Toivo Maimets
TÜ rakubioloogia professor
Hullud lehmad kollimetsas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolmapäevases Postimehes kinnitab veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel, et Eesti riik ja tema vastav amet teevad kõik võimaliku, et veiste entsefalopaatia (BSE) ehk hullulehmatõbi Eestisse ei jõuaks. Seetõttu teeb teda kurvaks ka mõnede restoranide tõrjuv suhtumine loomalihatoitudesse - mis tegelikult ju peegeldab inimeste hirmu tundmatu tõve ees.
Olen kindel, et veterinaar- ja toiduamet tõepoolest kõik võimaliku teeb. On keelustatud loomse valgu söötmine kariloomadele ning Londonist loomsete produktide toomine. Sellest on aga ikkagi vähe. Tänane «kõige võimaliku tegemine» ei ole piisav. Veiste entsefalopaatia õigeaegne diagnoosimine on täna võimatu ning seetõttu ei oleks põhjust ka «rumalaid kodanikke» nõndaviisi noomida.
Veiste entsefalopaatiat on aeg-ajalt võrreldud teise aktuaalse tõvega - aidsiga. Tõepoolest, mõlemad haigused on aastatesse kulgeva peite-ajaga, mis tähendab seda, et nakkuse tekitaja organismi sattumisest kuni haiguse välise ilmnemiseni (ehk kliinilise pildi tekkeni) kulub aastaid.
Ent aidsil ja BSE-l on ka üks oluline erinevus. Juba 16 aastat on olemas testid, millega saab määrata viiruse olemasolu veres ning seetõttu välistada tervete inimeste kontaktid viirusekandja verega. BSE jaoks sellist testi veel olemas ei ole.
Seetõttu ei saa ka keegi öelda, millises ulatuses on BSEd põhjustav priioninakkus levinud ning kui oluliselt on tegelikult ohustatud Maal elavad inimesed BSE-le lähedase priionihaiguse, Creutzfeldt-Jakobi tõve poolt.
Ainsad adekvaatsed BSEd diagnoosivad testid põhinevad antikehadel, mis tunnevad ära loomade ajus kogunevad haigust tekitavad priionid. Probleemiks on vaid see, et priionite massiline kogunemine loomade ajus tähistab juba haiguse lõppfaasi koos sellega kaasnevate käitumishäiretega. Kõigile on selge, et ennekõike tuleks vältida haigustekitajat kandva, ent veel ilma väliste haigusnähtudeta looma sattumist karja.
Tõsi, on olemas nn biotest, millega saab prekliinilist nakatumist määrata. Selleks võetakse uuritava lehma ajust tükk ning süstitakse see hiire ajusse. Kui lehm oli nakatunud, siis tekib ka hiirtel mõne kuu jooksul haiguspilt. On aga selge, et praktiliselt on sellist meetodit raske kasutada - kas või juba testile kuluva kuudepikkuse aja tõttu.
Teadlased kogu maailmas töötavad piisavalt kindla ja praktilise testi saamiseks maksimaalse kiirusega. Jaanuaris publitseeriti ajakirjas Nature huvipakkuvad andmed uudse antikehadel põhineva testi kohta, mis on tundlikkuse poolest võrreldav hiirte «biotes-tiga». Eelmise aasta lõpul avaldati samas artikkel, mis kirjeldab priionite seondumist veres leiduva valgu palsminogeeniga ning see teadmine võib ehk tulevikus luua piisavalt tundliku meetodi prekliiniliseks BSE diagnoosimiseks.
Ent nagu öeldud, täna meil sellist testi ei ole. Seetõttu ei ole ka võimalik adekvaatselt riske hinnata.
Mida siis teha? Ei tohi pead liiva alla peita ning ohtu eitada - eriti õigustamatu on see riigi esindajate poolt. On olemas oht, mille reaalset suurust me lihtsalt ei tea.
Muidugi ei ole põhjust ka paanikaks. Paanika on igal juhul halb abimees. Tuleb leppida asjaoluga, et me ei tea väga paljut meid ümbritseva kohta. Kindlasti on meie ümber veel näiteks paljusid haigusttekitajaid, mille olemuseni me ei ole jõudnud ning mis «aktiveeruvad» vaid teatud tingimustel.
Tundmatuga kohtumisel ei ole vaja hirmu tunda, vaid teda tundma õppida. Teiste sõnadega, maksimaalselt investeerida teadmistesse ja nende juurdesaamisse. Muidu jäämegi hirmunud väikelapseks suures kollide maailmas.