Trivimi Velliste: Riigikaitse hiilgus ja viletsus

Trivimi Velliste
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Trivimi Velliste
Trivimi Velliste Foto: Postimees.ee

Nüüdsel ajal on moodi läinud selline mõiste nagu poliitiline korrektsus, mis äraseletatult tähendab, et kõike ei sobi välja ütelda, iga kord ei saa asju nimetada nende õigete nimedega. See ilming võib muutuda väga ohtlikuks, kui sel lastakse takistamatult edasi areneda.

Poliitiliselt korrektne on arvata, et sõda enam (siia) ei tule. Miks ta peakski, kuidas ta saakski – kui oleme ju Euroopa Liidu ja koguni NATO täieõiguslikud liikmed? Ent asi on maailma sügavamas mõistmises, arusaamises, et minevik ja tulevik pole mitte kunagi teineteisest sel määral erinenud, nagu utopistid seda on soovinud.

Arvata, et sõda enam (siia) kunagi ei tule, on sama hea kui loota, et kellelgi õnnestub lõpuks ometi leiutada igavene jõumasin või kaevandada maapõuest absoluutselt puhast kulda. Arutleda võib küll selle üle, kui kaua õnnestub sõda edasi lükata, kui palju selle tiibu kärpida, millisel määral ja kuidas ohvrite arvu vähendada.

Muutumatu sõda

Ürgmees lõi teisele pähe puunuiaga. Nüüd saavutatakse sama (ent tuhat korda tõhusam) tulemus arvutiklahvile vajutades. Kuid kas sõja sisu ja olemus on sellest muutunud? Tehnoloogia küll muutub ja sellest tulenevalt ka võitlustaktika. Ent strateegia? Ega siis relvad sõdi! Sõdivad ikkagi mehed – nende tahe, nende moraal, nende ilmavaade.

Üks põhjusi, miks Eestis on ilmsiks tulnud teravad eriarvamused riigikaitse küsimustes, seisneb väärtustepõhises ühiskonda läbistavas lõhes. Ja see ei puuduta üksnes kitsalt riigikaitset, vaid on palju laiem ja üldisem.

On naeruväärne väita, et Sinimägedes sõdinud vabadusvõitlejad või Nõukogude okupantide mälestusmärgid ei peaks enam kellelegi korda minema, et need asjad ei tohiks kuuluda poliitikasse.

On äärmiselt kahetsusväärne, et üks erakond on oma üldloosungi «Kõik müügiks!» sikutanud ka riigikaitsesse – andmata endale aru, mida see kaasa toob.

See toob endaga kaasa riigikaitse põhialuste kõigutamise ning on palju tõsisem asi kui pelk lubadus jõuda viie rikkama riigi sekka. Rikkuse saabumise ajaks ei pruugi seda riiki enam olla, kui too erakond saab takistamatult riigikaitset reformida.

Reformierakonna juhtpoliitik Jürgen Ligi jõudis veel enne ametisse vannutamist kuulutada, et ta asub kutselist sõjaväge looma ja lõpetab, niipea kui võimalik, ajateenistuse.

Ajakirjanik Andrei Hvostov juhib oma essees «Lühike õpetus kaitseministri mõistmiseks» (Eesti Ekspress, 2.11.06) täiesti põhjendatult tähelepanu tõsiasjale, et Ligi pole saanud armee reformimiseks kelleltki volitusi. Või kui, siis ehk ainult peaminister Andrus Ansipilt, aga rahvalt kindlasti mitte. Kas siis üks erakond arvab, et võib teha, mida tahab? Kui muidu ei saa, siis hiilival sammul, aga ikka eesmärgi poole.

Kui härra minister loodab, et piirivalve-, politsei- ja päästeametiga konkureerides jääb tööjõuturule veel kümneid tuhandeid vabu mehi, kes suudavad käsitseda tulevaste sõdade keerulisi masinaid ja relvi, siis on kaks võimalust: ministril kas puudub ülevaade meie demograafilisest olukorrast ja tööjõuturust – või on minister lihtsalt silmakirjalik ja vastutustundetu, jättes Eesti kaitsmise tulevikus käputäie palgaliste hooleks.

Praegu ei suudeta meie ainsatki kutselist väeosa Scoutspataljoni täielikult komplekteerida, sest tööjõuturul on – nagu igaüks teab – palju muid häid pakkumisi.

Naaberriigis Soomes, mis küll ei kuulu NATOsse, ent mille kaitsetahet peetakse üheks maailma paremaks, on ammu aru saadud palgaarmee lootusetusest. Vajalik intellektuaalne ressurss keeruliste sõjamasinate käsitsemiseks saab tulla ainult koolitatud rahva hulgast – kaitseväe reservist, mis ongi osa nende Nokiast.

Isegi riigid, kes on kui vanajumala selja taga, ei loobu seadustikus ajateenistusest, vaid peatavad vajadust mööda nekrutite võtmise. Murelikuks teeb mind üksnes Läti, kes on liikumas kergema vastupanu teed.

Kui sõjamees näeb, et poliitik või ametnik on võtnud suuna rappa, on tema kohus mitte vaikida, vaid rääkida. Just nii on mõistnud põhiseadust peastaabi kõrgem ohvitser Leo Kunnas, kelle kohta öeldakse, et ta on valmis tarbe korral sünnimaa eest surema. Neid, kes on valmis rääkima sellest, kuidas sõda ära hoida, on rohkem. Ka nende töö on ülivajalik. Kuid meie jutt ei käi praegu sellest.

Hindamatu väärtus

Niisiis on Leo Kunnase sugused hindamatu väärtus rahvale. Nende suud ei tohi kunagi lukku panna. Tsiviilkontroll – õigemini tsiviiljuhtimine – ei tähenda kaugeltki seda, et minister kamandab ja ohvitserid löövad muudkui kulpi. Tsiviiljuhtimine on demokraatliku ühiskonna loov dialoog, mille pooled teineteist kuulavad ja arvestavad.

Selle väite ilmestamiseks sobib hästi Taani, vana demokraatia, kes on Eestit riigikaitse taastamisel väga palju abistanud. Taani parlamendisaadikute hulgas on praegu kolm tegevteenistuses olevat ohvitseri, rääkimata loendamatust hulgast sõjaväelastest kohalikes volikogudes. See seik võib tunduda paljudele üllatav, ent ometi on see nii.

Eesti õhuke demokraatiakultuur muidugi ei suuda praegu endale lubada mustvalge eraldusjoone puudumist nii tundlikus valdkonnas, nagu seda on riigikaitse. Ent suund on ometi selge: ka meie sõjamehed on vabad mehed vabal maal, kes räägivad riigi asjade otsustamisel kaasa.

Andrei Hvostov tõdeb oma eelviidatud kirjutise lõpus, et «tsiviilkontrolöridel» peaks omakorda silma peal hoidma parlamendi riigikaitsekomisjon, ning küsib, kas ministri kohtumised komisjoniga kulgevad «sõbralikus ning teineteist mõistvas õhkkonnas».

Komisjoni koosseis peegeldab üldjoontes riigikogu koosseisu ja muidugi ei leia minister komisjonis alati täielikku heakskiitu. Ent komisjonis on paljude aastate vältel püüeldud vaadete üksteisele lähendamise ja ühisosa leidmise poole. See on vältimatu eeldus paremate poliitiliste otsuste sünniks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles