstantin Pätsi või Johan Laidoneri vigadest ja probleemidest ei saa vaikida.
Meie ajalugu ei muutu sellest kuigivõrd traagilisemaks, vaid näitab, et meil on usku endasse. Muidu ju me enda nõrku kohti ei uuriks.