Aamo ja Meego Remmel: Raha- või isadefitsiit?

Aamo ja Meego Remmel Foto: Postimees.ee

«Ühel hommikul ei tõusnud mu isa üles ega läinud tööle. Ta läks haiglasse ja suri järgmisel päeval.» Nii alustab ameerika kirjanik Erma Bombeck oma raamatut «Perekond – sidemed, mis seovad ja poovad!» Ta jätkab: «Ma ei olnud varem temast palju mõelnudki. Ta oli lihtsalt keegi, kes lahkus ja tuli tagasi koju ning tundus õhtul kõiki nähes rõõmus olevat.»

Lapsepärases mängumaailmas see isasuhe õiget kohta ei leidnudki: «Kui ma kodu mängisin, oli ema-nukul alati palju tegemist. Aga ma ei osanud kunagi midagi peale hakata isa-nukuga. Nii panin ma ta ütlema: «Ma lähen nüüd tööle!» ning viskasin ta siis lihtsalt voodi alla...»

Elu on enam kui mäng. Ühel päeval seisab iga laps küsimuse ees, mida tähendab mulle mu isa?

Vastus näikse kätkevat eluloolist tähendust. Isa rolli lapse arenguloos on raske üle tähtsustada. New Yorgi ülikooli psühholoogiaprofessor Paul C. Vitz väidab koguni, et isasuhe määrab sirguva nooruki maailmavaate prilliklaaside põhivärvi.

Isapuudus

Oma raamatus «Isatute usk. Ateismi psühholoogia» väidab Nitz maailmakuulsuste näitelugudele toetudes, et isadefitsiit ehk isasuhte puudumine/puudulikkus kujundab mehistuva poisi skeptikuks, võttes võimaluse usalduslikuks elusuhteks. Seevastu tunnetavad terve isasuhtega mehehakatised end maailmas turvaliselt.

Loomupäraselt usutakse nii iseenda väärikusse kui ka kogu maailma ning jumala- ja inimsuhete usaldusväärsusse. Tütarlastega võib olla teisiti. Kui poistele peegeldub nende isas maailmakorra(tuse) mudel, siis tüdrukud ootavad isalt ennekõike suhtlemispartnerit.

Emotsionaalsete suhete vajakajäämisel otsitakse isale asendajat. Nii võidakse leida südamesõbranna või -sõber. Uuringud näitavad, et varast seksuaalelu alustavad ennekõike need tütarlapsed, kel isaga jahedad või suisa konfliktsed suhted.

Vägivaldne isa võib aga panna oma tütre vihkama meessugu tervikuna või leebuma lesbilistes lembesuhetes. Tõsi, pole saladus, et homoseksuaalse orientatsiooniga meestegi seas võib kohata nii varajase sugulise vägivalla kui ka defektiivse isasuhte all kannatanud noormehi.

Pole võimatu, et eestimaises isadefitsiidis, et mitte öelda defektiivsete isasuhete kultuurilises järjepidevuses on nimelt terve isamudeli puudumine põhjustanud peresuhetest võõrandumise. Kui mehed otsivad end kõrtsides, kasiinodes, bordellides, siis naised leiavad end suheldes kodu, turu ja kirikuga.

Oskar Loorits tõdeb, et eesti rahva ja kultuuri elujõulisus saab viimselt tugineda vaid eesti emale, kes kõigest hoolimata on läbi aegade usaldanud sünnitada ja oma lapsed üles kasvatada. Olgu või meheta. Kuna isad on kaugel või kauged vanemlikust vastutusest, kaotavad pojad tervikliku mehe identiteedi ning otsivad oma madaldatud enesehinnangust ja eksistentsiaalsest skepsisest pahatihti väljapääsu alkoholi toel.

Laialt levinud tulivee sõltuvusele lisanduvad tänapäeval seksi-, uimasti-, mängupõrgu-, interneti- ja muud sõltuvussuhted. Kõik see näikse enesetunnet ja eneseusku tõstvat. Arenemata jäävad aga psühholoogiliselt terved suhted.

Isadefitsiidist on kaks väljapääsuteed: isade muutumine või asendamine. Kumbki tee pole käidav üksinda.

Esimesel juhul vajab isiklikku mentorit defektiivne isa. See on võimalik, aga pole kerge. Kuidas edastada mehele, et ta vajab abi ning võib selle ka leida ja vastu võtta? Kuna viimselt tuleb paluda andestust ja muuta oma käitumismustreid ka laste suhtes, siis vajab mees selleni jõudmiseks eeskuju või treenerit.

Alternatiivne isamudel

Teisel juhul peab abivajadust teadvustama defektiivse isa poeg või tütar. Oluline on leida alternatiivne isamudel.

Nooremas eas võib selleks osutuda ema ellu astuv teine mees.

Jumal tänatud, kui ta kehastab tõeliselt tervet mehe eeskuju ning isalikku hoolitsust võõra lapse suhtes.

Ebaterve isakuvandi võib aga muuta ka mõni teine meesterahvas, olgu sugulas- või sõprusringist, kolleegide seast, usukogukonnast.

Terapeutiliselt võib toimida mõnigi eluline või professionaalne eeskuju, õpetaja, mentor. Eesti spordiajaloo ühe teenekama treeneri Aleksander Tšikini surres tajusime, et lahkunud on paljude teine isa...

Bombeck lõpetab: «Peied toimusid meie kodus ja hulk inimesi tuli ning tõi igasugu häid toite ja kooke. Meil polnud kunagi nii palju külalisi olnud. Ma läksin oma tuppa ja katsusin, kas mu isa-nukk on ikka voodi all. Kui ma ta leidsin, tegin ta tolmust puhtaks ja panin oma voodi peale. Ta polnud kunagi midagi teinud. Aga ma ei teadnud, et tema lahkumine võib nii palju valu teha...»

Ehk on meilgi aeg pärast isadepäeva otsida üles oma isakuvand, väljendada talle tänulikkust oma olemasolu eest ja sõnastada, mida oleme isalt ellu kaasa saanud.

Isa puudumise või puuduste valu võib olla rahapuudusest raskem.

Kandes üheskoos isatute koormat võime kinkida energiat, kust ammutatakse isiklikku tahtejõudu ja usku – kujuneda tõelise isalikkuse, põlvkondade järjepidevuse ning üle aegade suhete loojaks, arendajaks, täideviijaks.