Eve Mägi: riigieksamitest ei piisa

, Praxise haridusanalüütik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eve Mägi
Eve Mägi Foto: Erakogu
Võrdsete võimaluste loomiseks kõrgkooli kandideerijatele peab riigieksamite kõrval kaaluma ka teiste meetodite kasutamist,  kirjutab Praxise haridusanalüütik Eve Mägi.

OECD (2007) rahvusvahelise kõrgharidusuurimuse põhjal ei ole võrdväärsus Eesti kõrghariduspoliitika prioriteetide hulgas. Raport toob välja, et Eestis on rõhuasetus pigem üldise vastuvõtuarvu suurendamisel kui võrdväärse juurdepääsu tagamisel. Võrdväärne ligipääs tähendab, et erineva sotsiaalmajandusliku taustaga õppijate osakaal on sarnane kõigis kõrgharidusasutustes. Praxise värske uurimus näitab, et Eesti kõrgkoolide õpilaskontingent erineb suuresti eelkõige perekondliku tausta ja eelnevalt omandatud keskhariduse poolest. Kõrgeima konkursiga ülikoolides õpivad ülekaalukalt haritumate elanike järeltulijad ning nn eliitkoolide vilistlased. Miks on see nii? Kas on tegu loomuliku eneseselektsiooniga noorte inimeste võimekuse põhjal või ennast taastootva ebavõrdsusega?

Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides õppijate hulgas on keskmiselt 45 protsenti (kõrgeim 60 protsenti) üliõpilasi kõrgharidusega emaga peredest, samal ajal kui statistikaameti andmete põhjal on naistest vanuses 35–74 eluaastat kõrgharidus 24,5 protsendil. Keskmiselt 21 protsenti (ühel juhul 33 protsenti) avalik-õiguslike ülikoolide üliõpilastest on keskhariduse omandanud nn eliitgümnaasiumis. Rakenduskõrgkoolide samad näitajad on suhteliselt madalamad ehk 33 protsenti õpilastest pärineb kõrgharidusega emade peredest ja 11 protsenti nn eliitkoolist.

Võrdset ligipääsu kõrgharidusele näitab ka rahvastiku üldjaotusega sarnanev üliõpilaste piirkondlik osakaal kõrghariduses. Eesti maakondlikus võrdluses aga torkab silma, et näiteks Ida-Virumaal elavate vanemate järglaste osakaal kõrghariduses (kuus protsenti) on poole väiksem, võrreldes idavirulaste osakaaluga Eesti rahvastikus (12 protsenti).

Eraülikoolides käimiseks, kus õppemaks on vältimatu, on vaja keskmisest kõrgemat peresissetulekut. Seetõttu on oodatav tulemus, et teiste kõrgkoolidega võrreldes on just seal kõige rohkem kõrge sissetulekuga perede õpilasi (30 protsenti), sama näitaja avalik-õiguslikes on 21 protsenti ning rakenduskõrgkoolides 17 protsenti. Rohkem raha liigub tavaliselt linnapiirkondades, kust eraülikoolide õppurid ka peamiselt pärit ning kus keskhariduse omandanud. Vene noorte osakaal ainult riigiülikoolide tasuta kohtadel on eestlastega võrreldes suurem, kuid kõigi kõrgharidusinstitutsioonide võrdluses on märgatav, et vene noored eelistavad (tasulisi) eraülikoole, mis pakuvad kõrghariduse omandamiseks venekeelseid programme.

Tulemuste põhjal võib järeldada, et kõrgharidusele on ligipääs eelkõige neil, kelle koduses keskkonnas on haridus enam väärtustatud, väljendugu see siis oma järeltulija saatmises nn eliitgümnaasiumi või jõukuses võimaldada kulukat eraülikooliharidust. Muidugi on oluline roll noore inimese enda akadeemilisel võimekusel ja huvil seda kõrghariduse omandamiseks rakendada, kuid kas sedavõrd erinev üliõpilaste taust Eesti erinevates kõrgharidusinstitutsioonides on targa ja tegusa rahvana arenemiseks jätkusuutlik?

Haridusliku ebavõrdsuse ahel saab alguse juba varases eas, sest Eestis on kõrgharidusse pääsemise eelduseks konkurentsivõimelised riigieksamitulemused. Nende saavutamine on enamasti oluliselt sõltuv lõpetatud keskkooli tasemest. Kooli headust hinnatakse sageli just edasiõppijate hulga põhjal (Praxis, 2008). Mitmed tekkinud asutused (näiteks TTÜ eelõppeosakond, Gustav Adolfi Koolituskeskus jne), mis pakuvad riigieksamiteks ettevalmistust, viitavad koolivälise abi olulisusele riigieksamiteks valmistumisel. Nendes asutustes tasulises õppes osalemise võimalus on eelkõige jõukamatel, mis omakorda suurendab süsteemset ebavõrdsust hariduses.

