Hindrek Riikoja: Kuidas teha lapsi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei oska oma juttu alustada kuidagi muud moodi kui üleskutsega, et inimesed, ärge minge teatrisse. Minge parem kinno või tehke sporti, aga ärge kindlasti minge niinimetatud moodsasse ja kaasaegsasse teatrisse, kus kriitikute sõnul murtakse piire ja leitakse uusi paradigmasid. Ärge minge sellepärast, et te ei käi ju rate.ee-s või mingite suvaliste kaakidega nurga taga käratsemas ja ropendamas.
Aga uue ja nüüdisaegse teatri ning tegelikult ka nüüdiskunsti mõõdupuuks on millegipärast saanud just nimelt karjumine ja ropendamine. Needsamad asjad, mida me tavalises elus ja noortekultuuris (ikka seesama rate.ee) enesestmõistetavalt taunimisväärseks peame.
Kui te mind ei usu, minge vaadake näiteks tänapäeva eesti teatri üheks lipulaevaks peetava teatri NO99 uusimat tükki «ГЭП ehk Gorjatije estonskije parni». Saate kaks tundi umbses teatrisaalis kuulata karjumist ja ropendamist.
Iseenesest on ju hea, et teater on hakanud tegelema sotsiaalsete küsimustega, ja tegelikult on ka mõistetav, et probleeme vaatajatele esitades utreeritakse. Minu arust ei peaks seda tegema aga karjumise ja ropendamisega. Ma ei saa aru, miks seda nii tegema peab. Viisakas inimene ei karju lakkamatult. Korra ütleb mõne vandesõna, kui haamriga pöidla pihta lööb, aga 99 protsenti tema jutust on viisakas.
Loomulikult tuleb inimeste tähelepanu juhtida elu kitsaskohtadele, sest me võime ennast mõelda kui edukaks tahes, Eestis on üksjagu valukohti, millest peab ikka ja jälle rääkima. Kui meenutame sellesama teatri etendust «Nafta», siis seal sai ju valusat ja vajalikku juttu rääkida ka ilma pidevate «kuradite», «m de», «k de» ja mille kõigeta.
Teatrikriitikud ja tõenäoliselt ka teatrijuhid tahaksid mulle nüüd kindlasti rääkida sellest, kuidas ma ei ole üllast teatrikunstist aru saanud ega oska näha nende sõnade sügavamat sisu ja tagamõtet. Ei oska jah, sest minuni ei ole seda suudetud inimese moel tuua. Ei ole vahet, kas roppuste tiraad kõlab eliitteatris või rate.ee-s. Ühtmoodi labane ja mõttetu on see mõlemas kohas. Mõlemal puhul tekib tunne, et inimesed ei oska ennast väljendada ja oma mõtteid vaatajale-lugejale edasi anda. Lihtsalt vanus on erinev.
Sestap kutsukski inimesi üles teatrisse mitte minema. Mitte minema sellesse teatrisse, kus ennast inimese kombel väljendada ei osata.