Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sigrid Kõiv: küberkiusaja käib varjuna lapse kannul

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Sigrid Kõiv | FOTO: Postimees.ee

Kui kooliõues togimise eest saab laps koju põgeneda, siis küberkiusamise eest pole pääsu kusagil. Koolis on kiusamise tunnistajaid kümmekond, internetis on selle publikuks kümned tuhanded inimesed. Koolikiusamine lõpeb koos kooliga, kuid alandav netileht tuleb otsingusüsteemide abil päevavalgele ka aastate pärast.



Tartu Ülikooli magistrant Karin Naruskov, kes on seni Eestis teadaolevalt ainsana internetis kiusamist uurinud, möönab, et infotehnoloogia kiirel arengul on oma varjukülg: internetist on saanud ka kiusamise koht, kus õpilased norivad üksteisega MSNis, saadavad mõnitavaid e-kirju ja kommentaare ning loovad alandava sisuga netilehekülgi.



Kahes Tartu koolis 2007. aastal läbi viidud uurimuse järgi kasutatakse kiusamiseks kõige rohkem MSNi ja suhtlusportaali Rate. Üle neljandiku küsitletud õpilastest oli ise netikiusamises osalenud ja enam kui kolmandik oli internetis korduvalt kiusamist kogenud.



Koolipsühholoog Kadri Järv-Mänd­oja nimetab kõige tüüpilisemaks küberkiusamiseks seda, kus suhtlemisportaalides – nagu Orkut või Rate – luuakse kedagi mõnitav kommuun. Ainuüksi sel aastal on ta koolipsühholoogina pidanud tegelema juba kolme sellise juhtumiga.



Naruskov toob oma bakalaureusetöös välja kolm põhjust, miks internetis kiusamine on väga tõsine probleem.



Esiteks saab kiusaja jääda internetis vähemalt näiliselt anonüümseks. Samuti on ohver kiusajale kättesaadav seitse päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas. Lisaks ei vaja kiusaja oma ohvri ees muid eeliseid kui ainult paremad interneti- ja arvutialased teadmised.



Samas ei luba koolipsühholoogi prak­tika küberkiusamist ainult «arvutifriikide» pärusmaaks pidada. «Küberkiusajateks on enamasti ikka need lapsed, kes kipuvad teisi ka päris-elus kiusama», kinnitab Kadri Järv-Mändoja.



Alahinnata ei saa ka eeskujude mõju. «Vaadake, mida ja millise tooniga kirjutavad anonüümsed netikommentaatorid avalikes portaalides. Lapsed ja noored loevad neid ning neile võib jääda mulje, et nii küberruumis omavahel suheldaksegi,» toob psühholoog näite.



Internetis puudub kiusaja ja kiusatava vahel otsene kontakt. Nii ei saa kiusaja oma tegevusest ka adekvaatset tagasisidet. Seepärast lähevad küberkiusamisega kaasa ka need lapsed, kes muidu koolikoridoris toimuvast mõnitamisest osa ei võta.



Järv-Mändoja ütleb selle kohta, et lapsed tihti ei mõistagi kohe, et laimava e-kirja või foto edasisaatmine või mõnitavas kommuunis osalemine oleks kellegi kiusamine. Arvatakse, et kuna see toimub internetis, siis on tegemist naljaga.



Kiusamise ohvri jaoks on asi muidugi naljast kaugel. Isegi kui ohvril soovitatakse mõnitav kiri kustutada või suhtlusportaalis oma konto sulgeda, mõjub küberkiusamine ohvri enesehinnangule ikkagi laastavalt. Ning kui n-ö tavakiusamise puhul on ohvril võimalik olukorrast lahkuda kas või näiteks kiusajate eest põgenedes, jääb mõnitav netileht internetti rippuma ka siis, kui ohver on arvuti välja lülitanud.



Nagu kiusajadki, on ka küberkiusamise ohvrid tihti need, keda kiusatakse tavaelus. Sageli on tegemist lastega, kelle enesehinnang on madal ja sotsiaalsed oskused liiga napid, et kiusajale vastu astuda.



Karin Naruskovi uurimus aga näitab, et üle poole neist, keda on internetis kiusatud, ei räägi sellest kellelegi, veidi alla poole jagasid kogetud alandust sõbraga. Vaid marginaalne osa kurtis emale-isale. Enamik kiusamise ohvreid ignoreeris nende vastu suunatud rünnakut.