Riigieksamitulemuste aluseks võtmise plussiks on asjaolu, et nende skoorid on objektiivselt võrreldavamad kui mitmed kvalitatiivsed meetodid (näiteks vestlus, soovituskiri). Kas aga sotsiaalset küpsust ning tarkust saab mõõta vaid numbrites? Riigi jätkusuutlikkuse seisukohalt ei oleks tark heita kõrvale suurt hulka noori, kes tulevad vaesemast keskkonnast, kus on olnud vähem võimalusi oma võimeid arendada. Et asja parandada, võiks mõelda, kas ainult riigieksamitulemuste järgi kõrgkooli võtmine on parim viis.

Testi tegemine ja hindamine ei nõua suurt raha- ega ajakulu. Küsimus on aga nii selles, et iga noor saaks hariduse, mis tema eeldustele ja võimetele kõige paremini sobib, kui selles, et meie väike riik ei saa lubada igaühe võimalikku panust mitte ära kasutada. See puudutab mõistagi kogu haridussüsteemi, mitte ainult kõrgharidust.

Numbrite ehk riigieksamite punktisumma taha vaatamine (nn individuaalne lähenemine, levinud USAs) aitab sisseastumiskomisjonil märgata ka neid tarkpäid, kes numbritejadas võivad kahe silma vahele jääda. See tähendab, et iga kandidaati kaalutakse eraldi just tema tugevuste ja nõrkuste kaudu, mitte etteantud reeglite põhjal.

Gümnaasiumiaastate vältel õpetaja ja õpilase ühisvastutusena koostatud õpilase kirjalike tööde kogum ehk nn portfoolio aitab eksamipallide kõrval paremini otsustada kandidaadi sobivuse üle, sest kirjatükkides jäädvustatud arengutee keskkoolirebasest abituriendiks annab ettekujutuse õpilase akadeemilisest võimekusest, motivatsioonist ning sotsiaalsest küpsusest. Just need on omadused, mida kõrgkoolid oma üliõpilaskonnas näha soovivad.

Lisades õpilasega aastaid töötanud õpetaja ekspertarvamuse (soovituskirja), kujuneb kandidaadist veelgi mitmetahulisem ülevaade. Umb­isikulised numbritabelid seda ei võimalda.

Nii avaneb parem võimalus kõrgkooli kandideerimisel ka neil õpilastel, kes mingil põhjusel (näiteks haigus vms) mõneks ajaks kooliskäimisest eemale olid sunnitud jääma ning seetõttu riigieksameid maksimumpunktidele ei sooritanud.

Kõrgharidus ei ole muidugi asi ega eesmärk iseenesest, mille kõik peavad saavutama. Tähtis on, et iga noor saaks hariduse, mis vastab tema huvidele ja võimetele. See, kuhu keegi sünnib või kus üles kasvab, ei tohiks olla (kõrg)haridusvalikute mõjutaja. Hariduspoliitilisest perspektiivist vaadatuna ei olegi eesmärk kõikide indiviidide absoluutne võrdsus, vaid pigem mitmekülgsuse arvestamine sisseastumistingimuste koostamisel ning seeläbi kõigile ühiskonnaliikmetele võrdväärset juurdepääsu võimaldavate tingimuste loomine.

Individuaalse lähenemise kasutamisel on ka riske. Näiteks võivad paremini esile pääseda need, kes löövad oma sarmi, mitte teadmistega. Komisjoniliikmete professionaalsus peaks sellele mitmeosalise vastuvõtuprotsessi käigus jälile jõudma. Teise ohuna on Eesti väiksusest tulenevalt raske tagada, et sisseastumiskomisjon ei eelistaks tihedas konkurentsis sõprade-sugulaste lapsi. Erinevatest osadest koosnev kõrgkoolisõel vähendaks seda võimalust.

Kõige problemaatilisemaks kujuneks Eesti oludes ilmselt aga õpetajale individuaalsest lähenemisest kaasneva lisakoormuse tasustamine, et õpetaja oleks tõesti motiveeritud töötama objektiivselt ning sooviks kanda suurt vastutust, mis kaasneb igale abituriendile hinnangu andmisega. Kõigi võimekate inimeste kõrghariduseni jõudmise tagamine väärib investeerimist ka, kuna see tagab väikerahvana kestmise ja jätkusuutlikkuse.

Artiklis on kasutatud Praxise Primus-programmi rahastatud projekti «Õiglane juurdepääs kõrgharidusele Eestis» uurimustulemusi. Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles