1941. aasta juuniküüditamine aitab mõtestada meie ajalugu
Rahvast ühendav ajalugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On kirjutatud, et «ajalugu on inimeste õnnetuste teadus», meie vägivallasajand näib seda formuleeringut kõnekalt kinnitavat, nii alustab Stèphane Courtois «Kommunismi musta raamatut».
Täna 60 aastat tagasi siinmail aset leidnud küüditamine asetub selles raamatus ühte ritta selliste 20. sajandi kuritegudega nagu 1920. aasta Doni kasakate likvideerimine ja küüditamine, 1941-44 volgasakslaste, krimmitatarlaste, tshetsheenide ja ingushshide küüditamine, inimeste hukkumine 1960. aastate Hiina kultuurirevolutsiooni käigus, 1975-78 Kambodzha linnaelanike hävitamine Pol Pothi rezhiimi ajal jne. Iga sündmuse taga seisavad konkreetsete inimeste elusaatused, miljonite elamata jäänud elud.
Kuidas mäletada - see on küsimus, mis kerkib ikka ja jälle päevakorda ka Eestis. Tänase Postimehe veergudel otsivad sellele küsimusele vastust inimesed erinevatest põlvkondadest - kirjanik Arvo Valton, ajakirjanik Ainar Ruussaar ja üliõpilane Kalev Kallemets. Vastamine tähendab ajaloo laiemat mõtestamist, sest oli ju juuniküüditaminegi osakeseks eesti rahva vastu suunatud laiaulatuslikust genotsiidist.
Kommunismi kuritegusid kajastavas raamatus toob ajaloolasest peaminister Mart Laar eestlaste kannatuste kohta välja hirmuäratavalt suured arvud. Kui 1941. aasta juunis küüditati Eestist üle 10 000 inimest, siis kokku erinevates okupatsioonides olid meie riigi kaotused 196 000 inimest, s.o 17,5 protsenti II maailmasõja eelsest rahvaarvust. Üheksa kümnendiku ulatuses oli süüdlaseks nõukogude võim, ühe kümnendiku ulatuses Saksa okupandid.
Mehed erinevatest põlvkondadest liiguvad küsimusele «kuidas mäletada» vastuse otsimisel erinevaid teid pidi. Üks jääb minevikku, teine otsib vastust tulevikust, kolmas on kinni olevikus. Kas üksteisest möödarääkimine? Mingis mõttes kindlasti. Ometi seob seda kolme erinevat põlvkonda oluline ühisjoon - teadmine, et ajalugu ei tohi unustada.
Eesti ühiskonna edasiliikumiseks ongi oluline ühisosa leidmine - mõte, mida kõige selgemini väljendab üliõpilane Kalev Kallemets. Selleks ühisnimetajaks on Eesti vabadus ja õitsemine. Niisiis, ajad ja asjad ei ole sugugi keerulised, kui osatakse näha peamist, ühiskonda edasi viivat.