Mihhail Lotman: Märulisemiootika Eesti pealinnas

Mihhail Lotman Foto: Postimees.ee

Pärast unetut ööd otsustasin reedesel doktoriseminaril käsitleda plaaniväliselt Tallinna sündmusi. Arvan, et kollektiivse analüüsi tulemused võiksid pakkuda huvi ka laiemale ringile. Olgu vaid märgitud, et alljärgnevas tekstis on esiteks välditud semiootilist spetsiifikat, teiseks aga igasugust hukkamõistu või isegi moraliseerimist, samuti soovitusi võimudele. Hukkamõistvaid sõnu on mõlemalt poolt öeldud piisavalt.

On aeg tõmmata hinge ja püüda mõista, mis siis tegelikult juhtus. Mis aga puutub olukorra parandamise retseptidesse, siis ei arva ma, et praegu oleksid leheveerud nendeks kõige sobivam koht.

Nimed

Nimetamine on esmane semiootiline toiming. Kui loogikas on nimi neutraalne tähistaja, siis kultuurisemiootika seisukohalt pole nimi kunagi täiesti erapooletu: nimi ei tulene asja olemusest, vaid vastupidi: nimi määrab suuresti asja interpreteerimise (siit muuseas ka «siltide kleepimise» praktika). Tõnismäe monumendi saaga annab selles mõttes palju õpetlikku materjali. Tõepoolest, mis rajatis see oli ja mis on selle õige nimi?

Eesti meedias kasutatakse sagedamini pronksmehe (variant: pronkssõduri) nime, kuid kohtab ka Aljošat, puuslikku ja «Tallinnas aadressil Kaarli pst 13 asuvat rajatist» (variant: «Kinnistu, mis on registreeritud Harju Maakohtu kinnistusosakonnas Tallinna kinnistusjaoskonnas numbri all 160601 ja mis kannab katastritunnust 78401:107:0340»).

Kõik need nimed on märkimisväärsed juba selle poolest, et väldivad hoolikalt omaaegset ametlikku nimetust. Samas on neil kõigil üsna tugev emotsionaalne laeng. Kui puuslik on selgelt negatiivse konnotatsiooniga, siis Aljošat kasutatakse kas empaatilise või, vastupidi, iroonilise eesmärgiga.

Pronkssõduriga analoogilisi tähistusi kasutas Puškin (Vaskratsanik, Kivist Külaline, Kuldkikas). Nagu täheldas Roman Jakobson, oli Puškinil kindel eesmärk: pealkirjas kajastada, kuid samal ajal ka varjata teose süžeed. Poeemi alguses on vasest monument liikumatu, poeemi lõpus aga võidab ratsanik materjali ja kuju kappab vappuval sillutisel.

Sama lugu on kivist külalisega. Selget vihjet Puškini draamale sisaldas ka Öise Vahtkonna ähvarduskiri riigikogu saadikutele, kus üllataval kombel lähtuti eestlaste pandud nimest: «Iga debiilikust saadikut külastab pronkskülaline.» Erilist tähelepanu väärib asjaolu, et üle on võetud vastaste terminoloogia.

Olgu siinkohal märgitud, et ka Aljošat ei saa mingil moel pidada rajatise algupäraseks nimeks (eesti keeles kasutas seda esimesena vist Enn Vetemaa). Sellist nime kandis nõukogude legendi järgi Berliinis Treptowi pargis paiknev skulptuur. Kohalikud venelased ei nimetanud Tõnismäe monumenti varem nii, Aljoša on viimaste kuude uuendus, kusjuures nimetus on võetud üle eesti meediast.

Öine Vahtkond jt kaitsjad eelistavad sõdur-vabastajate mälestussamba nimetust. Ka sellel nimel on tugevad emotsionaalsed konnotatsioonid, kuid temagi pole autentne.

Märkide ambivalentsus

Autentne polnud ka Öise Vahtkonna must-oranž Georgi lint. See lint sai nime Georgi ordeni järgi, mida nimetati veel sõduriordeniks, kuna 4. järgu Georgi ordenit anti ka sõduritele. Tsaari-Venemaal peeti seda kõige mainekamaks sõjaliseks autasuks.

Bolševikud kaotasid kõik auastmed ja -märgid, kuid II maailmasõja ajal tõi Stalin need tagasi ning medalile võidu eest Suures Isamaasõjas ilmus üllatusena Georgi lint. 2000. aastal taastas Putin Georgi ordenid.

Georgi lindi värvid – must ja kuldne – viitavad selgelt Vene impeeriumi värvidele, mis pärinevad omakorda Bütsantsist. Ent ordenil on teinegi semantika. Georgi (Püha Jüri) oli lohevõitja ning laiemas tähenduses sümboliseeris ta valguse võitu pimeduse üle.

Kustumatu kuulsus

Nõukogude ajal oli Tallinnas nagu kõikides suuremates linnades tundmatu sõduri mälestusmärk. Tõsi küll, monumendile oli märgitud sõdurite nimesid ning Karl Vaino ajal pandi trollipeatuse lähedusse nimedega lisaplaate.

Meenutas juudi anekdooti: «Siin puhkab tundmatu sõdur Moše Rabinovitš. – Miks ta on tundmatu, kui ta nimi on teada? – Ta nimi on küll teada, kuid pole teada, kas ta ka sõdur oli.»

Tallinnas nagu mujalgi oli sellise monumendi kohustuslikuks elemendiks nn igavene tuli. Teiseks oluliseks elemendiks oli tavaliselt kiri: «Igavene au sangaritele.»

Ehkki Nõukogude võim deklareeris rõhutatult oma ateismi, on kogu see sümboolika sügavalt religioosne, kuid tegu pole kristliku, vaid paganliku religioossusega. «Kustumatu au» (kr kleos aftiton) on vanimaid indoeuroopa mütoloogilisi kujundeid, mida seostati sõjas langenutega. Tuli ei olnud üksnes metafoori realiseerimine, vaid ka paganliku rituaalse praktika element (säilinud nt parsidel jt zoroastristidel, kuid ka kristlikus mütoloogias: vrd puhastustuld).

Seega on tegu varjatult sakraalse rajatisega ja selle ümber toimuvad tseremooniad on teatud müsteeriumide loor. Näiteks pioneeride ja komnoorte vahtkond või noorpaaride komme külastada seda pulmapäeval, tuua lilli ja pildistada «mälestuseks» (mälestus sügavalt isiklikust toimingust on kestvam igavese mälestuse taustal).

Ja muidugi protsessioonid võidupühal ja Tallinna vabastamise aastapäeval (lugeja võib lisada siia oma maitse ja veendumuste järgi jutumärke, kuid siiski mitte üle kolme komplekti).

Kui kasutada Vaira Vike-Freiberga vaimukat, kuid ebatäpset märkust, kaasnesid sellega viinajoomine ja vobla pealehammustamine. Ka see toiming on seotud paganlike rituaalidega, mille üheks peegelduseks on peiede komme. Idaslaavi paganluses oli selle rituaali nimi dedõ (või dzjadõ ‘vanaisad’; üks Öise Vahtkonna üleskutseid oligi «meie vanaisade haudade kaitsmine»), sarnane funktsioon on halloween’il.

Nende rituaalide eesmärk on hoida tasakaalu ja sidet elavate ning surnute maailma vahel. Eriti ilmekas on halloween’i näide, kus elu, surm, söömine, hirm ja rõõm on lahutamatult seotud. Seos karnevaliga on siin täiesti ilmne.

Pole üllatav, et ka n-ö Eesti pool võtab üle sakraalse terminoloogia. Kui endine kaitseminister sedastab: «seniks, kuni puuslik on püsti ja näitab meile vene kõige inetumat palet,» võib jääda mulje, et õige usklikuna võitleb ta esimest käsku rikkuvate vene paganate vastu.

Nimi Öine Vahtkond tuleneb Sergei Lukjanenko samanimelisest romaanist, kus valguse ja pimeduse jõud kohtuvad kompromissitus võitluses. Teose populaarsusest annab tunnistust asjaolu, et lisaks ekraniseeringule on selle alusel tehtud mitu rolli- ja arvutimängu.

Noorte esialgne tegevus meenutaski kõige enam rollimängu. Nad on valguse jüngrid, kes võitlevad öösel tumedate jõudude pealetungi vastu. Kogu atribuutika (küünlad, lilled, lindid, vahtkond) vihjas mingile rituaalile.

Rituaal ise oli alles kujunemas, kuid osalejate orientatsioon rituaalsele käitumisele oli täiesti teadlik. Juhin tähelepanu vaid ühele talitusele. Lõikelilli ei asetatud mälestusmärgi jalamile, vaid torgati mulda või lumme, mis pidi esiteks tähendama, et need lilled pole surnud, vaid justkui võrsuvad maast, teiseks aga ühendama surnuid elavatega.

Kõik Öise Vahtkonna toimingud lähtusid sellest, et tegu on sakraalse paigaga, sidekanaliga, mis ühendab ktoonilist (maa-alust) maailma inimeste maailmaga. Siit ka üks põhjusi, miks mälestusmärki ei tohtinud teisaldada ega surnuid ümber matta: teises kohas see side ei kehti. Nagu ka absurdsena kõlav väide: «See (st plats Tõnismäel) on meie maa.»

Identiteedinälg

Vahtkonna noored liikmed mitte üksnes ei mänginud, et nad on valguse kaitsjad, vaid tõepoolest tahtsid olla head. On väidetud, et venelaste probleemid johtuvad halvast ajalootundmisest: piisab sellest, kui neile rahulikult selgitada, kuidas asjad tegelikult olid. Paraku see ei toimi – et sõnum jõuaks adressaadini, ei piisa selle edastamisest.

