Poliitiline eliit ja need teised

Mikk Titma
TÜ professor

Eestis tekkinud võimu usalduskriis on võõrandanud rahva valitsusest ja marginaliseerinud Eesti ühiskonna olulised grupid. Kriisi tekke aluseks on võimu koondumine Toompeale ilma majandus-, korrakaitse-, meedia-, teadus- või kohaliku eliidi tegeliku kaasamiseta otsustusprotsessi.

Puudub sotsiaalne infrastruktuur, mis võimaldaks teha Eesti ühiskonna ees seisvaid põhimõttelisi otsuseid ülalnimetatud ringkondi kindlatel seadustatud alustel kaasates.

Ajaloolistes ühiskondades on vastav sotsiaalne infrastruktuur - tavad, normid, institutsioonid, mis reguleerivad inimrühmadevahelisi suhteid ja võimu jaotamist ühiskonnas - kujunenud aegade jooksul. Nii on see toimunud Inglismaal, Prantsusmaal või Rootsis. Paraku Eestis säärast järjepidevat ajaloolist arengut pole olnud. Ameerikas on sellist sotsiaalset infrastruktuuri teadlikult seadusandlusega kujundatud, et luua võimu tasakaalustatud süsteem.

Initsiatiiv peab siin lähtuma poliitiliselt eliidilt ja teised grupid saavad selleks ainult survet avaldada.

Poliitiline otsustamine

Meil ei ole seni suurt tähelepanu pööratud toimemehhanismidele, mis võimaldaksid survegruppide ja otsustajate vahel teha normaalseid kompromisse.

Ei ole mõtet rääkida moraali langusest, vastutuse puudumisest jne, vaid pöörata tähelepanu sellele, mida võiks teha, et saavutada efektiivsemat ja läbipaistvamat otsustuste mehhanismi.

Senine puhtpoliitiliste loomulike monopolide erastamise otsuste ja ka oluliste reformide tegemise viis peaks olema seadustatud nii, et realiseeruks antud küsimust valdavate asjatundjate ekspertiis.

Kujukas näide on haldusreform. Praegu teame põhiliselt seda, et valdade arvu tuleb vähendada, st nende piire muuta. Ometi on tegemist Eesti ühiskonnale põhimõttelise suhte - Toompea ja kohalike organite vahelise võimu reguleerimisega.

Pole mõtet rääkida tsiviilühiskonnast, kui jääb kestma maakondade ja valdade väga piiratud iseseisvus ja sotsiaal-majanduslik sõltuvus keskvõimust. Igale sotsiaalteadlasele on selge, et kohalikku elu saab tegusalt arendada ainult siis, kui otsuste tegemine ja vastutus nende eest on antud sotsiaal-majanduslikult toimivale tervikule.

Haldusreformi otsuse tegemiseks ei ole vaja mitte ametniku, vaid majandusgeograafi, majandusteadlase, ettevõtja, sotsioloogi, maakonnajuhi jt professionaalseid teadmisi. Läänes moodustatakse niisugustel puhkudel valitsuse juurde sõltumatu (mittepoliitiline) ekspertide komisjon, kes esitab erinevad otsusevariandid valitsusele ja avalikkusele.

Probleem seisneb eeskätt selles, et meil puudub selgelt fikseeritud protseduur majandusringkondade, teadlaste, meedia jt professionaalide kaasamiseks oluliste otsuste tegemisse. See jätab asjatundjad otsuste ettevalmistamisest välja ja muudab otsused puhtpoliitilisteks, mida püüavad lobitööga mõjutada asjast huvitatud grupid. Millisel viisil, jääb lugeja hinnata. See on halvim viis poliitilise võimu teostamiseks ja võõrandab võimu teistest gruppidest, rääkimata reakodanikust.

Ka meedia neljas võim muutub jututoaks. Praegu võivad isegi kaks juhtivat päevalehte kirjutada, mida tahavad, aga keegi võimu esindajaist ei ole kohustatud sellele reageerima.

Meie tänane olukord ei võimalda meedial end ühiskonna jaoks oluliste otsuste tegemises konstruktiivselt rakendada. Meedia on aga reakodaniku ja avalikkuse vahendajaks võimule ja saab oma rolli teostada vaid siis, kui on selged lepped võimu ja meedia vaheliste suhete alusena. Meedia ignoreerimine võõrandab kodanikku võimust enam kui miski muu.

Puudub tegus koostöö

Majandusringkonnad on enamikus maades selgelt olulisim eliidi grupp, sest annab rahvale tööd ja leiba. Paraku deklareerisid mõned peaministrid, et nende jaoks ei ole vahet kodumaise ja välismaise kapitali vahel. Raudtee erastamisel läks aga asi nii kaugele, et eelistati selgelt väliskapitali elulise tähtsusega majandussoonel, millel suuresti seisab tuntav osa ettevõtlusest ja ka töökohtadest.

Kes kelle huve peab teenima? Iga Euroopa Liitu kuuluva riigi valitsus võitleb omamaise kapitali, sise- ja välisturu ning töökohtade eest. Siin on majandusringkonnad valitsuse tegevuse suunajad, mitte vastupidi.

Kui NSVL esitas Eestile ultimaatumi, kohtus president Konstantin Päts kõigepealt ärimees Joakim Puhkiga, et otsustada, mida teha. Tänagi toimub majandusmeeste lobitöö, aga avalikkuseni ei jõua sõnumit, et oleks olemas ka tegus koostöö valitsusega väljaspool seda.

Ka teadlaste seisund Eestis ei ole kiita. Vastandina ministeeriumide ametnikele ei saa nad ise endale palku määrata ja avalik-õiguslike ülikoolide professorite palgad on mitmeid kordi madalamad kui isegi mitte eriti juhtivates riigiametites. Suvaline poliitik võib teadlase seisukoha suhtes lihtsalt üleolevalt väita, et too ei saa asjadest aru.

Saksamaal moodustati kõrgharidusreformi ette valmistades väike sõltumatu komisjon, mis intensiivse töö tulemusena esitas valitsusele projekti. Eestis toimus küll laiaulatuslik diskussioon, aga reformi projekt valmis ikkagi haridusministeeriumi ametnike töö tulemusena. Ometi on haridusreform rahvusliku prioriteedi paikapanek, mis nõuab poliitikast sõltumatut professionaalset eeltööd.

Maailmas on laialt levinud juhtivate teadlaste süsteemne seadustatud kasutamine nende teadmiste rakendamiseks poliitikute poolt vastu võetavate otsuste ettevalmistamisel. See ei põhine juhuslikul lobitööl, poliitilisel eelistusel või tutvusel, vaid süsteemil, mis eeldab professionaalsust otsuste väljatöötamisel, mitte aga paljast poliitilist tahet otsuste vastuvõtmiseks.

Asi ei ole ühes või teises poliitikus või valitsuses. Asi on võimu teostamise viisis. Kui võimu kandepind on ainult poliitiline eliit ja sellest otseselt sõltuv ametnikkond, toimub otsustamine puhtpoliitiliselt. See ei põhine ühiskonnas olemas oleval ekspertiisil ega ka teiste oluliste eliidigruppide nägemusel ja huvidel.

Tulemuseks on jõuvõitlus ja suurte juhtide suhted ja lahingud, mille tagamaad näivad ümbritsejatele lihtsate liivakastimängudena.

Arvamus

Marju Lauristin
Riigikogu liige (Mõõdukad)

Usalduskriisi põhjus on sotsiaalse kihistumise teravuses ning lõhe nähtavas süvenemises rikaste ja vaeste kihtide elukvaliteedi vahel.

Usalduskriisi all on varjus sügavam arengukriis. Eesti ühiskond on jõudmas või juba jõudnud uude seisundisse, millele ei vasta enam seni küllalt hästi toiminud poliitilised mehhanismid. «Radikaalse uuenduspoliitikaga» käis kaasas harjumus teha siirdeajale iseloomulikke kiireid otsuseid, mis ei anna aega pikemateks debattideks ega põhjalikumateks uuringuteks. Ehkki kriisi vallandasid välised skandaalid, on selle taga tegelikult vastuolu eesti uue poliitilise ja majanduseliidi ootuste vahel. (EPL 25.04.)

Mati Hint
TPÜ professor

Lääneliku individualismi toetamise ja idaliku kollektivismi vastustamise sildi all on riiklikuks moraaliideoloogiaks tõstetud egoism ehk kõikide sõda kõikide vastu. Selles sõjas on võitjad ja kaotajad, ja kuna kaotajad on meie oma kodanikud ja elanikud, siis on kaotajaks ka ühiskond.

Ei ole juhus, et eelmise iseseisvuse ajal õitsele puhkenud ühistegevus ei saa praegu jalgu alla. Uus nomenklatuur ei vaja ühistegevust. Solidaarsuse hävitamine ühiskonnas oli vajalik uue nomenklatuuri esilekerkimiseks ja tema karistamatuseks. (PM 19.05.)