Naruskovi arvates võib ohvrite vaikimist põhjendada põlvkondadevahelise erinevusega – tänapäeva lapsevanematel pole nii häid internetialaseid teadmisi ja ohvrid kardavad, et vanem ei mõista nende muret. Seetõttu räägitaksegi toimunust pigem sõbrale. Samuti tekitab interneti anonüümsus lapsel «käegalöömise» tunde, sest mis mõtet on kedagi teavitada, kui kiusajat nagunii teada ei saada.



Kadri Järv-Mändoja arvates on halvim, mida küberkiusamise puhul teha võib, kiusamise tähelepanuta jätmine. Kui lapsevanem avastab, et tema last internetis kiusatakse, peaks ta tõendusmaterjali, näiteks MSNi kirjavahetuse, alandava e-kirja või netilehekülje, välja printima ja klassijuhataja või koolipsühholoogiga ühendust võtma.



«Üliharva on korduvate rünnakute organiseerijaks mõni võhivõõras,» kinnitab ta. Ikka on tegemist koolikaaslastega, ja kui keegi algatab lapse suhtes mõne kiusamisaktsiooni, siis kipub see kulutulena üle kogu kooli levima.



Koolipsühholoogi arvates on üks tõhusamaid viise kiusamist vältida kiusaja blokeerimine. «Suhtlusportaalid ju lubavad mõnitavate kommentaaride kirjutaja blokeerida, samuti on selline võimalus MSNis, kuid millegipärast kasutatakse seda vähe,» räägib ta.



«Lastega küberkiusamisest rääkides olen ma küsinud, miks neid võimalusi ei kasutata, ning vastus on tihti midagi sellist, et «ma mõtlesin küll selle peale, aga ma ei tea, miks ma seda ei teinud»,» jätkab ta. «Tegelikult seda just tulekski teha: see on sama, mis tavakiusamise puhul olukorrast lahkumine – kiusaja ei saa midagi teha, kui ta on blokeeritud. Aga tihti on ohvri enesehinnang kiusamise tagajärjel juba nii madal, et tema jaoks näib see samm liiga radikaalne ja ta pelgab, et kiusaja mõtleb siis välja midagi veel hullemat.»



Tehnoloogiaajakirja Digi peatoimetaja Henrik Roonemaa arvates hoogustab küberkiusamist arvuti kasutamine «lapsehoidjana»: «Laps istub arvuti taga, ei virise, ei nõua tähelepanu – mugav ju!» Ent digitaalne lõhe, mis erinevaid põlvkondi lahutab, ei lase vanematel ka päris täpselt aru saada, millega laps arvutis tegeleb.



«Muidugi pakutakse erinevat tarkvara: on võimalik seadistada koduarvuti nii, et laps pääseb internetti ainult piiratud ajal, et ta ei pääse teatud lehekülgedele. Samuti on võimalik jälgida, kus laps on käinud ja mida teinud. Kuid kõigest sellest pole mingit abi, kui vanematel sisuline huvi puudub. Tarkvaralistest lahendustest leiab laps võimaluse mööda hiilida, sest praegu on nemad sellel alal oma vanematest targemad,» ütleb Roonemaa.



Kuna küberkiusamine kipub jääma laste endi vahele, siis pole lapsevanemal mõtet oodata, kuni ta avastab oma lapse kiusaja või ohvri rollis. Nii Järv-Mändoja kui ka Roonemaa kinnitavad kui ühest suust, et igasugustest piirangutest paremini töötab lapsega rääkimine.



Järv-Mändoja ütleb, et nii nagu päris-elus peab lapsele seletama käitumisreegleid, mis lubatud, mis mitte, tuleb teha ka interneti puhul.



«Kontrollimisest tõhusam on kokkulepetele jõudmine,» arvab ta. «Lapsele tuleb seletada, et nii nagu koolis ei tohi teisi lapsi kiusata ja narrida, ei tohi seda teha ka internetis. Kiusamine on kiusamine, toimugu see koolis või internetis. Samuti tuleb lapsele seletada isikliku turvalisuse tagamist: et oma paroole ja kasutajanimesid ei tohi teistele jagada.»



Tehnoloogiaajakirjanik Hendrik Roonemaa soovitab vanematel end küberruumis toimuvaga rohkem kursis hoida: «Isa-ema peaksid ise rohkem internetti kasutama, netis olemas olema, et selle maailma mängureegleid teada. Siis nad saavad paremini aru, millised on tegelikud ohud ja mis lihtsalt paanika.»



Artikkel valmis SA Dharma toel

Tagasi üles