Saatjal ja vastuvõtjal peab olema kas või osaliselt ühine taustsüsteem. Selle loomiseks on aga vältimatu komponent vastastikune empaatia. Ilma selleta mõjub sõnum vaid semiootilise agressioonina (vrd kuidas eestlastele meeldivad jutud vabastamisest, isegi kui neid hästi rahulikult ja korduvalt edastada).

Vandaalitsevad noored tundsid hästi seda, mida nad nimetavad «Laari ajalooks», kuid see teadmine ei hoidnud neid tagasi, vaid oli üheks märatsemise ajendiks.

Kui inimene kuuleb pidevalt, kui halb on tema rahvus, kui palju kurja ta on teinud ajaloos, eriti aga Eestile, siis pole ime, et see mõjutab tema enesehinnangut. Madala enesehinnanguga inimene on sotsiaalselt ohtlik, sest kompensatoorsete mehhanismide kaudu tekib vajadus saata korda midagi suurt (Herostratose sündroom – te veel kuulete minust!). Eriti ohtlik on see, kui kokku saab palju sama kompleksi all kannatavaid inimesi.

Vajadus olla hea sünnitas Öise Vahtkonna. Noored vajasid positiivse identiteedi märki, sellist, mis oleks ainult nende oma, mis ühelt poolt eraldaks neid põlisrahvast ja teiselt poolt oleks vaieldamatult positiivne. Nende õnnetuseks sai selleks Tõnismäe mälestussammas.

Püha vägivald

Rahutuste rabavamaid seiku oli vandaalitsejate õnnelikud näod. Eriti absurdne näis asjaolu, et nende nägudega käisid koos mitte üksnes röövitud kraam, vaid lõhkised riided ja verised käed. Vägivald oli täiesti spontaanne ja irratsionaalne.

Võib arvata, et enamik öistest marodööridest oleks veel mõni tund varem sügavalt solvunud, kui keegi oleks neile öelnud, et neil on plaanis poode rüüstata.

Pogrommid (ka seda sõna on seoses Tallinna sündmustega pruugitud) on peaaegu alati seotud peomeeleoluga. Nii oli Venemaal, nii oli kristalliööl. Ulatuslikud moslemivastased pogrommid India Gujarati osariigis 2002. aastal, mille käigus põletati elusalt sadu naisi ja lapsi (moslemiallikad räägivad tuhandetest), kandis selgelt karnevaliseeritud religioosse pidustuse märke.

Ka juurdluse käigus rõhutati, et inimesed lihtsalt lõbutsesid. Pogrommi eesmärk ja ohvrid ei ole nii olulised kui toiming ise ning ideoloogiliselt on antiglobalistid natside rünnakrühmlastest väga erinevad. Kuid teguviis on antud juhul ideoloogiast tähtsam.

Liberaalse humanistliku mütologiseeritud maailmavaate seisukohalt on vägivald alati taunitav ja madal. René Girard on üks väheseid, kes julges selle müüdi kummutada: vägivald võib olla ihaldatav ja ülev. Oma teostes (ennekõike «Püha vägivald») näitab ta, et vägivald ja pühadus ei ole üksnes seotud, vaid «vägivald moodustab pühaduse südamiku».

Inimene on vägivaldne olend. Tsivilisatsioon surub vägivalla alla, kuid see leiab väljapääsu tsivilisatsioonivälistes tegudes. Neist üks osa ronib välja n-ö tsivilisatsiooni tara alt (sadism), kuid tihtipeale ka lendab sellest üle, liitudes inimese kõige pühamate tungidega.

Girardi järgi on selliseks toiminguks ohverdamine. Vägivalla kõige puhtam ja püham vorm on enesetaputerrorism, akti täideviija on vaenlasi hävitav sangar, ohver ja pühak korraga. On täheldatud, et paljud enesetaputerroristid lähevad surma mitte üksnes kartmatult, vaid rõõmuga. Jäi meelde stseen: õnnelik rüüstaja Lebedevi manitsevas embuses: olen valmis otsekohe surema!

Kuid pühast vägivallast ei räägi vaid «reaktsionäär» Girard. Anarhistid ja kommunistid kasutavad sama sümboolikat. Näiteks rääkis Trotski, et revolutsiooniline vägivald on kontrrevolutsioonilisega võrreldes midagi täiesti muud: proletariaadi vägivald on püha. Kui Trotski pole mõtlejana viimasel ajal eriti au sees, siis Walter Benjamin on üks intellektuaalide lemmikuid.

Erinevalt Trotskist, kellele vägivald oli organiseeritud diktatuuri meetod, interpreteeris Benjamin, kes polnud üksnes marksist, vaid ka nietzscheaan, (revolutsioonilist) vägivalda dionüüsliku loomeaktina, mis on ühtlasi vabastav ja spontaanne. Rõõm seisneb piiride ületamises, barjääride murdmises ennekõike iseendas. See on vabanemise joovastus, mis oma sümptomite poolest sarnaneb loomingulise inspiratsiooniga, kuid väljendub mitte loomises, vaid hävitamises.

Pohmelus saabub hiljem.