Kirjad

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaalteadlaste avalik pöördumine

Eesti ühiskond on jõudnud poliitilisse, sotsiaalsesse ja eetilisse kriisi. Võim on rahvast võõrandunud juba sellisel määral, et rääkida tuleb kahest erinevast Eestist. Kaks kolmandikku Eesti lastest kasvavad üles vaesuses, inimestel puudub elementaarne turvalisus, paljud noored soovivad lahkuda mujale. Poliitika enesekesksus ja ebaeetilisus on muutunud igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks, hägustunud on vastutuse mõiste. Riigi jaoks oluliste majanduslike ja strateegiliste otsuste tegemine toimub ilma nende sotsiaalseid tagajärgi analüüsimata. Raudteede ümber toimunu näitab, et rahvas on marginaliseeritud «tädi Maaliks», kelle arvamust eiratakse isegi teda kõige vahetumalt puudutavates küsimustes.

Eesti kahestumise sügavust näitavad avaliku arvamuse uuringud, kus enam kui pooled inimesed on vastu ja kolmandik rahvast on ükskõiksed Eesti riigi tulevikusuundumuste ehk euroliiduga liitumise suhtes. Alates 1990. aastast pole rahulolu demokraatiaga Eestis olnud kunagi nii madal nagu see on aprillis 2001. Alates 1995. aastast ei ole rahva hinnang poliitilisele olukorrale olnud nii negatiivne kui see on praegu, mil 73% inimesi on otseselt rahulolematud. Rahva usaldus riigi kolme juhtiva institutsiooni - parlamendi, valitsuse ja peaministri - suhtes on langenud viimase kuue aasta madalaimale tasemele. Kui mais 1999 usaldas Riigikogu 50% elanikest, siis praegu ainult 30%, valitsuse usaldus on langenud 53%-lt 28%-le ning peaministri oma 47%-lt katastroofilisele 22%-le.

Eesti riigi kesksed institutsioonid ei täida oma funktsiooni. Riigijuhtide elitaarne ja mina-keskne käitumine on kujundanud olukorra, kus rahvas ei suuda oma riiki enam tõsiselt võtta. Eesti peaministri laskeharjutused ning sellele järgnenu on drastiline näide tegudest, millele võimueliit ei ole suutnud anda demokraatlikus riigis ainumõeldavat hinnangut. Vastutusest kõrvalehiilimine alandab mitte ainult poliitikute, vaid kogu rahva eneseväärikust, sest annab ühemõttelise signaali - Eestis kehtib kaksikmoraal, Eestis võib käituda ebaeetiliselt ja vääritult.

Mida teha? Alustuseks tuleks erandeid tegemata järgida demokraatlikke tavasid. Poliitikas on tegu ja vastutus sama asja erinevad tahud. Vajalik on ühiskondlik kokkulepe toimimaks demokraatliku euroopaliku riigina, mida rahvas saab usaldada. Samas on vajalik ka mentaliteedi nihe. Varakapitalismi individualismi peab hakkama tasakaalustama sotsiaalsuse põhimõte.

Kui me ei suuda ületada riigi ja moraali kahestumist, oleme «läbikukkunud riik» ja «kaduv rahvas». Viimast on meile tegelikult mitme sajandi vältel ennustatud, kuid välise surve kiuste oleme suutnud püsima jääda. Kas suudame seda aga omaenda vabas riigis.

Hädasti on vaja objektiivset kriitiliste valupunktide kaardistamist. Seni kuni suur osa aurust läheb väljapoole suunatud illusoorse klantspildi loomisele Eestist kui edukast ja kõrgeltarenenud riigist, pole võimalik sotsiaalsetele probleemidele vastu seista. Kuni puudub objektiivne teaduslik analüüs, mis Eesti riigis tegelikult toimub, ei ole võimalik negatiivseid protsesse mõjutada.

Me ei soovi, et avalikku pöördumist hakkaks oma huvides ära kasutama tänane opositsioon, käsitades seda üksnes valitseva koalitsiooni kriitikana. Enamik meie järeldustest kehtivad Eesti poliitika suhtes tervikuna. Küsimus ei ole nimedes, vaid süsteemis ja põhimõtetes.

Eesti on kahestumise nõiaringis, kust tuleb välja murda. Riigi presidendi funktsioon on täita niisugustel hetkedel riigi ja ühiskonna ühendaja rolli. Või me olemegi juba liivakastivabariik?

Aili Aarelaid, Eiki Berg, Klara Hallik, Malle Järve, Ülo Kaevats, Voldemar Kolga, Katrin Kivimaa, Juhan Kivirähk, Jüri Kruusvall, Mikko Lagerspetz, Katrin Paadam, Marje Pavelson, Iris Pettai, Tiiu Pohl, Ivi Proos, Tiina Raitviir, Andrus Ristkok, Rein Ruutsoo, Andrus Saar, Ellu Saar, Erik Terk, Ene Tiit, Anu Toots, Raivo Vetik, David Vseviov, Rein Vöörmann

Pensionäri süda läks soojaks

Lugedes rahandusministeeriumi koduleheküljelt, et euroliitu astumise majandusprogrammiga seoses hakatakse pensione tõstma ka sotsiaalmaksete tõusu alusel, võttis südame soojaks.

Lõpuks ometi! Mis meil siis enam viga oleks, sest liitumise puhul kogutav sotsiaalmaksude summa hakkab kasvama kui pärmikukkel.

Tõepoolest, kui meil juba enne liitumist on aastane SKP juurdekasv jooksevhindades keskeltläbi oma 10%, siis pärast liitumist tuleb siia kindla peale veel 5% juurde (pärast liitumist suurenevad veel mitme miljardi võrra ELi fondidest meile voolavad majandusabirahad ning seoses liitumisega elavnevate kaubavahetuste, välisinvesteeringute ja innovatsioonide tõttu suureneb SKP lisaks samuti iga aasta mitmeid-mitmeid miljardeid jne).

Seega liitumise puhul sotsiaalmaksu aastane juurdekasv oleks kindla peale oma 15% ja koos 5% inflatsiooniga tähendaks igal aastal 1. aprillil kuupensioni tõusu vaat et ligemale oma kakssada krooni (kui ma nüüd jälle midagi segamini ei ajanud).

A. Siiliste, Tallinn

Geograafiatund Selveris

Tegin ükspäev pikema peatuse Selveri juurviljaleti juures. Meie koduplaneedi geograafia on seal küll eredalt esindatud, kusjuures läbisegi võib leida nii päritoluriikide, tootenimetustes esinevate riikide kui ka väiksemate geograafiliste ühikute nimetusi.

Ühed tomatid olid Hispaania, teised Kanaari päritolu, mis teadupärast samuti Hispaania on. Zucciin’id ehk suvekõrvitsad Itaaliast; redis, porrulauk ja varsseller Hollandist; avokaadod Iisraelist; lime’id ehk laimid Brasiiliast jne.

Kui tootenimetus ja päritolumaa erinevad, siis võib pisut segadusse sattuda küll. Näiteks brüsseli kapsad Hollandist, tshiili pipar Hispaaniast.

Arvasin, et küllap on midagi segamini aetud ja tegemist tshillipipraga, aga pärast mitmekordset üleküsimist sain vastuseks, et tegu on tõesti tshiili-nimelise pipraga Hispaaniast.

Kartulid Pariisi moodi olid aga hoopis Laheotsa talust. Kõige eksootilisem päritolumaa oli Zimbabwe, ehkki tooteks olid «kõigest» aedherned.

Osta tahtsin ma aga sibulat ja küüslauku. Suur oli üllatus, kui avastasin, et müügil on vaid Hiina küüslauku ja Poola sibulat.

Kuna olen mõndagi kuulnud sellest, kuidas Poolas sibulaid pritsitakse, siis jäid viimased must ostmata. Kavatsetud seeneroa jaoks oli aga küüslauk vältimatu.

Niisiis ostsingi need «Hiina imed» ära. Küüslauk nagu küüslauk ikka, ainult et «küüned» tundusid olevat natuke suuremad kui Eesti küüslaugul.

Kuidagi kurb oli vaadata neid vähemasti paarikümmet eksootiliste päritolumaadega toodet, mis Eestis samahästi kasvavad. Eriti sibul, mida meil Peipsi ääres ju lausa hiigelhulkades kasvatatakse.

Kahju, et mingid välismaised monopolid on sellegi turu hõivanud. Teadlased räägivad küll kauneid sõnu kodumaise toidu igakülgsetest eelistest ja telereklaamgi innustab eestimaist eelistama. Kuidas sa aga eelistad, kui kodumaist kaupa vitriinis saada pole.

Ühe korraliku geograafiatunni saab aga Selveri juurviljaletis küll, puuviljaletist rääkimata, ehkki kauba päritolule osutavad nimed võiksid kõigepealt riikide ja alles siis saarte või talude järgi olla.

Muidu arvab ignorantne ostja viimati, et Brasiilia ja Luunja on kaks võrdõiguslikku riiki. Vahest seepärast, et Selveril geograafiaga raskusi tundub olevat, ei osata ka kusagilt eestimaist sibulat ja küüslauku üles otsida.

Andrus Norak

Ametniku ebakompetentne vastus

Mitte kunagi arstina töötanud arst-nõuniku Jana Petersoni arvamus (PM 19.04.), et eeldatav aastatetagune perearstisüsteemi kasutuselevõtt oleks lahendanud kõik meie probleemid, on ülimalt naiivne.

Ambulatoorsed kaardid olid kõigil kodanikel, kes külastasid meditsiiniasutusi, juba üle 50 aasta ja sinna olid ka vaktsineerimised kirja pandud (muidugi, kui neid ka korra kohaselt täideti).

Arvamus, et perearstisüsteem muudab ebakorrektse arsti korrektseks ja välistab kõik vead, on lapsik.

Asjatundmatust näitab ka tõik, kus väidetakse, et olukorras, kus abi edasilükkamine ohustab inimese elu ja tervist, tuleb abi osutada kohe ning terviserikke näitena tuuakse äge hepatiit (maksapõletik). Haigeid ravinuna võin väita, et esmasel haige vaatamisel ilma rea täiendavate uuringuteta ei ole võimalik selle haiguse diagnoosi püstitada ning järelikult ka põhjuslikku ravi teostada.

Eesti haigekassal oleks ülim aeg tööle võtta praktilise ravitegevuse kogemustega nõunikke, kes oskaksid anda adekvaatseid selgitusi arstiabisüsteemis tekkinud häiretele.

P. Martinoff, arst-praktik

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles