Christian Veske: geide õigused ei vähenda teiste õigusi

Christian Veske Foto: Erakogu

Homoseksuaalseid inimesi stereotüpiseeritakse (vikerkaarevärvilistes pükstes mehed) ning marginaliseeritakse väidetega, et tegu on nii väikese grupiga ühiskonnast ja ei ole õiglane, et nad enamust enda olemasolu näitamisega ahistavad.

Kas homoks sünnitakse, kasvatakse või seda õpitakse? Ühiskondlikus debatis homoseksuaalsuse põhjuste üle võib välja tuua kolm peamist arusaama: homoseksuaalsus on kaasa sündinud, see on õpitav või homoseksuaalsus on teadlik valik. Tegelikult on veider arutleda, mis homoseksuaalsust põhjustab – samal viisil võiks arutleda, mis põhjustab heteroseksuaalsust.

Homoseksuaalsuse bioloogilisi põhjendusi on erinevaid: arvatakse, et see võib olla seotud ema hormonaalse tasakaaluga raseduse teatud etappidel, geenikombinatsioon võib seda mõjutada jne.

Homoseksuaalsus kui elustiili küsimus on mind pikalt pannud mõtlema, milline see «homoseksuaalne elustiil» ikkagi on. Mis eristab seda heteroseksuaalsest elustiilist? Kas on veel olemas mingid tunnused peale armastatu soo?

Kolmas väide on, et homoseksuaalsus on õpitav. See on tavaliselt ka põhjenduseks homoseksuaalsete inimeste diskrimineerimisele – kui homoseksuaalne inimene töötab näiteks õpetajana, kas ei õpeta ta lastele siis mitte enda väärtushinnanguid, muutes nad seejuures homoseksuaalseks? Loogiliselt võttes peaks ju see sellisel juhul ka vastupidiselt toimima – ka heteroks peaks saama õppida ja meie keskel ei oleks üldse homoseksuaalseid inimesi, kuna enamik on siiski ju heteroseksuaalsed. Kui mõtleme oma kogemusest, siis kas saame öelda, et meid saab mõjutada homoseksuaalseks hakkama?

Paljuski heidetakse meie meedias ette, et meil valitseb homopropaganda. Positiivse info edastamine mõjutavat noori tegema oma valikuid ning seeläbi saavat neist homoseksuaalid. See viitab aga, et homoseksuaalsust tajutakse õpitavana või elustiili valikuna. Soovituseks võiks olla siinjuures küsida mõne homoseksuaalse inimese käest, kas ta õppis või valis endale selle elustiili. Ning siinkohal jääb ka küsimus – miks peaks üldse keegi endale valima «homoseksuaalset elustiili», kui ühiskonna hoiakud selle osas on väga taunivad?

Lähtudes arusaamast, et homoseksuaalsus on kaasa sündinud ning ei ole hälve, ongi vaja tunduvalt enam informatsiooni homo-, hetero-, bi- ja transseksuaalsuse kohta. Ian Riversi, St John’si kolledži sotsiaalpsühholoogia õppejõu arvates kiusatakse Suurbritannia koolides hinnanguliselt 46 000 noort inimest nende tegeliku või arvatava seksuaalse orientatsiooni tõttu taga. 40 protsenti sinna gruppi kuuluvatest noortest oli soovinud teha enesetappu.

Pealiskaudse ülevaate probleemi eksisteerimisest saab uuringust «Eesti teismeliste vägivallatõlgendused», kus autorid jõuavad järeldusele, et heteroseksuaalse identiteedi kinnitamine kas või vägivaldse akti kaudu on meie lastele väga oluline. Ehk siis, sõimates kedagi «pedeks» (sõltumata orientatsioonist), tehakse selgeks, kuivõrd alaväärne see inimene on. Oma õpetajatöö ajal pidin seda laste omavahelises suhtlemises sageli kuulma.

Sellesuvine poleemika samasooliste paaride kooselu registreerimise võimalikkuse ümber jätab tähelepanuta inimlikkuse külje. Kui ühiskonna jaoks on oluline, et homoseksuaalsed inimesed käituksid muidu täisväärtuslike liikmetena (maksavad makse, läbivad sõjaväeteenistuse, toodavad Eestile rahvuslikku rikkust jne), siis jääb arusaamatuks, kuidas (eeldades ühelt grupilt kohustuste täitmist) tekitab õiguste andmine nii suurt vastuseisu. Geidele ja lesbidele oma kooselu registreerida võimaldades ei võeta ära õigusi üheltki teiselt grupilt.

Õigusi on vaja juurde anda eelkõige ka seetõttu, et inimestel, kes armastavad teineteist ning on koos elanud, oleks olemas samuti õiguslik kaitse, kui ühe partneriga midagi juhtub. See on inimlik.

Mida rohkem meil on üksteise halvustamist, seda halvem on see juba niigi haigele ühiskonnale. Eesti vajab iga inimest – seepärast ei saa me ühiskondlikust elust välja lülitada inimesi ei nende seksuaalse orientatsiooni ega ka vasakukäelisuse pärast.