/nginx/o/2013/09/07/2344460t1h7b7a.jpg)
Tänavu ilmunud raamatute hulgas võib ühtede parimatena esile tuua ka kaks reisiraamatut. Üks on kevadel Loomingu Raamatukogus ilmunud poola reisikirjanduse klassiku Ryszard Kapuściński «Reisid Herodotosega» ning teine endise Tallinna hipi ning praeguse Londonis elava ja töötava majandusajakirjaniku Vladimir Wiedemanni «Püha kaljukitse radadel», alapealkirjaga «Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias».
Wiedemannist on saanud ehk siinse kirjasõna viimaste aastate IT-boy, kelle eelmine, 1970ndate Tallinna hipide elust ja tegemistest pajatav «Maagide kool» kujunes kultusraamatuks. «Maagide koolist» ning selle tegelastest ja atmosfäärist inspireerituna kureerisid Kiwa ja Terje Toomistu ERMis hiljuti lõppenud näituse «Nõukogude lillelapsed: 1970ndate psühhedeelne underground». Kui hästi läheb, siis tuleb varsti ka dokfilm. Mõlemat kultuurisündmust saatnud menu arvestades võiks ju oletada, et teemaga tabatakse mingit tähelepanuväärselt tühjaks jäänud kohta.
«Püha kaljukitse radadel» on mingis mõttes «Maagide kooli» järg. Selles raamatus võtab Vladimir Wiedemann 1970ndatel-80ndatel ette mitu rännakut Kesk-Aasiasse, eelkõige Tadžikistani ja selle pealinna Dušanbesse, ning tutvub inimeste ja vaatamisväärsustega. Või siis vaatab sinna, kuhu vaatamisväärsuste juurde juhatav giid kas meelsasti jätaks vaatamata või ei teagi, et selline asi eksisteerib.
Reisimine ja müstilise paleuse otsingud on hipide jaoks ikka teema olnud ning kus sa nõukogudemaal mujalt neid ikka otsid kui Kesk-Aasiast – vaipade, tübeteikade ja miljoni meelelise naudingu maalt. Indiast ja Põhja-Aafrikast kui lääne hipide müstiliste otsingute sihtpunktidest on räägitud ja räägitakse edaspidigi, Kesk-Aasia aga kaardistamata piirkond.
Wiedemann ütleb end olevat nõukogudemaa hipidest ühe Dušanbe-pioneeri, kes tee teistele sisse tallas. Tutvuste võrgustiku kohalike intellektuaalidega oli sisse seadnud muidugi kadunud orientalist Haljand Udam, kes oli Kesk-Aasia intellektuaalsetes ringkondades oma mees.
Tolleaegses Kesk-Aasias, nii nagu Wiedemann seda kirjeldab, võis kohtuda kultuurilise paljususega: leiab islami erinevaid ilminguid, budismi, islamieelset ja kuulsat tadžiki-pärsia kultuuri ning muidugi Nõukogude Liidu universaalsusele pretendeerivaid ja seega kõrge formaalsusastmega märke.
Viina, nasvaid ja kanepit saab ka, mis kultuuripaljususe kogemisele samuti kaasa aitab. Kohalike suhtumist Nõukogude Liitu iseloomustab näiteks see, et teiste värvikate sündmuste seas jõuab Wiedemann raamatus ära käia ühel poisslapse ümberlõikamispeol, kus ühe tähtsaima religioosse sisekujunduse elemendina võib näha traditsioonilist vaipa suure ebatraditsioonilise kirjaga «Moskva», millel lisaks veel olümpiarõngad ja muu ajastuomane atribuutika.
Autor oletab sellisel viisil toimivat maagilist mõistust, mis kogu märgiuniversumi ühte patta segas ning ka Moskvale süsteemis koha leidis. Alkoholi kallatakse samal üritusel aga tagaruumis, sest lahtikorgitud pudeleid moslemite traditsioon lauale panna ei luba.
Nõukogude võimu represseerivat kohalolu me Wiedemanni reisimemuaarides kuigivõrd ei kohta – miilitski on pidevalt kanepiauru all ja astub teistega ühte sammu. Ei tea, kui kadunud Juri Andropov seda loeks, kas ta pahandaks või kuulaks taevas Miles Davist edasi.
Raamatus valitsevad helged meeleolud: soe kliima, külalislahked inimesed ja ilus loodus, saab mediteerida, seigelda ja pidu pidada – kõike vastavalt vajadusele ja sellega, kuidas parajasti juhtub. Tundub, et nõukogude võim ning kohalikud kultuuritraditsioonid hoidsid üksteist kenasti balansis. Näiteks töötavad kohalikud asjapulgad päevasel ajal kusagil rajoonikomitees, muul ajal aga elavad, nagu islami traditsioonid ette näevad.
Islamgi ei näita oma karmimat ja represseerivamat palet, vaid oleks nagu kanepisuitsus inimlikuks lahustunud – peetakse küll ramadaani, kuid nagu Wiedemann ütleb, oli see vabatahtlik – meestele pigem auasi ja kui mõni kangem naine soovis, siis võis temagi osa võtta. Traditsioon oli olemas, kuid see ei teinud liiga.
Head ajad Kesk-Aasias said otsa, kui Nõukogude Liit lagunes ning Tadžikistanis vallandus 1990ndate alguses kodusõda. Tänapäeval on Tadžikistan endise Nõukogude Liidu vabariikidest vaeseim, kuigi jah, vaeseim oli ta ametlike näitajate järgi ka nõukogude ajal. «Püha kaljukitse radadel» nüüdisajal sinna kanti minekuks reisisoovitust küll ei anna. Peab lugema raamatut ja niiviisi minevikust osa saama.
Vladimir Wiedemann ise meenutab selle kõige keskel triksterit – mütoloogiatest tuntud vahendajat ja käimatõmbavat jõudu (Wiedemann vahendas oma underground-kirjastuse kaudu tol ajal Kesk-Aasiasse ka koraani). Ta on oma liialdavas stiilis suurepärane jutuvestja ning «Püha kaljukitse radadel» kirja pandud parima «Tuhande ja ühe öö» vaimus.
Lugu viib looni, tegelane tegelaseni, uks ukse ja aken aknani. Wiedemann tasakaalustab teksti meisterlikult: maisemad (mägisemad) seiklused vahelduvad taevasematega, mediteeritakse ja tunnetatakse olevat. Kirjeldused tungist teispoolsuse järele võiks ehk osutuda väsitavakski, kui autor positsioon nende suhtes nii ambivalentne poleks.
Wiedemann on öelnud, et enamiku tolleaegsete hipide jaoks tähendasid mängud müstikaga pigem sellist maagilise teatri funktsiooni kui tõsist kõiksuse tunnetamise vahendit. Kuid leidus ka tõsiseid inimesi ning kõigil neist ei läinud hilisemas elus hästi.
Kui vana Tallinna hipi reisimemuaarid mulle midagi meenutasid, siis ehk Ted Morgani elulooraamatut William S. Burroughsist «Literary Outlaw» – kummalised kohad, veidrad karakterid, varjatud kultuuriajalugu ning loomulikult armutu sõda psüühilisel rindel. Burroughsile endale temast kirjutatud ja paljude arvates parimaks biograafiaks üldse peetav raamat küll üldse ei meeldinud. Loodame, et Wiedemanni raamatuga on asjad teisiti.
Raamat
Vladimir Wiedemann
«Püha kaljukitse radadel»
Petrone Print, 2013
270 lk
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)