Tiina Kirss: elulugudel on lepitav toime

Tiina Kirss Foto: Postimees.ee

Paari nädala eest toimunud Kääriku Metsaülikooli hommikuses kirjandusrühmas lugesime väljavõtet Tamara Miljutina elulooraamatu eestikeelsest tõlkest «Inimesed minu elus.» Paljude osavõtjate jaoks oli avastus näha 1920. aastate Tartu üliõpilaselu läbi venelanna silmade, kes II Maailmasõja ajal jagas paljude eestlaste saatust – Siberi teekonda. Metsaülikooli teema, lõimumine, kahtlemata võimendus aprillisündmuste taustal. Kompamisi ja komistamisi, küll aga läbivalt sallivalt, astuti loengute ja arutelude kaudu samme mõistmise suunas, teadvustades taas, et «probleemidest» rääkimine ja ka lahenduste pakkumine on hõlpsam kui enda kõrval istuvat inimest kõnetada, rääkimata siis tundma õppimisest. Julgeksin väita, et vähemalt osa eesti keelt emakeelena kõnelevaid osavõtjaid—ma ise nende hulgas, suhtlesid nende päevade jooksul sagedamini oma vene keelt emakeelena kõnelevate kaasmaalastega kui igapäevases elus ja töös.

Kohati tajusin end olevat sarnastel radadel, kui siis, kui aastaid tagasi alustasin õpetamist Ameerika lõunaosariigis Georgias ja mu üliõpilased ületasid kodus ja koolis «loomulikeks» kujunenud rassidevahelisi barjääre. Nii mõndagi neist šokeeris argi-erinevus, mida neil—vaatamata neid ümbritsevatele «multi-kulti» siltidele ja inklusiivse patriotismi retoorikale, õnnestus vältida. Need, kes olid tunnetanud oma «mugavusetsooni» piire tundsid kõhedust olukorras, kus puudus enamuses olemise õlatugi. Väidetavalt aga olid sellised oma-naha-peal kogetud multikultuursuse kogemused—olla hetkeks vähemuses - veelgi põhilisemad «liilia-valge» ameeriklase haridusele kui sotsioloogia õpperaamatust saadud tarkus.

Metsaülikooli ajaloole pühendatud õppepäeval puudutati erinevaid võimalusi Eesti lähiajaloo selgeks rääkimiseks. Ühes ettekandes väljendus arusaam, et «nendele», venekeelsele elanikkonnale, eriti kooliõpilastele, tuleks «meie» ajalugu selgitada. Kelle oma Eestimaa ajalugu siis lõpuks on, ja kelle käes pliiats, et seda kirjutada, jäi küsimata.

Tervendavalt radikaalse alternatiivina kõlas ettepanek kuulutada välja «moratoorium» ajaloolistel teemadel rääkimise suhtes. Korrektse ajaloo ühiselt alla kirjutatud «paktist» loobumine tundus mulle võluva mõttena. Pedagoogina olen tajunud kui võõristavalt õõnes, samas aga kui viljakalt avar võib olla selline vaikus. Ega ei tohikski rutata seda kohe täitma. Aga millega võiks seda vaikust vooderdada?
Kümme aastat tagasi pidasin Toronto eestlastele loenguid 1949 a. küüditatud eestlaste elulugudest, mida oli kogunud Eesti Kirjandusmuuseum. Avameelselt tunnistati, et Eestist põgenenud põlvkonnal, ka nende poolt jagatud «ühismälus» puudus teadmine ja arusaamine 1949. aasta küüditamisest. Sellele saadi kirjades kodumaal elavate sugulaste poolt vaid vihjata, täiuslikum jutustamine pidi ootama teistsuguseid aegu. Elulood, milles ilmnes detailseid elu-olu kirjeldusi, täitsid tagantjärgi lünki kuulajate teadmistes, pannes mõtlema ka neid, kes olid oodanud vaid kannatuslugusid. 1949. aasta Siberilood olid niisama heterogeensed kui nende endi (sageli jutustamata ja kirja panemata) põgenemislood. Nendes oli ka õnne ja vedamisi.

