Urve Eslas: Sina! Tee lapsi!

Urve Eslas Foto: Postimees.ee

Teatris NO99 etenduvat tükki «GEP» (Gorjatšije Estonskije Parni») reklaamivad plakatid käsuga «Mees! Tee lapsi!». NO99 valitud teema, selle reklaamimise viis ja laupäevases Postimehes ilmunud samateemaline vestlusring mõjuvad diskussiooni tekitamiseks inspireerivalt. Lapsi on rohkem vaja. Riik on kehtestanud emapalga. Ja tõepoolest, lapsi sünnib rohkem. Kuid mitte piisavalt. Riiklik surve lapsi teha suureneb ja üldise vajaduse isikliku käsuna esitamine saab harjumuseks.

Küsimus on, kas isiklik käsk praeguses olukorras meie demograafilist probleemi lahendab. Ehk on küsimus meie rahvusliku eneseteadvuse kehvas tervises, kuid käsud, mis tungivad meie privaatsfääri, mõjuvad pigem pärssivalt kui kannustavalt.

Keelde ja käske on mitmesuguse ulatusega. On riiklikud käsud, näiteks seadused ja korraldused, käsud töökohal, nagu lepingud ja tööeeskirjad. Riiklikke käske täitev inimene on kodanik, töökäske täitev on töötaja. Kõrvalepõikena: need kaks – riik ja töö – võivad huvide konfliktist tingituna üsna vastukäivaid korraldusi anda. Riigi huvi, et naised sünnitaksid, ei lange kokku töökoha huviga, et naine oleks tööjõuna kasutatav. Kodanikuna peaks naine sünnitama, töötajana mitte.

Kuid kas töötajaks ja kodanikuks olemine on kõik, mis konstitueerib inimese? Riiklike imperatiivide isiklikuks muutmine leiab aset siis, kui ühiskonna stabiilsus on kahjustatud. Kui töökoht on kriisis, võib inimesest saada 24-tunni-töötaja. Kui riik on kriisis, kiputakse riiklikest huvidest tegema isiklikud käsud. Kui esitada emadust kui ohverdust riigi ja rahvuse püsimise nimel, siis lapsi ei sünni. Lapsi teeb ja sünnitab inimene, mitte töötaja või kodanik.

Käsk lapsi teha ei aita. Pigem vastupidi. Mäletate Kristiina Ojulandi prahvatust: «Mult nõutakse rasestumist, nõutakse sõna otseses mõttes. Et mingu ma koju ja hakaku sünnitama. Miks mina?»

Riiklike plaanide isiklikeks käskudeks muutmise asemel võiks näiteks uurida, miks on Eestis levinud naiste hulgas arusaam, et sünnitada võib vaid nii mitu last, kui üksi üles kasvatada jõuad. Kuid demograafiline kriis ei ole ainus, mida käskudega lahendada püütakse. Kui tööturg on kriisis, koolitatakse kodanikke tööturu nõuete järgi hoolimata sellest, et nõudmisi, mis võivad kümne aasta pärast olla tööturul, pole võimalik prognoosida. Kui eesti kultuur on kriisis, kasvatatakse kodanikust kultuuritarbija. Ometi teavad kõik, kel lapsed, et käsuga teatrit armastama sundida ei saa.

Nii sünnib 24-tunni-kodanik: tööturu nõuetele vastav tööline, kultuuritarbija ja sünnitaja. Laske inimesel olla. Küll ta siis teeb oma tööd, vaatab eesti teatrit ja saab lapsi. Ja teeb seda armastusega.