Andres Ellamaa: laps kalli raha eest

Andres Ellamaa Foto: Postimees.ee

Lapsed sünnivad siia ilma kas armastusest, juhusest või sihipärasest tegevusest. Kui sündimisi väheks jääb ja osa meist liig kiirelt siit ilmast lahkuma kipub, siis nenditakse kurvalt, et eestlased on välja suremas.

On aga sünde rohkem kui surma ja iive positiivne, siis löövad poliitikamehed endale uhkelt rinnale ning kiidavad oma maksupoliitikat.

See oli aastatel 1990–1992, kui toonast tervishoiuministrit kummitas mure – sünde oli 22 000 piires ning sünnitusmajades selleks kohti vähe. Mure lahenes iseenesest: polnud vaja ei maju ega betooni, sest hoopis sündimus hakkas tormiliselt vähenema.

Niisiis lisandub praegu Eestis aastas pea 16 000 uut inimest. Tegelikult võiks meie sündide arv olla kaugelt üle 20 000 aastas, sest üle 11 000 eostatud elu jääb kahjuks ilmale kandmata, kuna rasedus katkestatakse.

 Kolm ja pool sada ehk 2–2,5 protsenti kõigist elusalt sündinud lastest jõuab ilmale eriliste püüdluste tulemusel ja elu loomiseks kasutatakse arstlikke teadmisi.

On selge, et kui loodus millekski võimetu, võib puudujääke kuidagi korvata. Ei ole kahtlust, et nende kolme-neljasaja «katseklaasilapse» vanemad saavad õnnelikuks.

Ilmselt on lõputute lapsetegemise-katsetega kulunud palju aega ning parim aeg sünnitamiseks ka mööda läinud. Pole ju lapsesaamise takistuseks alati terviserike. Aga võib-olla pole katsetatudki, vaid hoopis välditud uue elu tekkimist, sest õpingud, karjäär ja soov olla vaba sunnivad lapsest, taeva kingitusest, loobuma.

Seega ühel hetkel, kui on selge, et traditsioonilisel teel lapsetegemine ei anna tulemust, pöördutakse abi saamiseks arstiteaduse poole. Edasi tuleb aga suur sasipundar eetilistest ja majanduslikest ning kaheldamatult ka meditsiinilistest probleemidest.

On ilmselge, et olukorras, kus kaotame tuhandeid inimelusid iseenese rumaluse või hoolimatuse tõttu, ei muuda kolmsada «katseklaasilast» kuigivõrd meie demograafilist situatsiooni.

 Riigieelarves oli kunstlikuks viljastamiseks ette nähtud 100 miljonit krooni aastas, millest eelarvekärbe võttis poole, mistõttu viljatusravi saab pakkuda poole vähem.

Muidugi on need miljonid riigieelarve miljardite taustal tühine raha. Kuid jagagem selle raha kaasabil saadud lastega ning saame üpris suure arvu – nii on ju sündinud lapse hind umbes 250 000 – 300 000 krooni.

Siia tuleb lisada veel suur hulk lisakulusid, mis ilmselt annavadki ainuüksi näiteks ühele Tartu kliinikule aastas üle kolme ja poole miljoni dividendi-tulu. Oletades, et riigi raha ei lähe kasumi teenimiseks, vaid konkreetseks viljastustegevuseks, jääb üle mõelda, et sellise kasumi teenimiseks pidi iga ema omast taskust välja käima üpris kopsaka summa.

 Teisisõnu: kunstlikult viljastatud laps on riigi, mitte kõrgemate jõudude kingitus ja see on tegelikult jõukohane vaid vähestele, ennekõike rikkamale seltskonnale.

Muidugi on näotu mõõta lapse hinda, kuid mõelgem neile tuhandetele lastele, kelle elutingimusi hindavad asjatundjad sedavõrd viletsaks, et nad peavad kannatama tühja kõhtu ja ajama läbi ühe sooja toidu korraga päevas, sellega, mida ta saab koolis.

Mõtiskleme ka selle üle, et samal ajal kui demograafid muretsevad, et teise ja kolmanda lapse sünde on vähe, saavad veerandmiljonilise lapse kingituseks need pered, kus enamasti lapsi ei ole ja tõenäoselt ka rohkem ei tule. Ainuke lohutus on, et kunstlik viljastamine toob endaga mitmike sündide sagenemise.

Võib-olla, tehes südame kõvaks, jätta kunstlikul teel saadud laste soetamine paaride oma mureks ja riiklikult toetada ikkagi, kas või 50 miljoni krooniga, kolmanda lapse sündi perekonda. Statistika näitab, et kolmandana perre sündinud lapsi on vaid 12–13 protsenti kõigist sündidest.

Kui seataks eesmärgiks kahekordistada kolmandate laste sündimist ning loota, et kolmandaid lapsi sünnib aastas mitte 1700, vaid 3000, siis jaguks samast 50 miljonist igale kolmanda lapse ilmale toovale perele ligi 15 000 krooni ühekordset preemiat.

Lisaks oleks meil esiteks garantii, et laps on valminud parimal võimalikul viisil. Oluliselt vähendataks sündija terviseriske, mis seonduvad ema vanusega. Nooruses tegemata asju ei saa ega tohi lükata viljatusea saabumisaega.

Ka ei tohiks ükski ema unustada, et ükskõik mil moel soetatud laps tuleb ka suureks kasvatada. Ja kuidagi ei saa märkamata jätta neidki andmeid, mis osutavad, et arstlik tegevus elu sündimisel ja ka väga varaste enneaegsete laste elu säilitamisel pole sugugi ühemõtteliselt helge ja positiivne.

Nii katseklaasilastel kui ka väga varastel enneaegselt sündinutel on tulevases elus märkimisväärselt enam terviseprobleeme kui traditsioonilisel moel eostatud ja õigel, loodusseadustega ettenähtud ajal sündinuil.

Me ei peaks tegelema looduse ümberkujundamisega. Varem või hiljem, ühel või teisel moel, maksame selle eest ränka hinda, mis on oluliselt suurem kui jutuksolev 50 miljonit. Laps olgu taeva, mitte riigi kingitus.