Viimase viie aasta jooksul toimunud elulookirjutamise töötubades Torontos ja Tartus nägin, kuidas hoiakud, hinnangud ja kategoorilisus, milles inimesed oma poliitilisi ja rahvuslikke meelsusi väljendasid, andsid järele vaikusele, milles kuulati kellegi teise jutustatud lugu, kellegi teise elust, kellegi teise mätta otsast nähtuna. Selles vaikimises oli avatuse alge, ilma milleta ei saa tekkida sallivust.
Kas ehk elulugude jutustamine oleks inimlik abinõu mõistval lõimumisel, olles vahevariant lähiajaloo selgeks (õigeks ja täiuslikuks?) rääkimise ja ajaloo-moratooriumi vahel? Kas ehk just elulugude jutustamisel on inimestevahelises keerulises suhtlemises ravitsev ja lepitav toime? Kahtlemata mitte automaatne ega maagiline. Filosoof Paul Ricoeur on aga seda julgenud loota, kuna jutustamine on üks põhilisemaid inimlikke tegevusi, mis annab toimunule tähenduse.

On väidetud, et elulooliste kirjutiste lugemine ja uurimine võiks abiks olla väärarvamuste selgitamisel ning sildade ehitamisel lõhestatud ajaloopaljususes.

Paraku ei ole elulooline jutustus «vahetu», isegi siis kui teda võib tinglikult pidada «siiraks», isegi siis kui kirjutaja on iseenda ja lugejaga astunud kokkuleppesse, et ta räägib ainult ja oma parima teadmise järgi tõtt. Jutustada oma elust on tõlgendus: tuleb selekteerida minevikku, mida jutustaja arvates kõlbab, tasub, sobib avalikuks teha.

Elulugu on «konstrueeritud» minevik, mille taasloomisel tugineb kirjutaja enda ja sageli ka oma lähedaste kaugmälule ja lähtub kirjutamiseaegsest «olevikust». Mälu võib olla lünklik, petlik, või tuhmunud, ehk ajapikku võimendada emotsionaalselt eredamaid aspekte. Ene Mihkelsoni romaanid, ehk kõige enam tema kaks viimast romaani, «Ahasveeruse uni» (2002) ja «Katku haud» (2007) osutavad eluloojutustuse hädaohtudele ja tuleohtlikkusele.

Professionaalsel ajalookirjutusel on teistsugused ülesanded, lähenemised ja meetodid: minevikku tuleb seletada ja mõista, allikaid kriitiliselt vaagides. Ei ole mõistuspärane ega õige väita, et «elulood» (ehk «mälu») asendavad «ajalugu».

Rein Veidemanni kirjutis 23. augusti Postimehes veenvalt osutab sellise historiograafilise puntra ohtlikkusele. Elulood ei ole «vahetud», veel vähem on nad vabad stampidest, väärtushinnangute sõrestikest, mille kaudu mäletatud materjali selekteeritakse ja korrastatakse. Hoiakute pitser on omakorda kõige tugevam nendes kohtades eluloos, kus kirjutajal oli valus või raske—selle asemel, et valust jutustada, väljendades ning taaskogedes nendega seonduvaid ebamugavaid tundeid, juhatab ta enda ja lugeja tähelepanu sellele miks see mis juhtus, pidi niiviisi juhtuma, sealjuures põhjendades ja õigustades omaenda käitumist. Kuid mõnikord ollakse julgemad: kahe, kolme või viie aasta pärast jõutakse niikaugele, et rääkida ka hoolikalt varjatud sündmusest, kahetsusest, või kaotusest.

Imbi Paju vastselt ilmunud raamat «Tõrjutud mälestused» (esmatrükk soomekeelne, eesti keeles ilmunud suvel 2007), ja tema samanimeline, suurt rahvusvahelist tunnustust saanud film analüüsivad sügavale ulatavaid jõudusid, mis takistavad juurdepääsu nendele minevikele, millele on raske otsa vaadata ja mille «lõimumist» olevikuga takistavad nii ideoloogilised kui psühholoogilised hoiakud.
Üks alapealkiri raamatu esimesest osast «ajalootöö on mälestuste ja leina topelttöö» sõnastab vajadust kõikide nende raskete minevikega tegeleda, neid mitte enam tõrjuda. Juurdepääs tõrjutud minevikule nõuab kontekste, kus toimub inimlikult tundlik ja kaastundlik kuulamine. Seda ei saa sundida: sellele saab vaid julguse ning eetilise taktitundega avaneda.

Heaks näiteks on president Lennart Meri algatatud küüditamise mälestuste talletamise võistlus 2001. aastal, mille auhinnatööde kogumik kannab pealkirja «Vaikimise väraval». Oma lähikonnas ja suguvõsas läbi viidud intervjuud avasid noortele võimaluse ületada need barjäärid, mida Paju oma raamatus rõhutab. Küsimused, mida nad esitasid, ei olnud professionaalsed, küsitlejad ei olnud läbinud koolitust. Sirvides Eesti Kirjandusmuuseumis tallel olevaid võistlustöid, mis raamatusse ei jõudnud, on näha, et väga paljudel puhkudel sild kandis—mäletamine andis kuulajatele edasi varem ettevaatuse, hirmu ja olukorra sunnil varjatud minevikke.

