Erkki Bahovski: olümpiatule erutav kuma
/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
10. aprill 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tundub, et olümpiatule teekonna kavandajad oleksid pidanud alustama segaduste vältimiseks organisatsiooni Freedom House vabaduse tabeli alumisest otsast. Tahate olümpiatulele turvalist teekonda: joostagu näiteks Usbekistanis, Põhja-Koreas, Kuubal või Birmas. Või ka Venemaal, kus igasuguste segajatega tegeleks juba OMON. Ning Venemaa territooriumi arvestades jätkuks ka jooksmist.
Aga millegipärast läbib praegu olümpiatõrvik maid, mis on Freedom House'i vabaduse tabeli tipus: Suurbritanniat, Prantsusmaad ja USAd. London ja Pariis nägid juba Tiibetit toetavaid meeleavaldajaid ja neid on oodata ka San Franciscos.
Raske on neil, kes arvasid, et olümpiatuld saab kasutada propagandistlikel eesmärkidel ja eirata vabas maailmas Tiibeti probleemi. Selles mõttes erineb olümpiatõrvik 1936. aastast, mil natsid selle kasutusele võtsid, et propageerida Kolmanda Riigi kui aaria rassi kodu seost antiikse Kreekaga. Natside propaganda Berliini olümpiamängude kaudu õnnestus, kuid Pekingi olümpiamängudega ei pruugi nii juhtuda.
«Spordi rüütellik võistlus aitab tugevdada rahusidemeid riikide vahel. Seetõttu ärgu olümpiatuli kunagi kustugu.» Kes võis seda küll öelda? Õige vastus: Adolf Hitler 1936. aastal, hetk enne olümpiatule süütamist. Pärast põlesid juba muud tuled...
Mõnikord on viidatud võimalikust olümpiamängude boikotist rääkides sellele, et kui maailm oleks boikoteerinud 1936. aasta olümpiamänge, polekski meil Kristjan Palusalu kahte kulda. Kuid see, et maailm ei pööranud natside propaganda- ja sõjamasinale piisavalt tähelepanu, oli põhjuseks, miks 1940. aastal üldse olümpiamänge ei toimunud ja seesama olümpiasangar Palusalu rindele sattus, soomlaste poole üle jooksis ja hiljem vanglasse pandi.
Hasso Krull viitas viimases Sirbis võimalusele, et põhjuseks, miks ka siin Eestis Tiibetist hoolitakse, seisneb selles, et nii saab tümitada jälle kommunistlikku reiimi. «Eestlased ei tunne sugugi alati tugevat solidaarsust okupatsiooni või genotsiidi all kannatavate rahvastega,» kirjutas ta.
Just nagu tunneksid vaba maailma inimesed huvi kõikide regioonide vastu ühtemoodi. Näiteks Briti uudistest võib rohkem teada saada Zimbabwe kui Venemaa kohta. Selles pole mingit eestlaslikku omapära, huvid ja solidaarsus lähtuvad ikkagi kellegi ajaloost. Kuid praegu paistab nii, et olümpiatuli ja koos sellega ka Tiibet erutab kogu maailma meeli. Paraku mitte olümpia ideaalidest, vaid vabaduse piiramisest tõukuvalt.