Hannes Palang: Valglinn – ühiskonna katselapp

Hannes Palang Foto: Postimees.ee

Ameerika tunnustatud kirjanik Barry Lopez tõdes oma kõnes geograafidele läinud nädalal Ameerika Geograafia Assotsiatsiooni aastakonverentsil San Franciscos, et 21. sajandi keskkonnaprobleemid on paljuski seotud sellega, et me räägime vaid sotsiaalsetest ja poliitilistest küsimustest. Ära on unustatud esteetika.

Esteetikast rääkimine on tabu, sest see on imal, kitš, ja kui sellest üldse rääkida, siis ikka sotsiaalses või poliitilises võtmes. Sellest tuleb ka keskkonnast võõrandumine, mittemõistmine ning hukkamõist asjadele, mis ei ole ratsionaalselt seletatavad või mõistetavad. Teaduslik või poliitiline käsitlus loeb, aga tunnetuslik mõistmine mitte.

Suhtumine valglinnadesse on omamoodi indikaator. Kõik kiruvad kinnisvaraarendajaid, kes teenivad kiireid kasumeid, ehitades põllule papist maju. Kõik peab olema kiire ja lühiajaline. See, et keegi tahab kodu rajada, tundub selles käsitluses suisa süsteemiväline nähtus.

Kogume kokku arvud, näitame ära valglinnade keskkonna- ja transpordiprobleemid, uurime mobiilide positsioneerimise abil masside liikumist hommikul tööle ja õhtul koju, toodame terve hulga teaduslikuna näivaid näitajaid ja unustame selle kõige käigus sootuks oma uurimisobjekti, inimese.

Samas ei suuda seesama linnast tulnud inimene enam oma uues elukeskkonnas niisama, «lambist», hakkama saada. Kui korteris oli probleem, tuli helistada ühistu esimehele või linnavalitsusele või veel kellelegi ja mingi aja pärast sai asi jutti. Valglinnas tuleb probleemid ise lahendada, arendajast või vallast või ajalehest on vähe abi. Inimene peab oma õpitud abitusest ise välja saama.

Eks kogu see valglinn uut moodi ühiskonna katselapp ole – nii maaomanike, planeerijate-omavalitsuste, uusasukate kui ka kõrvaltvaatajate jaoks.

Minu vanemad ostsid 1974. aastal Rakvere äärelinna majakarbi. Oli linna servmine maja, sellest edasi veel vaid naabrite vundament, siis karjamaad ja edasi Energia kolhoosi põllud. Vanemad ehitasid seda maja nädalavahetustel, sest see oli ca 20 km kodust eemal.

See oli põllu peale ehitatud linn, vanadel kaartidel on selle koha peal Taaravainu küla. Lage oli ja kruusane, miski ei tahtnud eriti kasvada. Vanemad vedasid koormate kaupa sõnnikut ja turvast, kaevasid selle kruusasesse pinnasesse, et tekiks maa, kus saaks kasvatada aedvilja ja viljapuid.

Linn oli rajanud tänavavõrgu, aga see oli kehvake – otse me maja ees oli suur porilomp. Lastele muidugi lõbu laialt, aga viisakama kingaga oli pagana raske puhta jalaga bussi peale jõuda – kui see muidugi tuli. Isa täitis seda lompi käepäraste vahenditega – tellised, aiast korjatud kivid, eterniiditükid jne... Mingil hetkel muutus tänav sõidetavamaks. Ja 2006 tuli lõpuks asfalt.

Tuuline oli ja lage. Nägime ja kuulsime, mis tegid naabrid ja naabrite naabrid, kellel oli parajasti pidu, kellel tüli.

Oli palju loomi ja lapsi. Oli aeg, kui maalt koliti linna, ja maainimesed tõid kaasa oma senised harjumused. Lihtsama elu peale küll, aga praegu nostalgilisena tunduv 68-kopikane võipakk polnud mitte alati poes ootamas ja vorsti kuuest komponendist räägiti roppe anekdoote.

Uue kivimaja kuur kohendati lamba, kana või küüliku jaoks, ettevõtlikum võttis mullikagi linna kaasa. Inimeste harjumused ei muutu üleöö.

Lapsed olid need, kes uuselanikud üksteisega suhtlema panid. Ikka kõndisid emad õhtuti piki tänavat ja katsusid omad jõmmid enne pimedat sööma ja koolitööd tegema saada. Ikka oli vaja naabri käest küsida, ega too ei tea, kus kamp parasjagu müttab. Telefone polnud, mobladest rääkimata, suhtlemine käis suuliselt. Naaber teadis, kust sai soodsalt saepuru, sõnnikut või saelaudu, ja soovitas üleaedselegi. Nii tekkis kogukond.

Praeguseks on need majad valmis, toonased uuselanikud vanad, puud suureks kasvanud. Ja majagi ei ole enam linna viimane, edasi tuleb veel neli või viis tükki, siis kümmekonna aasta vanune park ja siis suur Rakvere ringtee.

Põld, kus kunagi rukkirääku kuulasin, on ikka veel kasutuses, aga ringtee mürabarjäär ei lase mittelinna helisid enam läbi. Ja kunagistel lastel, kes ikka veel seal elavad, on endil lapsed. Ring algab uuesti.

2003 ostsin ise põllu peale krundi. Selle küla esimene päriseks ostetud talu oli ka esimene, kes oma maad kruntideks jagas (äkki on siin mingi seos innovatsioonide leviku ja keskuskohtade püsivuse teooriatega?).

Tuuline on ja lage. Kaevetööde käigus läks nõukaaegne drenaaž katki, ja üks naabrimees vedas suisa pool meetrit täitematerjali oma krundile peale, siis mulda, et saaks korraliku muru ja eksootilisi ilupuid. Näeme ja kuuleme, mis teevad naabrid ja naabrite naabrid, kellel on parajasti pidu, kellel tüli.

Arendaja pidi tegema tänavavõrgu. Tegigi, aga asfalteerinud seda veel pole. Korralik kruusatee, aga vihmasema ilmaga puhta kingaga bussi peale ei saa. Lastel muidugi lõbu laialt, lapsi on palju ja tehakse aina juurde. Ja lapsed hoiavad kogukonna koos – ikka helistavad vanemad õhtuti lapsukestele või käivad ukselt uksele, et pesakond enne ööd kokku koguda.

Nii õpitakse naabreid tundma, hakatakse asju koos ajama – tehakse jõmpsikatele midagi, viiakse neid koos kooli, hoitakse naabripoisil silm peal, kui see on võtmed koju jätnud ja isa-ema ei saa linnast töölt koju tulla. Ehk antakse, nagu vanasti, võileibki pihku.

Naabrid on valdavalt nooremat sorti linnainimesed, kes oma korterid parema elukeskkonna nimel maha müünud ning tulnud nüüd maale oma senist linnaelu jätkama. Kes käib taksoga trennis, kes kuulab tagaaias trance’i, nii et küla kajab – linlased on oma senised harjumused maale kaasa võtnud, need ju ei muutu üleöö.

On kahte sorti valglinnu. Ühes loob arendaja «tervikliku elukeskkonna» ja konsulteerib tulevase elanikuga ainult siseviimistluse osas.

Teises veab arendaja krundi servani trassid ja ehitab tänavatevõrgu (kui ikka ehitab), edasine on vastse omaniku enda mure, mis ja kuidas. Ja siin peab inimene oma pea tööle panema, juhinduma tervest talupojamõistusest, kodundusajakirjadest, arendaja ajupesust, planeeringutingimustest, omaenda väärtushinnangutest jne. Peab valima, kas teeb ise või palkab kellegi.

Mõnele pakub selline uusasum tagasiteed justkui juurte juurde, teisele loob naabri aiast kostev lärm turvatunde – elad nagu maal, aga naaber on lähedal justkui linnas. Jah, osa müüb oma majad maha ja lahkub parematele jahimaadele ja nende asemele tulevad uued, aga nii käituti ka 70ndate uusasumites. Iga muutus vajab aega stabiliseerumiseks – iga süsteem vajab relaksatsiooniaega.

Miks ma seda juttu kirjutan? 20 aastat tagasi avaldas briti geograaf Denis Cosgrove oma raamatu «Sotsiaalne formatsioon ja sümboolne maastik», kus ta kirjeldas, kuidas iga uus sotsiaalmajanduslik formatsioon kujundab endale uue maastiku omaenda sümbolite ja tähendustega. Visioon oli juhtiv jõud uue maastiku tekkes ja tõlgendamises.

Samas kui Cosgrove’i formatsioonidel oli vaheldumiseks aega sajandeid, siis meil siin Eestis toimub kõik kähku – saja aasta jooksul kolm äkilist pööret.

Ja kui väita, et iga pööre loob justkui tähendusbarjääri, millest läbi me ei oska maastikku enam mõista, siis kas oleme tänapäeval enam võimelised aru saama näiteks 30ndate talumaastiku toimimisest?

Kultuurigeograaf Hannes Palang on TLÜ EHI direktor