Ei ole aga liialdus öelda, et «vaikuse väraval» on piirivalve. Kui kuulata Ene Mihkelsoni romaanide peategelasi, siis selle värava taga kummitab. Nagu on näidanud antropoloogid (Susannah Radstone, Michael Lambek jt), kelle välitöö on viinud neid silmitsi värskete vägivallakolletega erinevates maailmanurkades, ei saa «mälutööd» teha käsukorras, kuna sel juhul võivad hakata toimima uued, kitsendavad «mälurežiimid».

Imbi Paju sõnastab ka mäletamise ja mälestamise piire: «Avades ajaloo patoloogiad sedavõrd, kui ma selles hetkes ja ruumis olen võimeline tegema, püüan taastada seda kadunud aega, mis mu ema ja tema ajal elanud inimesi ümbritses, kuid mis on vajunud vaikusesse ja jäänud ilma lohutusest. Kuigi sellestki ei pruugi teema avamiseks piisata, aga vahest pole vajagi kõike teada, sest kõige mäletamine võib lõppeda hullumisega.» (19)

Eestis on elulugude kogumisega tegelenud viimase viieteistkümne aastate vältel nii Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuurilooline Arhiiv, Eesti Rahva Muuseum, kui Ühendus Eesti Elulood, kelle iga-aastased eluloovõistlused on ärgitanud paljusid, eriti eakaid Eesti inimesi oma eluloo kirja panema. Ka kohalikud muuseumid on oma tänuväärse panuse andnud. Igakevadisel eluloopäeval Kirjandusmuuseumis tõstetakse esile need lood, mis oma eheduse ja jutustamiseosavuse tõttu on silma torganud. Sellel kevadel esitleti kogumikku venekeelsete Eesti elulookirjutajate lugudest, mida erilise soojuse ja järjekindlusega on kogunud ja tõlkinud Tartu klaveriõpetaja Volita Paklar. Nii tema kui elulugude uurija ja koguja Rutt Hinrikus väidavad, et venekeelse Eesti elanikkonna hulgas on elulugusid seni kogutud liiga vähe. Neid tuleks teha kättesaadavaks ka eesti keeles.

Usaldust kasvatatakse aeglaselt—kuid ta on habras. Selle rikkumine võib olla vaid ühe lahkheli tulemus--siis ta põleb kui virnrohi. Samas võib temas kätkeda üllatav vastupidavus, mis annab inimlikku soojust ja tuge, mis ulatab kaugemale kui otsene eesmärk kirjutada, talletada ja edasi anda oma elulugu. Omaeluloolisus on võimalik katalüsaator selle sallivuse loomisel olevikus, ilma milleta minevikumõistmine kuidagi edasi minna ei saa.

Merle Karusoo ja tema kolleegide ja abiliste töö 1999. aastal Kirde-Eesti keskkoolides, kahenädalastes kümblus-õpikodades on selle hetke võimendus ja laiendus ja on eeskujuks tänapäeva kuumenenud integratsioonikriisis. Õpikodades antakse õpilastele ülesanne saada teada oma perekonna juuri. Need ei mahu ühise nimetaja alla «venelane». Lõputöös jutustab iga õpilane oma juurte lugu—eesti keeles.

Need õpikojad on näidanud, et «lõimumine» saab toimuda vaid sügavuti minnes, küsides «Kes ma olen?» ja «Kes oled Sina?» Ilma isiku, tema perekonna ja lähikonna jutustatud minevikkude teadvustamise on sedalaadne mõistmine pea võimatu. Kuid see on aeglane töö, mis eeldab sallivust, kannatlikkust, dissonantsi-taluvuse kasvatamist ning liiga kergelt omakspeetud võõra lävel komistamist. Kui tänavuse Metsaülikooli hariduspäeva laudkonnavestluses nentis vene gümnaasiumi õpetaja, et lõimumiseks peavad mõlemad pooled end kogema tegusatena, subjektidena, oma-õnne-seppadena, kes paratamatult ja leevendamatult sõltuvad teineteisest, siis on selge, et integratsioonini ei vii ühtki kiirmagistraali. Kas saame lahti öelda lõimumise aeglusemõõdust?

Või oleme nõus liikuma usalduskiirusega—teadvustades lugusid omadest ja võõrastest minevikkudest, mida jutustades võiksime teineteisele huntide asemel inimesteks saada?